Kunstnik Mae Kivilo: Kuidas ma näen Roosat elevanti.

Kirjeldan teile teatrikunstniku elu. Iga uue lavastuse alguses seisad sa justkui suure ja ettearvamatu mere kaldal ning pead otsustama, kas liituda meeskonnaga ja minna vallutama uusi kaugusi. Kas meretagune maa on piisavalt kutsuv, kas purjeid heiskav laev on tugev, kas kapten on tark?

Teater on üdini meeskonnatöö ja poole reisi peal laevast lahkuda ei saa. Mida paremini meeskonnaliikmed üksteist tajuvad, seda huvitavam on nii protsess kui ka tulemus.

Teatris on kunstnik see, kes liigub ideede maailma ja asjade maailma vahel ning püüab teha asjadest just täpselt sellise valiku mis kõige paremini aitaks autori ja lavastaja mõttel publikuni jõuda.

PolygonTeatriga, Tamuriga,  olen ma teel esimest korda. Olen juba aru saanud, et lavastajal on algusest peale pilt selge, ehk et Tamur on seda laadi lavastaja kes mõtleb pildis. Minu roll on täpsustada ja detailidega tööd teha.
Olen aru saanud, et siin teatris on tõesti fookus näitlejal ja kujundust on täpselt nii palju kui vaja, mitte grammigi rohkem. Ja hea ongi.

Kaugel me siis oleme juba oma teekonnal Roosa elevandi järgi?
Täna, peale proovi, mõtlesin, et ikka uhke on vaadata uue maailma sündi, vaadata loovaid inimesi, julgust, annet, tahet edasi otsida.

Ja üldse mitte vähem uhke polnud vaadata tüdrukuid ja ühte poissi kõrgel tellingul, seinu mustaks värvimas. Või Marjat, kes kõigutamatu naeratusega täidab meie ekspeditsioonil tüürimehe rolli helistades, kirjutades, korraldades...

Varsti randume!