Aprilliteesid

Meeletu 20.4.12 Tln Linnateater

Eelkõnelejate valguses olen piisavalt süüdimatu ja naivistlik. Oma sõnadele kaalu lisamiseks võin
vaid neid tsiteerida. Aga... „Mina olen ... (Hakkan naerma.) No jah, eks ma vist selleks siin olengi,
et ma ei tea teile kohe öelda, kes ma olen. Ja teisest küljest olen ma selleks siin, et ... (Pikk paus.)
Üldiselt üks segane värk. Aga kindlasti ei ole see kurvameelsus, mis mind siia tõi. Pigem küsimus,
mis edasi saab. Ma usun, et paljudel on aeg-ajalt tekkinud küsimus...“


Muidugi oli see tsitaat- Jaan Tätte, Meeletu.. Hea koht selle küsimiseks, hea maja, head inimesed.
Oli, on ja jääb. Selle maja igapäeva juhataja kindlasti teab ka osa vastusest. Ja julma teatri
vaatenurgast olen ma piisavalt õige inimene seda küsima, ehkki nii kummaline vast kui see täna
minu suust tundub, siis minul endal seda küsimust ei ole. Mina tean, mis minust saab, kus kivi all
järjepidevus peidus on. Mul on õnn tulla esmaslt kohast, kus viisteist aastat töötasin toetatud kindla
eelarvega suurettevõttes, kaheksa sellest juhtisin selles kunstiloomet, oman visioone ja suudan
vedada ideed ja koostada eelarveid ca ühe miljoni euro piires, tean, kuidas ja mis kriteeriumeid
järgides tehakse seda naabrite juures. Ma tunnen viit viimast kultuuriministrit argielus ka.
Aselinnapeasid. Kultuurinõunikke. Neli viimast aastat olen rahulikult läinud kahega oma isiklikest
visioonidest, seda on aegajalt stimuleeritud, püsivust on olnud keerulisem ülal hoida, kuid tänu
tasakaalukatele inimestele on rada teada ja julgustandev.
Meeletu, ütlen ma.
Meeletu, kui mõõde, aga ka kui hinnang.
Härra Torop rääkis stabiilsuse olemusest, Ott turust, Hedi-Liis tulemisest ja jäämisest. „Aga
kindlasti ei ole see kurvameelsus, mis mind siia tõi. „
Praktiku Aprilliteesid ellu jäämiseks:

1 MEELETU VEENMINE
Ilma regulaarse stimulatsiooni ja regulaarse lisaressursi allikata peab olema jõudu meeletuks
veenmiseks, et inimesed sinu mõttega haakuks. Brookile kirjutas keegi mees, kes küsis: härra,
kuidas saada lavastajaks. Brook vastas, et sõna otseses mõttes rääkige ära kamp inimesi, veenge
neid, et teie oletegi lavastaja. Kui õnnestub, oletegi lavastaja. Umbes 4 aastat tagasi ma midagi
sellist tegin ja teen seda siiani iga päev, sest meie skeemides teisi variante eriti ei ole- hoolimata
tagamaadest ja tingimustest, peab alati olema seal „veel midagi“. Samas toobki seesama veenmine
meeletu äratundmise endas, mida siis tegelikult tahad/tahate. See on õige alus. See on hea
proovikivi. Julm värk, kurnav, vahel ka pikaldane- aga aus. Kui te seda suudate, siis pisitasa tekib
lisaks harjumusele ka püsivus ja tasakaal.

2 MEELETUS ISE
Hiljaaegu küsiti minult minu arvamust alustada hetkel oma teatri või grupiga, millised on
võimalused. Tuletame siin meelde tänaseid eelkõnelejaid. Samamoodi oli see 2008. Meie
alustamine toetus ainult tänu inimeste heale tahtele ja toonase stimulatsiooniorgani selgele sõnumile
stimulatsiooni ulatuse näol. Kontaktide hulk ja tehtud tegude jälg oli julgustav ja kindlasti suurem
keskmise kodaniku omast. Püsima on jäädud vaid tänu äratundmise selgusele, isikliku visiooni
jõulisusele ( mida toetab muidugi tagasiside ), kvaliteedile ja headele inimestele. Vastutulekutelesõnaotseses
mõttes. Kolleegide, kinnisvaraomanike, teenuste osas. See kõik toetab arusaama, et sind
on siiani vaja, et jah, ka sel asjal, mida aetakse kuidagi isiklikumalt, on laiemat kõlapinda. Meeletus
oli masu alguses midagi rajama hakata, kuid siis vähemalt oli silme ees siht, et küll ressurss järele
jõuab. Täna ma alustada ei soovitaks, eriti koolist tulnutel.

3 MEELESTATUD KOHUSTUS
Liigume olemuslikult edasi. Ma mõistestaks selle inetu ja majanduskeelse „stabiilsuse“ ühest
küljest järjekindluseks ja teisalt suutlikkuseks. Teatud toetatud suutlikkus toob kohe ka kohustuse,
kui see regulaarne toetatus puudub, võib tekkida sisemine moraalne kohustus või ka väline surve,
mis omakorda tekitab pideva üle lati hüppamise vajaduse. Teeeme palun siinkohal selge vahe
kohustuse ja distsipliini vahel. Kohustus on sund, distsipliin on regulaarsus. Aga alati pole see üle
lati hüppamine tarvilik. Sõnum läheb ses rapsimises kaotsi, inimene väsib- nii sõnumi edastaja kui
vastuvõtja, sõnum hägustub ja ühtäkki näeme, et stimulatsioon on viinud välja simulatsioonini.
Esitatakse arengut, mitte ei areneta. Teatris on koormate viisi hirmu, üks nendest on oskamatus lahti
lasta. Sellisel moel plahvatust ei sünni, seda pärsib kohustus õnnestuda. Mart Juurt feisspukist
parafraseerides: Langi nimekiri- raamatute kohta . Aga meie teame, et on veel üks- ja pole hirmu
sinna sattuda, on hirm sest nimekirjast nr.2 välja kukkuda. Seda võikski nimetada meelestatud,
kunstivärvinguga kohustuseks.

4 MEELSUS
on ise päris eraldi teema ja kas nüüd meie riigis sellest on paslik keset demokraatiat rääkida.
Meenutage Oidsalu Sirbi artiklit- niipea kui teatrist räägitakse, lähevad kõik põlema. Struktuurid,
mis toetavad suutlikkust ja järjekindlat sisulist edasiliikumist, tuleb aegajalt üle vaadata.
Tulemuslikult. Valitseb kaks suhtumist- sa oled kas ringis sees või oled juba eos niikuinii välja
arvatud. Ja vastavalt selle liigitusega enda seesmisest kaasaminemisest lähtuvalt ka organisatsioone
ellu kutsutakse ja kaasa räägitakse. Vaataks korra koos struktuuridega ka meelsused üle- enda,
organite jne. Eile käisin Manfredi Baskini-filmi esilinastusel. Sääl oli 4-5 temaga seotud teatraali,
need olid peamiselt lähedased. Vanalinnastuudio-lugu mäletate? Maestro, kellele kõige viimasena
lubati teatrit Solarise keskusesse, mäletate? 82- aastane guru, keda pole arvatud elutöö preemia
vääriliseks- sest ta pole olnud ühele võimule meelepärane ja teine ei arva temast üldse midagi.
Meelsused puhtalt...

5 PÜSIMEELSUS
Suutlikkus on millegi selge tulem. Küllap ootate ehk, et millal ma hakkan sellest konkreetsest
rääkima ja ütlen välja selle sõna, mis on määrav faktor kõige juures, et luua ja ülal hoida. Aga ei
ütle, ei nimeta üht teatud sõna. Ma olen teatraal ja õpetaja, sõna on alati imaginaarne, sellega
kaasneb ka teatud laetus. Seda laetust ma siia ruumi täna ei soovi, see ei haaku meeletuse
olemusega mingil moel. Sest ennekõike säiligu mõtlemise vabadus, ka ülemõtlemise või
uuestimõtlemise oma. See turvab stagnatsiooni vältimise. Eelpool nimetatud äratundmine, olgu siis
lihtsalt või läbi veenmise. Kuid selge on jah, et ühel päeval saabub hetk, kus stimuleeritu nõuab
jätku, veenmisest enam ei piisa ja püsistruktuure ei saagi olla mõeldud stimulatsioonist arenema.
Siin omandab tähenduse sihikindel regulaarsus, tegevuse mõttestatus loob korra. Tähtis ei ole
otseselt jõu allikas, tähtis on selle kõikumatu olemasolu. See tuleb leida ja fikseerida. Tegelikult
peaks garanteerima ka selle, et see oleks sõltumatu. Mis ei algaks mingi grupi hetketujust ja selle
grupi lagunedes ( nt korralised valimised või rotatsioonikorra möödumine ) jätab teid taas hulga
küsimustega väga halvasti poolele teele, kust tagasi kutsuda on võimatu. Sest sina, kunstnik, oled
rumalalt uskunud, et ka nemad on aatelised lõpuniminejad. Tulen tagasi Vanalinnastuudio loo
juurde. Labaselt öeldes tegi ametnik veretu vaikse paleepöörde, jättes vanad tänavale ja uued
( ennast muusikali taasäratamise või maale toomisega üles töötanud ) hiljem taas lõhkise küna ette.
Muusikaliteater omakorda läks pankrotti seetõttu, et ei suutnud riigi ( loe: minu ja sinu )
pealemakstud piletirahaga konkureerida. Midagi on säilinud- läbi kõigi nende paljude aastate loeme
Teater NO99 ( ametniku uus käik ) esitatud arvete päisest: Vanalinnastuudio. Ka ametnik tahab
looja ja asutaja olla, ainult ta ei adu, et me olemegi erinevalt ehitatud. Tema jaoks on selged valikud
ja ühekordsed projektid, ta liigub edasi järgmisele kohale- meie jaoks aastakümnete pikkune
mõtetstatud elu ja me läheme hauda. Ülepaisutatud? Vastupidi- lihtne ja aus vastus, taandage vaht
ümbert ära. Siinkohal tahan välja tuua aspekti, et järjepidevus ja projektipõhisus ei ole
vastandmõisted. Võib teha stabiilselt ühe lavastuse viie aasta kohta. Võib teha kolm lavastust elus.
Tasuks vaid meeles pidada, et mitte kõik ei ole vabatahtlikult valinud projektipõhisuse ja võimeid
tajudes sooviks ehk osaleda kaalukamalt kultuuriloomes tervikuna. Omades suuremat püsimeelsust
ja järjekindlust kui kolm projekti elus.
Majadest räägime kohe edasi- juba hiilib meil tont ringi, et kõigil võetakse majad käest ära ja tuleb
konkursipõhine truppide ränne. Shakespeari ajal töötas hästi omanikupõhine ja töötab ka täna nt
Madalmaades, kuid see on ikka kasumipõhine. Samal ajal on lubatud järjekordne betooniraha
( nende väljend ) taas leida... ehkki koppa pole maasse veel löödud, projekti on juba kärbitud ja
territooriumi valdaja ning ehitajaga pole lepped lõplikud.

6 MEELETU e. ILMA MEELETA
Hea ei ole järjekindel suutlikkuse õigustamine, õigemini sunnitus selleks- pidev väljast sunnitud
kapitalistlik üle lati hüppamine. Seda ei teki enda silmis, kui kõik on õigetel alustel, kuid on
ebaloomulik kui seda peab tegema publiku, turu ja lõputute priviligeeritud seltskondade silmis.
Turust rääkides- ei tohi seda segada ära loomuliku majandusseaduspära toimimisega, konkurents on
eluterve asi. Aga muus osas on see igavene tujude ja klannide lõputu heitlus. Ülal nimetatud
truppide majaränne on lõputute lahtiste otsadega juba siit vaadates ja ma ei ole sugugi kindel, mida
või keda nt Polygon oma asjadega niiväga tahaks taasasustada. Täna peavad NO99 ja Linnateater
isegi turu- ma kordan: isegi turu- näitajatest hoolimata end pidevalt õigustama. Seda valgustab ehk
ilmekalt nt linnaametniku selgitus: Tohver, me toetame teie etenduse väljatoomist mitte
kultuuriloomel vaid sellepärast, et linnakodanikuna on teil õigus seda teha. Nagu teil on õigus nt
ühistranspordile. Seistes täna siin meenub tahtmatult tõestisündinud anekdoot Kultuurikatlast ja
Linnateatrist. Tekitades ääretu negatiivse fooni, rikkudes lubadusi ja perspektiive, andis linn
populistlikult toona 40 miljonit Kultuurikatla tarbeks. Samal ajal sõna otseses mõttes vedeles EASis
( Ettevõtluse Arenduse Sihtasutuses ) 50 miljonit, mis ei leidnud väärikat projekti. Jätame selle
teema, Raivot säästes- aga paari aastaga kanditi see Kultuurikatla 40 milj, mis oleks ehk võinud
minna nn uue areeni tarbeks, 13ks ja see maksti hiljem lihtsalt palgarahaks ja teate mis seal täna
toimub?
Ärge unustage hetkekski, et ametnik elab sinu jaoks, mitte sina ametniku. Ära lase endaga nii
talitada. Tema peab üle lati hüppama, mitte sina. Hüvesid toota on privileeg, neid jaotada on
kohustus.

7 JÄRJE JA MEELE KINDLUS
Siin pole midagi laiendada. Lühidalt- kui vanasti vaatasime oma maja kui võimalust segamatult asju
teha ja oma ruppi kui võimalikult ökonoomset inimressursi lahendust, siis vahepeal jõudsime
arusaamale, et maja ja püsitrupp on väga võimas stagneerumise ja tegevuse eesmärgi ähmastumise
allikad. Täna näeme uut lahendit: oma maja on konkreetsemaid omakapitali hankimise võimalusi
ning püsiturpp võimaldab jõuda profaanlusest taas harjutuste ja etüüdideni. Nende kahe elemendiga
ongi Järje ja Meele Kindlus määratletud. Minu pärast nt Omari küün Naissaarel. Kogu selle
saamislugu k.a. - mis algselt plaanis oli...
Vaadake, minul konkreetselt on maru lihtne neid asju rääkida. Ma olen nagu üliõpilane Hiina
rahutustes- ega temaga muud midagi suurt ette võtta saa kui vaid maha lasta. Ei ole peret,
vanemaid, ei töökohta, ei parteid. Aga kes seda viitsib või vajabki- jälle liiga autsaider ja hüüdja
hääl. Olge realistid, vaadake kes siin täna saalis istub ja kes mitte. Kus peegeldused tegelikult
toimuvad. Meie meelest on madal, mis nemad seal teevad. Nende meelest on tähtsusetu, mis meie
mõtleme. Meie ja nemad- kas pole tuttav vastandus? Mäletate- meie olemegi nemad.
Nüüd siis- proletariaadi ülesannetest praeguses revolutsioonis:

8 MEELEÜLENE e. ÜLEMEELIK
Aeg liigestest lahti on, mis neetud rist, et nõuab minult paikapanemist. Meie Polygonis
põhimõtteliselt selles ei osale. Stabiilsus on saavutatud teisel tasandil ja reformeerimisi uue parema
nimel ja teiste edasiaitamiseks oleme varemalt vast juba küllalt teinud. Aga me oleme avatud ja
ootel.
Revolutsioon toimub kui vanal moel enam ei saa ja uuel veel ei osata. Kui rõhututel saab mõõt täis
ja rõhujad ei ole suutelised sellega toime tulema. Nii Marxi kui ka kõikides teistes kapitalides ja
sihtkapitalides on ammu aeg luua nii tegutsemise kriteeriumid, printsiip kui ka
stimulatsioonivahendi tegeliku laekumise allikad.
Tänane printsiip- anname natuke igale poole, anname ainult loomingulist vms.... tänane tegelik
stimulatsioon ei tooda majanduslikku taasväärtust, teisisõnu juhuslikult toetatu ei saa iial
elujõuliseks, jääb sõltuvusse ning ärarippuma ja ei vabasta kohta järgmisele. Alati on võimalik
eeltöö ja silmaringi põhjal teha vahet, kes on ühekordne küsija, kes eesmärgistub perspektiivile.
Valitud inimesed selleks ongi valitud ja seatud. Esialgu piisaks kui peetaks kinni omaenda
sõnastatud arengukavast, seegi on printsiip. Kui ei suuda stimuleerida, suuda hallata kodulehte ja
pea kinni tähtaegadest.
Stimulatsioonivahendi tegeliku laekumise allikad- see on ettepanek MTÜ Eesti Vabariigile. Ma
olen kuulnud sõnastatavat aegajalt ja siinseal ka selliselt, et meil on riiklik allikas ja on selle
alternatiiv. On ikka või? Sama kõrgeima täidesaatva võimuga eesotsas? Samast allikast lähtuva
ressursiga? Jah, on pisike alternatiiv teise, peamiselt erakapitalil elava fondi näol. Kordan- see ei ole
see tasand. Loogika- mida raskemad ajad, seda rohkem on loota ressurssi aktsiisidest ning tervist
kahjustavatest maksudest- on eos haige: kunst ja kultuur kui selline peab inimesi noist eemal
hoidma. Seesama loogika ütleb ka, et mida raskem on aeg, seda suuremaks muutub kunsti ja
meelelahutuse turg ( Ott eelnevalt rääkis ), sest kunstnik aktiveerub siis, kui on kitsaskoht. Siis tekib
tõeline sõnum, mitte stagnatsioonis. Siis tekib ka kvaliteetne meelelahutus. Ja koheselt on kõik pea
peal: viina ei jooda, sest muud head asja on turul palju. Jaotatavat ressurssi jääb väheseks ning
isiklik peresisene omakapital on selgelt kasinam pakkujani jõudma. Meie MTÜ skeemid riigi ja
omavalitsuse tasandil näevad vaid ühte allikat. Sellega seoses korraks väike põige: Veikko
Huovinen- Joodiku eetika: joobes olekus avalikus kohas viibimise eest tehakse rahatrahv. Riik saab
topelt makstud- alkoholiaktsiis + haldusrikkumine. Jooge, aga ärge olge purjus!
Aga. Aastakümneid on vingerdatud stimuleerimise vormi ümber, selle asemel, et sätestada ressurss
sarnaselt RO või rahvusringhäälingu seadusele. Ääremärkena eelpool kõnelejale- vaevalt, et RO
Estonia ise vabatahtlikult soomlastele orienteerub, see on nende sundlahend. Tõsi, praegune statuut
ja ka ajalooline sõnastab meie stimulatsiooniorgani riigist täiesti sõltumatuks. Aga ka sel moel on
tahetud minna sellegi tänase laekumisallika kallale. Meeletult saadab ärimaailm signaale, et miks
puudub maksusoodustus sponsorluselt ja seda pareeritakse vätega- vaadake milliseks rahapesuks
läks spordis. Sport sai hiljuti dopinguga ka maailmakuulsaks.Kaljuste ja Klas ja Järvi ja Tüür ja Pärt
on ka maailmakuulsad, ilma dopingujamata?
Meenutan siinkohal teile riigi olemust: riik on vabatahtlik inimeste ühendus, hõlbustamaks
asjaajamist maailmaga. Mittetulundusühing. Meenutan siinkohal raporteid miljardeis kasumlikest
riigiettevõtteist. Meenutan õpetajatest, kultuurist, päästest, arstidest. Nii nagu 1918
iseseisvusdeklaratsiooniga kokku lepiti, võib rahulikult nt rahvahääletusega ka laiali saata. Keegi
nimetas FB-s, et hüvede jaotamine toimub koolkondade suva järgi. Eestis- koolkonnad?? Nimetame
neid ikka malevakaaslasteks või lapsepõlvesõpradeks, mis koolkonnad?
Minul on endiselt kaks ettepanekut signaaliks: peatada kolmeks kuuks kogu kultuuri kättesaadavus
Eestis. Ka meedia tasandil. Teiseks: ühendustel ja institutsioonidel loobuda vabatahtlikult täielikult
stimulatsioonist, mis on jaotatud ülalnimetatud printsiibitusest lähtuvalt. Sest ainult nõnda tekivad
olukorrad, kus kutsutud ja seatud on sunnitud oma tegevusi hindama. Neil nimelt on kohustus
stimulatsioon laiali jagada. Raske, kui keegi ei taha saada. Arvate, et see on naivistlik? Meenutageme
saime hakkama Balti ketiga, meie revolutsioon oli veretu, laulev... Emotsionaalsel alusel
kokkulepe on selle asja nimi. Kas maailm pöördus? Pöördus.
Kui muud ei juhtu, siis te mäletate, et ma seda soovitasin. See on teisse nüüd sisse pandud.
Kui arusaam ja veendumus on olemas, on vaatepunkt- siis on saavutatud suutlikkus ja järjepidevus
ja siis võime südame rahuga öelda:
„Ma ei ole kunagi uskunud ühtainust tõde. Ei enda ega kellegi teise oma. Ma usun, et kõik
koolkonnad, kõik teooriad võivad teatud kohas, teatud ajal kasulikud olla. Kuid ma olen avastanud,
et elada on võimalik üksnes kirglikult, täielikult mingi vaatepunktiga samastudes.
Ent sedamööda, kuidas aeg möödub, kuidas muutume meie ise ja muutub maailm, teisenevad ka
sihtmärgid ja vaatepunkt nihkub paigast. Et vaatepunktist oleks üldse kasu, peab end sellele
jäägitult pühendama, peab seda kaitsma elu ja hinge eest. Ja samal ajal sosistab sisimas üks hääl:
„Ära võta seda liiga tõsiselt. Kui vaja, anna järele.“ Nagu ütles Peter Brook.

Enne kui ma oma soojendajakoha vabastan mehele, kes on kõigi teatripraktikute unistus- partenri
või iidolina, kes kndlasti seda sõna kasutab, millest mina keeldusin.
Teadlikult või tahtmatult kasutas Andres Noormets oma viimase lasteluulekogu tutvustuses
väljendit: teatritööline- näitleb, lavastab, kujundab, teeb kõike. Kujundab arvamust. Võtab vastu
seadusi.
Teistkordne vabariik algas loomeliitudest. Meil on endiselt see jõud.
Seega, relvile, seltsimehed!

DANZUMEES

LAUPÄEV, MÄRTS 10, 2012

Maja - PolygonTeater

Käsi südamel, ma sõna otses mõttes kartsin seda tükki. Mrožek oma absurdiga ja Fosse... Kas kaks näitekirjanikku, kes pole "minu heinad" võivad kuidagi kakofooniana kokku kõlada harmooniliselt? Kas miinus üks ja miinus kaks summana annavad positiivse lahendi? Näitetrupp on ju põnev - Nukuteatrist tuttav ja vaimustava 20.lennu Karin Rask, kes on kuidagi kogu ülejäänud kambast kõrvale jäänud ning alles viimastel aastatel justkui teatri juurde tagasi saabunud... Üks Eesti teatrite vingemaid meeshääli - Janek Joost, kes absoluutselt igas rollis on siiani minu meelest säranud. Ja Kärt Tomingas, keda võib Eesti teatris näha nagu kuuvarjutust, aga kes Soomes on nii mõnegi armastatud rolliga hakkama saanud. Kas ja kuidas ta oma Muumi-häälega suudab tõsise täiskasvanute tüki jaoks nendest hommikust-õhtuni DVD-delt ja videotelt kõlavatest foonidest lahti rebida ning luust ja lihast karakteri luua... Siiani olen teda vist ainult näinud Pinteri "Sünnipäevapidu" lavaka-aegses lavastuses ning filmis "Need vanad armastuskirjad" ja neidki ju mitte lavalt live-s...

Ma ei oska seletada, mis paneb absurdi elama. See on üks, vabandage väljendi pärast, kuradi keeruline žanr. Ühest küljest peaks see kas jahmatama oma allegooriatega või naerma ajama oma mingis mõttes omapärase naljaga. Mõlemad "toimivad" absurdsed vormid vajavad väga head kirjanikusulge. Võibolla on see ka minu isiklik kiiks, et seda on lihtsalt minule raske "maha müüa" kas usutava, toimiva või mõtteid tekitavana. Võibolla ka lihtsalt sellepärast, et ma pole kõige teravam pliiats pakis ning eriti õhtul, kui tavaliselt on teatrivaatamisaeg, pole meel enam kõige erksam. Sellepärast jõuab kirjutatud absurd võibolla isegi lihtsamalt kohale kui esitatud?!

Fosse-t sai näha-kuulda hiljuti Theatrumi "Üks suvepäev" lavastuses ning see oli ka mu eelmise aasta üks suurimaid pettumusi. Ma muidugi ei osanud ka oodata sellist paigalseisvat tükki, kus elu lihtsalt oli juba enne lavastust sealt välja pigistatud. Fosse stiil oma korduste ja maneeridega, probleemi kihtide vahele peidetud valuga vajab tõelist meistrikätt ja seda mitte ainult lavastajalt vaid eriti näitlejatelt, kes selle elustavad ning tegelikult kogu mosaiik-maali laval tervikuks seovad ja vaataja ette toovad. See on nii stiilne, aga ainult siis kui seal elu sees on. Tähendab lavastaja on suutnud näitlejad ise seda "mängima tahtma" pannud. Ja näitlejad ei väsi nende kordustega selle stiili elustamisest kuni see tõesti laval õide puhkeb. Võrdleks seda enda tööga - kui ma pean esitama mõnda ettekannet, mille tausta ma tugevalt ei tunne, mis on minu jaoks igav ja võibolla ka läbielamata, siis sellest head ettekannet ei tule. Kui ma aga saan selle geniaalsusest aru, võib hoopis ise märkamatult kasvatada endale tiivad ning nautida teistele info jagamist, millesse endal on nii sügav usk ja veendumus või uhkus või mistahes muu positiivne tunne. Sellised ettekanded jõuavad ka kuulajani kohale.

Aitab juba sissejuhatusest...
PolygonTeatri hinge, Tamur Tohvri tõlgendus on sõna otses mõttes geniaalne! Isegi kui Mrožek ja Fosse ongi negatiivsed muutujad, siis sellisel juhul matemaatilisse võrrandisse neid asetades polnud tegemist mitte summa vaid korrutisega, sest see tulemus oli küll igati postiivne.

Kui päris aus olla, siis esialgu ma ehmatasin ära küll, kui Joost ja Rask saabusid majja ning korrutasid ja korrutasid seda "Me oleme siin kahekesi üksi" motiivi ning kui majja sissetunginud pidulised ei leidnud eest pidu, kuhu nad tulnud olid ja ei suutnud ka ise siis mingit pisikest pidu püsti panna... Ebanormaalsed inimesed, ebaloomulik käitumine, väsitav, isegi uinutav... Kuni järsku käis mingi murdumine minu sügaval sisemuses. Ma leidsin ühe iva üles ja teise ning kogu see süsteem muutus minu jaoks stiilseks. Kusjuures tagantjärele tervikule mõeldes oli selle lavastusterviku kõige geniaalsem komponent minu jaoks just nimelt nende kahe näidendi kokkukirjutamine-sobitamine. Mõlema keskmes ehk neljanda tegelasena kaasa mängimas "Maja". Fosse "Keegi tuleb ju ikka" lõikudes on maja, mille üks noorpaar on ostnud, et seal "kahekesi üksi" olla. Kartes, et muu maailm neid üht või teistmoodi teineteisest lahku tahab rebida... ja siis astubki mängu "teine naine"... naine, kes neile selle maja müüs. Kes jõuliselt tungib nende eraellu. Ohumärk nii tegelastele kui vaatajaile sädemeks mõttepoegade sünniks. Kuigi, nagu Fosse ka ilmselt näidata on tahtnud, tekitame me endale sellistes olukordades peamiselt pseudoprobleeme, mille tagajärjel me võimegi ise oma suhted rappa ajada. Või miks ka mitte antud olukorras, nagu ja tihti päris elus, süüdistada mõtete jõudu - kui me midagi mõtleme, siis lõppude lõpuks võibki nii minna. Seda tuleb ju tõesti elu jooksul päris tihti ette... Kas poleks mõtet natuke elu nautida ja lasta sellel omasoodu voolata. See on üks asi, mida ma nüüd varsti neljakümneseks saades, olen hakanud aru saama. Kolmekümneselt ma tahtsin kõige isand olla oma elus ja määrata kõige takti ise. Väljapoole paistab(ja paistis) see vanematele inimestele kärsitusena ja eks see ju mingis mõttes seda võib ka olla, kuigi tegelikkuses on see lihtsalt kontroll... võibolla isegi enesekaitse või hoopis uudishimu. Asju pole vaja tegelikult üle mõelda. Mõelda kindlasti. Mittemõtlevad ja mõttelaisad inimesed on rumalad ja igavad. Kuigi mõnikord on ju mõnus ka peal lasta puhata ja lihtsalt meele ära lahutada mõtlemata...

Nonii aitab kah filosoofeerimisest :)
Mrožeki maja on tühi. Seal peaks justkui toimuma pidu, aga seda pole. Kolm sõpra, kes on seda pidu tulnud sealt otsima arvavad, et nendega mängitakse mingit halba nalja ning pidu on, aga nad ei suuda seda sealt üles leida või ehk on siiski tõesti pidu kusagil mujal või siis juba toimunud ja nad on sellele hiljaks jäänud. Oma pidu üles lüüa nad ei suuda või ei julge, sest äkki ikkagi kusagil on mingi pidu või äkki see kohe tehakse nende eest ära, äkki nad kohe leiavad selle üles... Ja mis pidu see üldse on... äkki see on hoopis matus? Kas matus üldse on pidu? Justkui kolm noort rumalat inimest või miks just noort... kes ootavad alati, et nende eest asjad ära tehtaks, et siis nemad saaks ainult sõitu nautida... Väike elavnemine tekib sellest kui üks neist otsustab ennast üles puua ja oh seda pettumust kui ta hakkab ümber mõtlema... oleks mingigi pidu... Kas see on Mrožeki irvitamine meie - inimloomade - üle? Pidu iga hinnaga? Ja peaasi, et keegi teine selle korraldaks? Keegi teine maksaks kinni?

Kõik kolm näitlejat on mingis mõttes erineva energiaga. Nad on erinevad ka kahes erinevas loos, mis vahelduvad pidevalt. Ja see vahelduvus teeb tüki elavamaks. Õigemini hea, et natuke ägedama loomu ja tunnetusega "Pidu" tasakaalustab väga pinnapealt rahulikku, ent seest siiruviirulist "Keegi tuleb ju ikka"-t. Lavastuse kunstnikutöös on oluline koht ka valgustusel. See pääseb ideaalselt mõjule. Nii see, mis toimub lava kohal kui ka näiteks elavad küünlad eemal laudadel või kasvõi valgus aknataga. Romantika, rahu, ärevus, lõbu ja kurbus - kõik on kuidagi ka valguse kõrvalmõjuga läbi komponeeritud.

Tulles tagasi näitlejatööde juurde, siis kõik kolm osalenud näitlejat teevad ju kaks rolli. Kõige suurema põnevusega ootasin Kärt Tomingase mängu. Kui alguses tundus tema hääl natuke kiiskav ja häirivgi, siis üpris kiiresti harjus sellega ära. Ja kui ta tegi seda "võõra naise" rolli, kes noorpaari rahu ja harmoonia teket tuli rikkuma, seal oli ta hoopis teine tüüp, teistsuguse tooniga. Tema kaks karakterit erinesidki teineteisest vaatet kõige rohkem. Kuigi ta on teada-tuntult seotud muusikaga, siis ma arvasin (võiks vist ausalt öelda, et kartsin), et ühel hetkel ta ka kindlasti hakkab laulma, kuid õnneks seda siiski ei juhtunud. Mitte, et mul midagi Kärdi laulu või muusika vastu oleks - otse vastupidi, aga hea just, et seekord oli tegemist läbi ja lõhki draamarolliga. Ta oli igati usutav ka "Peo" stseenide noorena, kes ju tegelasena mõjus isegi nooremana kui teda esitanud näitleja. Kuid niimoodi tekkis sellesse karakterisse positiivses mõttes sürr dimensioon. Sest mis tüübid need üldse sellised olid seal? :)

Janek Joost on tõesti hea iga kord. Mees kahe tüdrukuga, kes minu meelest kordagi ei pälvi kummagi tüdruku sellesuunalist tähelepanu, et nad seal peo-otsingutel näiteks armuks temasse või teeks oma olemise väikse flirdiga lõbusamaks. Ja sellest hoolimata mõjus see kõik orgaanilise ning õigena just nii. Teine roll - mees, keda naine süüdistab tegudes, mida ta teinud pole - pääses aga ta eriti hästi just loomulikkusega võidule. Temaga oli lihtne samastuda. Üleüldse on tema heas, korralikult mehiselt kõlavas hääles väge ja ka vaikselt rääkides dramaatilist kõla, mis ei vea teda ja tema tegelasi kunagi ilmselt alt.

Karin Rask pääseski minu jaoks eriti tugevalt esile selle neurootilise naisena, kes oma mehes näeb petjat ning teiste naiste võludele allaandjat. Temas on vajalikku energiat, et laval elu ja mingis mõttes isegi närvi lisada. Kuigi tema kaks karakterit olid jällegi minu jaoks teineteisele kõige sarnasemad, siis ega polnudki vaja neid rohkem eristada kui juukseid kokku pannes või lahti lastes (sama tegi ka Kärt oma juustega). Kuigi samas isegi see oli tarbetu detail. Ka ilma selleta sai erinevatest tempodest ja energiatest piisavalt aimu, et kummas tegevuses parjasti laval toimetatakse.

Kokkuvõttes võibki tõdeda, et alguses tundus tükk liikuvat suure hooga suunda, mis minule ei meeldi, ent ometi sai lõppkokkuvõttes sellest kõigest hoopis midagi erilist ja head. Kui alguses ma mõtlesin, et kuidas küll niimoodi kaks erinevat näidendit on teineteisega kokku traageldatud, siis lõppkokkuvõttes oli see hoopis kogu asja võlu, et need kihid kattusid, sobitusid ja täiendasid ja toetasid teineteist. Kui alguses ma mõtlesin, et näitlejate mäng tundub igav ja nad justkui ise ei usuks, mida nad seal teevad, siis lõppkokkuvõttes läksid nad kõik nii hoogu, et selline kasvamine mõjus pige kasvule fantastiliselt kaasa. Ka mõtteid tekkis iga hetkega juurde ning just niimoodi tasapisi kasvades sai nendega sobiva tempoga oma peas tegeleda.

Hinnang: 4 (Esimene vaatus 3+, teine 5-, kokku seega tugev 4. Esimese vaatuse lõppedes kuuldus nii siit kui sealt, et "uni tuleb" seda vaadates. Ma ise jõudsin juba enne esimese vaatuse lõppu selle tüki mõju sisse... Kiusasin oma teatrikaaslast terve vaheaja oma mõtetega, sest tundsin iseenda selles mehes ära... selles mehes, kes naisega uude majja oli kolinud. Mitte, et mu enda naine oleks selline, nagu tema naine, vaid pigem just nimelt iseenese selle mehe mõtetest ja käitumisest, mida ma selle karakteri olekust ja sõnadest välja lugesin. Ma tundsin tema rasket olukorda. Kuidas ta ei saanud kuidagi teise inimesearvamist või pigem tundeid suunata või mõjutada, need olid juba tekkinud. Ja inimene hoiab oma sisemisest häälest kinni ning naljalt ei usalda teisi iseendast rohkem. Mitte siis kui emotsioonid on mängus.
Atmosfäärina jäi tunne, nagu tegemist oleks selle etenduse näol millegi intiimse ja eksklusiivsega. Palju vaatajaid sinna ju ei mahugi ning ega see väga laiadele massidele pole ka mõeldud. Kindlasti on seda vaatama minnes vaja stiiliaistingud teravaks nühkida ja kindlasti ei tasu seda vaadata väsinud peaga. See on teater mõtlevale inimesele. Ja kui see krõps käib ära, nagu minul käis, siis lõpuks on tõeliselt hea meel sellise elamuse üle. Kodutee läks ka vesteldes tüki üle ning siiani võiks veel nii mõnegi mõtte üle arutleda või vaielda :) Selline ongi hea teater!)

PS. Kusjuures nii ehedalt mängisid kõik, et minu taga istuv mees oleks kohe alguses läinud näitlejatele ust avama, kui tema proua poleks suutnud teda tagasi hoida. Ja üpris häälekat kaasaelamist suutsid näitlejad oma eheda mänguga selles mehes veel esile kutsuda :)

Tekst lavastuse kodulehelt:

fosse /mrožek / tohver : maja

„Inimesed! Inimesed! Kus on pidu?“ S. Mroźek, “Pidu”

On maja. Majja murravad sisse kolm sõpra, kes otsivad pidu. Nemad on inimesed, kes otsivad teisi inimesi, ent kas keegi ikka tuleb? On maja. Majja tulevad mees ja naine. Nemad on inimesed, kes ei otsi kedagi. Nemad tahavad olla üheskoos üksinda, kuid keegi tuleb ju ikka? Kolm semu, üks naine ja mees, üks võõras. Kes kelleni jõuab, kas paneme meie pidu või paneb pidu meid?

„Me jääme alati üksinda kokku, hakkame olema üksinda teineteises“ J. Fosse “Keegi tuleb ju ikka”

Slawomir Mroźek (1930) on maailmas üks enim mängitud absurdiklassikuid, Jon Fosse (1959) on kaasaegne norra kirjanik ja dramaturg, keda on nimetatud Samuel Becketti ja Harold Pinteri mantlipärijaks. Nende kahe tugeva 1962. ja 1996. aastal kirjutatud lugude ühenduses pakub “Maja” lõbusaid äratundmisi meie kaasaegsest manipuleerivast tarbijaühiskonnast, mis elatub stampmõtlemisest, lakkamatust uue naudingu otsingust ja glamuurist. Mängust, mis käib meiega ja üle meie peade. Samal ajal meenutab “Maja” , et seesmise valmisolekuta muutusteks saab ihatud üskiolekust üksindus ning algab igatsus… mille järele?

mängivad: kärt tomingas / janek joost / karin rask

dramaturg / lavastaja: tamur tohver

kunstnik: reet aus

helilooja: peeter rebane

valgus: petri parrik / tamur tohver / reet aus

teostus: tamur tohver / keiu virro / kristjan rohioja

esietendus: 17. veebruar 2012 kell 19 laitse graniitvillas, laitses

piletid 13/15 € aadressilt pilet@poly.ee ja telefonil 5281148 Gerli ( ka teave õhtusöögist ) ja Piletilevist

pressiteave etendusest telefonilt 515 8118

lavastaja tamur tohver :

“Üksinda teineteises. Seni kuni enda eest põgeneme, saab keegi meid ikka kätte. Niipea kui püüame teist enda taha varjata, tuleb keegi ju ikka. Keegi koputab, kõik nad on ukse taga, keegi ei lepi kohaga, kus nad on ega inimestega seal! Ainult tõeline on hea. Ilma tõeta pole midagi võimalik. Pidu algab, kui tõeline on kohal. Vaata mulle silma- siis saame valida uksi, millele koputada! Igal pool, kogu aeg ja koos karjaga ei pea kloppima…”

PolygonTeater ja Laitse Graniitvilla jätkavad Talveteatri traditsiooni, mis algas 2011. aasta jaanuaris etendusega Boob teab

Sildid: PolygonTeater, Teater

http://danzumees.blogspot.com/2012/03/maja-polygonteater.html

Näitlejad saavad end välja elada ja vaatajale antakse midagi kaasa ka

01.03.2012 15:34

Ele Pajula

Maja, milles PolygonTeater oma «Maja» lavastab, on suurejooneline. Varakevadises õhtupimeduses Laitse Graniitvillasse jõudmine pole naljaasi, aga juba end istuma sättides ja pilguga interjööri mööda ekseldes on tunda täiesti omapärast kohaspetsiifilist tunnet, millest «Maja» ja näitlejad ilmselgelt inspiratsiooni ja energiat ammutavad. Istumagi on vaatajad sätitud kahele poole keskpõrandat, millest näitlejate saabudes lava moodustub. Nõnda on toimuv kõik haaratavas kauguses, peaaegu peopesal, ja ilmne on, et füüsiline lähedus võiks julgustada ka suuremale kaasaelamisele.

Kaasa saab elada kahekordselt: Tamur Tohver keevitab kokku Slawomir Mrožeki ja Jon Fosse erisuunalised, aga paralleelsed maailmad. Kärt Tomingas, Janek Joost ja Karin Rask saavad end topeltrollides kahekordselt välja elada, vaataja aga saab teineteise peale kihiti asetatud lugudes leida ühtseid niite ning sõlmpunkte. Kuigi Mrožeki ja Fosse tegelased soovivad kardinaalselt erinevaid asju, teevad nad seda ikkagi ühelt inimlikult pinnalt. Samalt pinnalt, aga erinevas suunas kulgevad rollid on näitlejale kindlasti pikantseks väljakutseks, mida laval nähtav trio ilmselgelt naudib.

Vaatajal lubatakse end lõbustada niisiis sõlmpunktide loomisega. Kahendsüsteemis näitlemist on küllaltki huvitav jälgida, ent siiski on oht libiseda omapärasesse kergelt eemaldunud vaatleja rolli.

Enda kinnisideedesse mähkunud tegelased jätavad nii mõneski kohas mind maha, sest jään ükskõikseks. Ühel või teisel hetkel muutub fikseeritud ihalemine lihtsalt tüütuks. Enesekesksus, millele ühendatud lavastus ka rõhutab, viib mindki enesekesksusesse. Liigselt keskendunud indiviidid ei vajagi ju enam mind, vaatajat. Nad ei tegele enam minu, vaatajaga; laval toimuv on kohati nii endassesüüviv, et tegelasedki jäävad üksteisele kaugeks. See on usutavasti ka lavastaja kuri plaan, meile kandikul serveerida just sellist inimest. Aga kandikul ja valmisolevana on seda kõike siiski raske vastu võtta ja seedida. Vaataja redutseerub nii pelgaks nägijaks, kel võimalus küll nähtust tunnistust anda, aga keda pole salakavalalt analüüsijaks vormitud.

Siiski, Tohver ja näitlejatrio ei lehvi lihtsalt publikurividest mööda, ei jäta otsi ka ise sõlmimata ja ei keela toimuvasse mõttega siseneda. Ei saa öelda, et etendus toimuks vaatajaist hoolimata. Enesekesksuse ja tüütuse foon lahustub aegamööda, mida kaugemale etendusega jõutakse. Mida suurema ühtse pinna saavutavad Mrožek ja Fosse, seda hägusemaks muutub publikule väljapakutav pakett. Mida vähem konkreetsust ja ettemääratust, seda suuremaks muutub vaataja enda vastutus etenduse ees. Nii ei lahkugi me oma toolidereast ükskõikselt, võime julgelt öelda, et meile antakse «Majast» midagi kaasa.

«Maja»
Autorid: Slawomir Mroźek ja Jon Fosse
Lavastaja: Tamur Tohver
Osades: Kärt Tomingas, Janek Joost, Karin Rask
PolygonTeater. Esietendus
17. veebruaril Laitse Graniitvillas

KÕIK ON KUNAGI UKSE TAGA

Slawomir Mrožek / Jon Fosse ”Maja”. PolygonTeater, lavastaja Tamur Tohver. Osades Kärt Tomingas, Janek Joost ja Karin Rask. Esietendus Laitse Graniitvillas 17.02.2012.

Veiko Märka

Polygonteatri formaat on seekord ”kaks ühes”. Kumbki lühinäidend ei kaota terviklikkust, kuid siiski on üks teisega läbi õhtu kokku traageldatud.

Stiililt on kerge poolakat norralasest eristada. Mrožeki ”Peo” tekst on tuttavam (ise olen näinud Uku Uusbergi hiilgavat tõlgendust Võrus), ta on omapärasem, vaimukam – ikkagi absurdiklassik. Fosse ”Keegi tuleb ju ikka” on põhjamaiselt vaoshoitud, ängi- ja ahistatusekeskne, enam-vähem Fjordidemaa Kruusvall. Kuigi tegelasi on mõlemas tükis kolm ja neid kehastavad samad näitlejad, on neil oluline vahe: ”Peos” ajavad kolm inimest ühte asja, ”Keegi tuleb...” erinevaid.

Peolistel on vaja pääseda majja sisse. Äsja üksiku vana maja ostnud noorpaar (Mees ja Naine) on formaalselt juba omas kodus. Saladuslik hoone võibki olla esimeste ihaldatud peopaik. 

Võib-olla ongi tegu soolaleivapeoga? (Sel juhul tuleks küll väga igav pidu.) 

Aga mõlemate vahel on uks nagu tulemüür. Ühtede jaoks oleks pidu, kui see avaneks, teiste jaoks kui kinni jääks. Ometi just uks seobki kaks tükki tervikuks ning õigustab täiel määral lavastaja tegevust: ta laseb mõlemat näidendit mängida jupikaupa. Ühisosa rõhutab veel üks lihtne, aga meeldejääv võte: näitlejad peaaegu ei vaheta teise tükki üle minnes riideid, kuigi see tehniliselt võimalik oleks. Prevaleerib neutraalne must värv. 

Seega on ühed ukse taga ja teised sees. Kusjuures võimatu on otsustada, kummal pool parem on. Mehel ja Naisel on eesmärk küll formaalselt täidetud, kuid B, S ja N-i suures ja siiras peo-ootuses on rohkem optimismi. Nad on nagu lasteks jäänud täiskasvanud, esimesed seevastu varavananenud, kuigi aastatelt noored inimesed (see kehtib ka Võõra kohta). 

”Tahaks üksi, omaette olla!” soovivad ühed. 

”Mis elu see on? Ilma peota?” ahastavad teised.

Soovid on vastandlikud, tagajärjed mitte. Pidu ei tule, omaette olla ka ei lasta, nõnda jääb lavastusest kajama pessimistlik põhitoon. Tsitaat tekstist: ”Maailm on liiga tühi ja üksildane koht meie jaoks” võiks kuuluda mõlemale seltskonnale. 

”Keegi tuleb ju ikka”, on Fosse jaoks k a r t u s, Mrožeki jaoks l o o t u s. ”Keegi seal väljas vist on?” kardavad esimese tegelased, esialgu endile küll hirmu tunnistamata. ”Peo” omad, vastupidi, loodavad, et keegi seal sees oleks. Või ka väljas, või üldse kusagil, peaasi, et pidu hakkaks. Neil pole nii suuri nõudmisi – ehk seetõttu, et näidendi autor elas kaua totalitaarses ühiskonnas. 

Poliitilises paradigmas edasi mõeldes võib jõuda koguni järelduseni, et ”Pidu” on sotsialismi mudel (vene ajal ju muud ei tehtudki, kui pandi pidu või oodati seda). Seevastu kinnisvara haldamise ja eraomandusse sekkumise (viimast nii isiklikus kui üldises plaanis) probleeme valgustav ”Keegi tuleb ju ikka” modelleerib kapitalismi.  

Ka ”Peos” leidub eksistentsialistlikke kriisihetki: ”Võib-olla ei peaks pidu üldse olema?” Sama hästi võiksid Mees ja Naine küsida: ”Võib-olla peaks keegi siiski tulema?” 

Niisama kategoorilised on vastused: ”Peab olema pidu! Sellepärast, et ma tahan.” ”Keegi tuleb...” seevastu õpetab, et parem on, kui keegi siiski kunagi ei tule.

Vastandid vastanditeks, tegelikult esinevad ju lõviosas näidendites erinevate seisukohtadega tegelased. ”Majas” ei puutu nad lihtsalt kordagi kokku ning see ongi lavastuse ainukordne võlu. 

”Maja” lavakujundus on ühtaegu lihtne ja ammendav: pikk laud sümboliseerib eestlase jaoks nii pidu kui kodu. Nii laia tähendusvälja kui uks ta ei tekita, aga oma kapitaalsuse tõttu lubab tõmmata mingi ähmase paralleeli püha õhtusöömaajaga – mis oli ju ka pidu.

jätkub MAJA

Homme! Majas!

Ööd on siin mustad

Sama hääletu vaikus Laitses.
Maja.
Kassid on uued.
On nagu oleks oodanud aasta meid. Boobi ja Ritat enam ei tule.
Tulevad Pidulised, tulevad Mees ja Naine. On- Keegi, kes ikka ju siin käima jääb. Keegi tuleb ju ikka.
Iselaadne ootus on õhus. Kui esimest korda teksti lugesime, hakkas korraga keegi korrus kõrgemal ja kõrval igal pool koputama. Lugu nõudis sisselaskmist, tahtis tulla.

Niipea kui proovisaalist Laitsesse tulime hakkas täna kõik õiges paigas elama. Inimesed muutuvad ja koht annab. Tõsised asjad on endiselt tõsised, aga.... vaata- see on kast. Lammas, kellest Sa unistad, on seal seal sees... "Ja ongi- vastas Väike Prints- vaata, ta on magama jäänud!".

Me oleme nüüd nii armsad, et äratame selle lamba üles. Mroźek ei ole enam tõsine ja Fosse ei ole tõsine. Sest Majal maja õigus.