Kroonika. Persoon.
Tamurist, Polygonist.
Uus poiss 33 aastat hiljem
kirjutas Meelis Kapstas , pildid: Kristjan Lepp
«See telelavastus oli omas ajas kõva sõna. Minust kuni viis aastat nooremad või vanemad teavad
mind tänaseni ikka «uue poisina»,» ütleb Tamur Tohver (43). Kui kolmkümmend sügist tagasi «Uue poisi» tegemiseks läks, oli Tamur kolmeteistkümnene. Nagu ka «naispeaosa» mänginud, hiljem tooniandvaks teatrikunstnikuks ja nüüd NO-teatri juhiks tõusnud Ene-Liis Semper… Üleöö ja üle Eesti
tuntuks. Ülbikuks. «Tollal oli ETV üks ja ainus eestikeelne telekanal,» ei imesta Tamur. Mudilastele
olid oma saated, aga haruharva nägi kuumi asju – seda, mis teismelistele noortele päriselt korda läks. Paar aastat varem oli tehtud telefilm «Keskpäev» (Maria Avdjushko ja Mihkel Rauaga). «Uus poiss» oli küll Nõukogude dramaturgia, kellegi Eduard Akopovi kirjutatud – aga rääkis elulise avameelsusega päris elust – koolikiusamisest ja murdeealiste olelusvõitlusest kambasuhetes. «Mõni ime, et me Ene-Liisiga olime üleöö Eestis absoluutsed staarid,» muheleb Tamur. «Vaat et nagu Jaak Joala või Anne Veski Moskvas! Muidugi, väga imelik tunne oli. Täna käib täheks saamine Eestis lihtsamalt, kanaleid ja võimalusi on hulga rohkem. Veneajal oli staar haruldane. Ja raskem oli korraga sülle ja kaela sadanud
tuntusega toime tulla.» Pioneerieas lapstähel polnud kelleltki nõu küsida-rääkida ega (kui tänasega võrrelda) kuskilt ajakirjast lugeda, kuis mõni maailma Justin Bieber oma kuulsusekoormaga hakkama saab. «Kui sulle ühtäkki hakatakse kümneid kordi päevas koju helistama...» mäletab Tamur tollast plikade-sadu, «aetakse mingisugust omast arust nutikat ja lõbusat juttu – ja tahetakse kokku saada…»
Tamur tunnistab, et oli «Uue poisi» aegu parasjagu just selles eas, kui poisid tüdrukutega üldse ei mängi. «Väsisin-tüdisin sellest. Oleme Ene-Liisiga tagantjärele rääkinud, et oma loomult olime me
palju tagasihoidlikumad ja ujedamad, kui see meie «ülbest» telelavastusest välja paistis.»
Kumbki ei osanud sellega harjuda – ja enesekaitseks muutusid nad tõrjuvaks.
«Tänapäeval ollakse harjunud, et näe, ta ongi selline kuulus ja ennasttäis – staar peabki seda olema. Nõukaajal, kui «kunst kuulus rahvale», vaadati – õige šeff, mis sa endast õige arvad!»
«Ju see üleolev nägu tekkis mul ette enesekaitseks, » ütleb telelavastusest «Uus poiss» tuntuks
saanud Tamur Tohver. «Tegelikult pole ma elus kordagi korralikult kakelnudki. Ei lõuga andnud
ega ise sisse saanud.» Nüüd juhatab kunagine lapstäht oma PolygonTeatri juures teatrikooli ja
keskkoolis, kus kunagi ise käis, teatriklassi.
1. ja 2. oktoobril ootab Tamur Tohver uusi poisse ja tüdrukuid katsetele, astumaks PolygonTeatri teatrikooli. Lähemalt kooli astumisest loe siit.
Maret Oomeri paleeteatrist Tamuri vanemad polnud teatri-, vaid «lihtsad inimesed». Ema oli õppinud rõiva- ja isa mööblikonstruktoriks. Emal oli silma – nähes, kuidas poiss esinemishuviliselt kodus trikke tegi, viis ta Tamuri kümneaastaselt näiteringi. Tollasesse Tallinna Pioneeride Paleesse (nüüdsesse Kanutiaia Noortemajja). «Jah, Maret Oomeri juurde. See oli juba siis rahvasuus pidulikumalt «paleeteater». Tõesti omaette väike teater. Valgused, aksid – kõik,nagu päriselt teatris käib, ainut vähendatud mõõdus. Oma valgustajad, õmblejad ja kunstnik – Helge Uuetoa, kes ka teles
töötas. Ja tänu kellele me kõik siis ka «Uude poissi» sattusime.» Maret Oomeri käe alt sai hoo sisse
hulk tänaseid teatrinimesid: Anne Veesaar, Toomas Lõhmuste, Riho Rosberg, Taavi Eelmaa, Andres Puustusmaa, Madis Milling, Hendrik Normann, Tarmo Männard, Pille Minev… Rääkimata Tamuri
elupõlistest sõpradest Tarvo Krallist ja Rednar Annusest. Tollased eakaaslased mäletavad, kuidas Oomeri omad olid tollal üle Tallinna eneseteadlik ja kokkuhoidev kamp. Tamur muheleb: «Kui minul
raadioteater ja Krallil muusikaliteater otsa said ja me PolygonTeatri tegime, pakkusingi ma algul nimeks «Paleeteater». Respektiga, et me mõlemad oleme Mareti juurest tulnud…»
Armastatud või seeditud?
Milline poiss Tamur ise «Uut poissi» tehes oli? Kui tormilis-tundlikult möllas temas puberteedi-iga?
«Elasin õnnelikult üle,» muheleb Tamur. «Ei olnud mul märgatavalt karmi häälemurret ega vistrikke näos. Tütarlastel tärkavad selles eas rinnad – nad hakkavad käima küürus, et seda varjata. Ühesõnaga,
minul neid probleeme polnud.» Elava loomuga poiss, seda küll. «Liider ma polnud. Kuid mu naljad nagu meeldisid või… Igal juhul ma pole pidanud kordagi elus kaklema. No väikseid kähmlusi
tuli teismeliste pidudel ette. Sedagi «tellimusena ». Kui keegi ütles: kuule, see «uus poiss» on liiga ülbe kutt, mine pane ta paika. » Aga isegi need olukorrad lahenesid siis kuidagi testmoodi. «Ma ei ole kordagi lõuga andnud ega ise sisse saanud,» ütleb Tamur. «Pole kordagi pidanud kaklema
ega lömitama. Ma ei tea, mind on kuidagi hoitud või armastatud või… võib-olla lihtsalt sallitud ja seeditud.» Puberteediea-heitlused «mina ja teised». Selles eas on vaja, et kamp respekteeriks
– tunnistaks omaks, tekiks kuuluvustunne… «See läks minul üsna valutult. » Tamur leiab, et ta
on algusest peale endaga tasakaalus olnud ja seda ilmselt tänu kindlale kodule. «Nii mõnigi võib kadestada – ma elan tänaseni oma kodus! Ehk siis kortermajas, kuhu ma sündisin. Kõigi mugavustega,
aga täitsa keset metsa Nõmmel, Männiku – raba ääres. Nii et näen köögiaknast päris põtrasid, jäneseid ja hirvi. Ja kaevikuid, mis sõja ajal Tallinna kaitseks kaevati. Poisikesena lõikasin sealtsamast kraavi
kõrvalt männikoorest paate ja ujutasin neid suurvee ajal.» “Mõni ime , et me Ene-Liisiga olime üleöö Eestis absoluutsed staarid. Vaat et nagu Jaak Joala või Anne Veski Moskvas…”
«Uus poiss» etendus teleteatris 19. märtsil 1983. Ene-Liisist sai tooniandev teatrikunstnik, Tamur asus vedama Raadioteatrit. Ene-Liisist sai NO-teatri juht, Tamur veab oma PolygonTeatrit…
STATSIONAARIKS Aastaid Raadioteatris ja nüüd
ka oma PolygonTeatris alati liikuva meeskonnaga, ilma oma
majata, erinevatest teatritest valitud näitlejatega koosmängust
tekkinud uuest energiast vaimustunud Tamur on jõudnud
äratundmiseni – nüüd oleks huvitav just püsitrupiga töötada.
«Tahan järele proovida, kas see, mis 1960ndate lõpu
teatriuuenduse kohta kirjutatakse – kas selline ühistegemine
on ka veel tänapäeval võimalik.»
See on paneelmaja, aga ehitatud eriprojekti järgi. «Meie endi isade poolt, kes töötasid selles instituudis, kus neid paneele välja nuputati. By the way, seda instituuti juhatas Johannes Hint ise, enne kui ta oma kurikuulsa Desintegraatori tegi!» Linnapoiss «maakodust» Tamuril vedas ka kooliga. See oli justkui maakool – kodune, Eesti ajal ehitatud, puutrepi ja eheda pööninguga maja. Tollases 27. kaheksaklassilises (nüüdses Rahumäe põhikoolis) alustas ta õhtupoolses vahetuses.
«Hilja õhtul lohistasin läbi metsa koju enda järel koolikotti, mis oli pungil täis spordi- ja kunstitarbeid…
Aga kolmandas klassis olime juba šefid – «vahetusvanemad », kes me nooremate eest vastutasime.»
Hilisemast, kuuendast klassist ei mäleta Tamur muid probleeme, kui et «meie klassi tüdrukud hakkasid vaatama kaheksanda klassi kutte. Sest sina oled ju veel nii väike, inetu ja nõrk ja – üleüldse…»
Aga nii väikeses koolis oli algusest peale hea tiimitunne, hoiti kokku. «Olid mingid kakelungid – meie kooli omad teise kooli vastu –, aga kooli sees mingit tagakiusamist nii väga ei olnudki.» Ühesõnaga «Uue poisi» põhiteema koolikiusamine läks Tamurist õnnelikult mööda. Ja tal oli kindel tunne minna Rahumäelt edasi linna – Tallinna 20. Keskkooli kirjandusklassi
OMAL NAHAL PROOVITUD! Lapsest peale kooliteatris ja ka kõik malevasuved läbi teinud Tamuril on kogunenud, mida nüüd edasi anda ja õpetada: «Sport paneb oma võimeid proovima ja tundma, skautlus õpetab vendlust ja ühistegevust, kunstiõpetus annab loovust, aga omaette nokitsedes…
Teater arendab tervet isiksust – õpetab elu analüüsima ja mõistma.»
(nüüdsesse Tallinna Ühisgümnaasiumi, kus Tamur sellest sügisest õpetajana teatriklassi vastu võttis).
Karjas ellu jääda ja kampa saada Selles mõttes oma tegelaskujuga – Armeeniast Moskvasse teenima määratud sõjaväelase perekonnaga uude kooli «tõrjutuks » sattunud uue poisi teemaga Tamur
samasust ei tunnetanud. «Sellest ümberasunute kultuuri teemast olen hiljem aru saanud. Ja minu jaoks
polnud siis teemaks mitte mina ja kampa sobitumine, vaid pigem tõesti: poisid ja tüdrukud. See minu ja Ene-Liisi, kahe karjast tõrjutu, vahel seal telelavastuses kenasti tärkav sõprus ja mis iganes seksuaalne
ärkamine ja häbenemine. Ilmselges stseenis, kus me Davithi ja Aljoškana märjaks saanud riideid vahetame… See ei vastanud minu ja Ene-Liisi vahel siis absoluutselt tõele!»
Suurtes Hollywoodi filmides armuvad peaosatäitjad teineteisesse. Tõmbumised ja tõukumised võtteplatsil? Aga ei. Olgugi, et ka Ene-Liis oli Maret Oomeri klassist, polnud Tamur teda
varem märganud: «Seda tõmbumist polnud seal üldse. Ma pakun, et selles vanuses
ei meeldinud mulle veel ükski tüdruk. Läbikäimine puudus, piirdus sellega, mis võtteplatsil. Lavastaja ei õhutanud ka, et sõbrunege nüüd kuidagi rohkem omavahel. Nojah, esimest korda televisioonis
– tegemist ja möllamist kui palju. See oli omaette fun,» kiidab Tamur. Ja küsib: «Ja miks sa arvad, et sel armeenia poisil Davithil olid selles loos selle tüdrukuga seksuaalsed tagamaad?! Tolles klassis käis
nii kõva isikukultus – mis tolle liiderpoisi nimi oligi, Ljonja vist… Seal oli tegemist, et ise karjas ellu jääda ja kampa saada –
DOSTOJEVSKI «IDIOODI» VÄRVIDES PORTREE
Tamuri ema õde uuris välja, et nende sugupuu ulatub Romanoviteni…
«Tõsi või mitte, aga muidugi see teadmine kõditab.» Paus. «Üksindus on
enda peas. Tegelikult on olnud mul kõigi nende aastate jooksul inimesed,
kes on kusagil minu peale mõelnud ja mind hoidnud. Tänan siiralt kõiki!»
«Ene-Liisiga puutusime nii palju kokku, kui kaamera ees võteteks vaja oli. Nii et mängides ekraanil suurt sõprust – tegelikult seda ei olnud. Ene-Liisiga saime alles aastaid hiljem, pärast ülikoole sõpradeks.» Nüüd on Tamur Ene-Liisile pakkunud, et võiks ju kahasse ja uute noortega
«Uue poisi» uuesti lavastada. «Ei, tea, las see jääda sinna aega,» oli Ene-Liis Tamurile vastanud.
«Aga küll ma selle veel ära teen,» lubab Tamur. «Mul kodumajas oli palju eri vanuses lapsi. Kaks mu põhisõpra olid minust üks-kaks aastat vanemad poisid. Kui me huvid lahku läksid, olen ma ka endast nooremate tüdrukutega kodu mänginud. Aga mitte lausa nukkudega, vaid mänguloomadega, » naerab Tamur. Erinevalt «Uue poisi» suure pere Davithist oli Tamur oma peres ainuke laps. Õdede ja vendadeta kasvanud, algusest peale «üksik hunt». Pärin Tamurilt, kuivõrd see tähelepanuga ärahellitatus on hiljem teatriteel tema kasuks või kahjuks mänginud. «Vaat, seda ma nimetan tagantjärele klassikaliseks puberteediks,» ütleb Tamur. «Kuidas ma vihkasin ja protestisin, kui mu
ema minu mis tahes saavutusi oma sõbrannade ees tutvustas! Mida vanemaks ma sain, seda enam see mulle pinda käis. Alles nüüd, kui ema juba paar aastat lahkunud on… Ma ise korraldasin, rääkisin-
lugesin ärasaatmisel kõik… Siis taipasin, et ma olingi emale tegelikult kõige tähtsam tema elus – vahend ja eesmärk. Mu isa väga tundeliste või perekondlike asjadega nagu ei tegelenud.»
Isa läks ja lõi endale uue pere, kui Tamur oli neliteist, üsna kohe pärast «Uut poissi». «Need olid keerulised ajad,» ütleb Tamur. «Nii et ma pole päris üksik hunt. Tegelikult on mul poolvend ja õde ka.
Priit ja Anneli. Tänaseks juba suht täiskasvanud…Küllap nendega veel näeme.»
Üksik hunt. Ajast aega on veenev kunst sündinud ikka üksiolemise-tundest… Tamur naerab ja tõrjub: «Jah, nii nad ütlevad, et jagatud mure on pool muret. Minuga on mida edasi, seda enam – vastupidi. Raske on, kui pole enda rõõmu oma tegemiste üle kellegagi jagada. Sa pärid siin, kui tugev või nõrk on üksiklapsena kasvanul teatritsunftis läbi lüüa. Aga see küsimus laieneb kogu elu peale. Tekib tunne –
eriti pärast seda, kui su vanemad on juba läinud –, et sul polegi enam kellegagi seda päris ühist
kogemust, mida mäletada ja jagada. Ja siis jääb palju asju enda sisse...»
Mida vanemaks saad, seda enam maksab paarisuhetes ühine või vähemasti sarnane minevikukogemus. «Inimeste lähedus baseerub ühisel kogemusel, mitte millelgi muul. Ja need suhted, kui saadakse
kokku ja elatakse edasi kumbki täiesti eri elu, need ei püsi.» Seda üksi-tunnet annab teatrimängus
lavastajana publikuga jagada. Ja üksiolek on lavastaja ametisse vist sisse määratud?
«Sa võid oma peas ideaalse pildi valmis mõelda, aga see, mis hulga erinevate näitlejate
kaudu lõpuks lavale jõuab… On paratamatult ikkagi natuke teistmoodi. Aga ärme nii tõsi targutavaks lähe!»
Teha oma asja perfektselt, lõpetatult, laitmatult. Kui kellelegi on minust teine mulje jäänud, siis see on nende peas!» Viimast lausub Tamur ägedalt. Näitlejana on Tamurit kutsutud (tänu
kiilaspeale?) seriaalist seriaali mängima jõhkardeid, kui mitte lausa mõrtsukaid.
Tamur tunnistab, et ei mäletagi, millal ta viimati head inimest mängida sai. «Nii see on läinud. Mis teha.» Lapsepõlvest mäletab Tamur oma peas tüütult elektrit täis ja vastikult kleepuvaid
juukseid. Ebapuhtusetunnet. Ja ta jutustab iseloomuliku loo. «Kui ma olin kolmene – seda meenutasid
mu vanemad anekdoodina hiljem –, olin ma iga kord, nii kui mu käed vähegi mustaks
said, kraanikausi all. Vingusin ja vigisesin seal nii kaua, kui keegi mind üles tõstis ja sain oma käed ära pesta. See lõppes sellega, et isa ehitas koju mulle ekstra nii palju madalama kraanikausi, et ma ulatusin
käia ise käsi pesemas – vedas selleks seina spetsiaalsed torud ja…» Tamuri silm löö särama:
«On ju tore!»
«UUE POISI» OLEVIK «Teatris öeldakse:
su tegelaskujul peab olema elatud elu jälg näos.
Päris elu inimesed elavad enamasti tulevikufantaasias
– saab kiire mööda, küll ma siis teen ja olen.
Mina küsin: millal sina ise elad?»
