Roosad prillid

Võrratu!
Minu eluajal toimub selline hulk pöördeid. Olen näinud olümpiat, riigipööret, milleeniumi- ja sajandivahetust, Euroopaga liitumist, kahte rahavahetust, oodanud kolme maailmalõppu ja muud. Täna olen tunnistajaks suurimale: inimkonna kõlbelisele pöördumisele. Algab areng isiku baasil, sest majanduskõverad ei näita tõusunooli, kuid evolutsioon ja uudishimu on peatumatud. Sel moel muutub piir ise tegemise ja kõrgkultuuri vahel üliõhukeseks. Kes oskab täpselt hinnata, kas Jareku “Minu inimesed” on mõjusam ja vajalikum soololaulu või kooriteosena? Kultuuriloome on olnud alates laulupidudest alati ühistegevus- sootsiumil on vajadused ja ta ei häbene sest märku anda.
 PolygonTeater on väike koht keset suurt linna, kus aeg käib teisiti. Me asutasime selle soovist teha midagi teisiti, selgel kunstilisel tasemel, kuid inimesele lähemal. Asutajad olid väsinud suurorganisatsioonidest, kus müra on suur, aur läheb vile peale, kuid masin ei liigu täiskäigul. Meie märksõnadeks on vahetu teater, taaskasutus, inimeselt inimesele- mitte näitlejalt publikule. Tegutseda mitte “by the book”, vaid “by Peter Brook”. Polygon saab viie aastaseks. Ilma stabiilse riikliku toetuseta on ometi loodud kõlapind publikus ja kolleegide seas. Toetajate abiga on vaatajani jõudnud kaheksa väärikat kutselist lavastust tunnustatud näitlejatega, asutatud on teatrikool TeatriPolygon, avatud süvaõppega teatriklassi Tallinna Ühisgümnaasiumis. Visioon tõotab veel paljut. Polygon alustas masus- mäletate seda sõna? Meedia imestas, teised koondavad, teie- avate? Me ei teadnud, et mõõnaperioodil ei tohi. Sest teater on kogukond, mitte firma. Meid huvitab, kas on võimalik tulla lähemale. Suhelda siiralt, tähenduste kaudu. Millest nad 70ndatel ikka rääkisid? Kui ei tunne omi asju, pole maailmas toimuvas kaasa rääkida- nagu Tõnis laulab.
 Palju ei jaksa, aga palju pole vajagi. Me teame, et eestlane on tark ja hingelt ilus. Sõnumiloome on kättesaadav kõigile. See ongi oodatud kõlbeline pööre, pole muud vaja, kui seda päriselt teostada. Kohalolek on seni hämu, kuni pole järgnenud tegu. Soovid kapitali, siin valem: andja on rikkam. PolygonTeatri Amfiteatris esietendub 2. veebruaril Eesti Näidendivõistluse 2011 võidutöö Piret Jaaksi “Näha roosat elevanti”. Ta küsib tegelaste suu läbi- kas sina oled porilombist vett joonud? Kindalt lumetükikesi söönud? Kas sa arvad, et sellel, mis meie vahel on, on midagi pistmist juhusega? Me tahame seda lavastust teha selleks, et toimuks muutus.
 Hooandja on ühisrahastusplatvorm, kus head ideed leiavad toetuse. Põhimõttel kõik või mitte midagi. Me ootame abikäsi, sest projekt peab saama 100% või rohkem rahastatud enne kui projekti lõpptähtaeg saabub. Meie usume, et sina usud. Teeme Ära, Naabrivalve, Balti kett, laulupidu... mäletad? Inimeste vabatahtlik kokkulepe, ei muud.  Sest tühi ruum ei ole tühi.

Ja hoogu saab meile anda SIIT

Tamur Tohver
lavastaja