Sunday, January 27, 2013

Kunstnik Mae Kivilo: Kuidas ma näen Roosat elevanti.



Kirjeldan teile teatrikunstniku elu. Iga uue lavastuse alguses seisad sa justkui suure ja ettearvamatu mere kaldal ning pead otsustama, kas liituda meeskonnaga ja minna vallutama uusi kaugusi. Kas meretagune maa on piisavalt kutsuv, kas purjeid heiskav laev on tugev, kas kapten on tark?
Teater on üdini meeskonnatöö ja poole reisi peal laevast lahkuda ei saa. Mida paremini meeskonnaliikmed üksteist tajuvad, seda huvitavam on nii protsess kui ka tulemus.
Teatris on kunstnik see, kes liigub ideede maailma ja asjade maailma vahel ning püüab teha asjadest just täpselt sellise valiku mis kõige paremini aitaks autori ja lavastaja mõttel publikuni jõuda.

PolygonTeatriga, Tamuriga,  olen ma teel esimest korda. Olen juba aru saanud, et lavastajal on algusest peale pilt selge, ehk et Tamur on seda laadi lavastaja kes mõtleb pildis. Minu roll on täpsustada ja detailidega tööd teha.
Olen aru saanud, et siin teatris on tõesti fookus näitlejal ja kujundust on täpselt nii palju kui vaja, mitte grammigi rohkem. Ja hea ongi.
Kaugel me siis oleme juba oma teekonnal Roosa elevandi järgi?
Täna, peale proovi, mõtlesin, et ikka uhke on vaadata uue maailma sündi, vaadata loovaid inimesi, julgust, annet, tahet edasi otsida.

Ja üldse mitte vähem uhke polnud vaadata tüdrukuid ja ühte poissi kõrgel tellingul, seinu mustaks värvimas. Või Marjat, kes kõigutamatu naeratusega täidab meie ekspeditsioonil tüürimehe rolli helistades, kirjutades, korraldades...
Varsti randume!

Saturday, January 12, 2013

Roosad prillid


Võrratu!
Minu eluajal toimub selline hulk pöördeid. Olen näinud olümpiat, riigipööret, milleeniumi- ja sajandivahetust, Euroopaga liitumist, kahte rahavahetust, oodanud kolme maailmalõppu ja muud. Täna olen tunnistajaks suurimale: inimkonna kõlbelisele pöördumisele. Algab areng isiku baasil, sest majanduskõverad ei näita tõusunooli, kuid evolutsioon ja uudishimu on peatumatud. Sel moel muutub piir ise tegemise ja kõrgkultuuri vahel üliõhukeseks. Kes oskab täpselt hinnata, kas Jareku “Minu inimesed” on mõjusam ja vajalikum soololaulu või kooriteosena? Kultuuriloome on olnud alates laulupidudest alati ühistegevus- sootsiumil on vajadused ja ta ei häbene sest märku anda.
 PolygonTeater on väike koht keset suurt linna, kus aeg käib teisiti. Me asutasime selle soovist teha midagi teisiti, selgel kunstilisel tasemel, kuid inimesele lähemal. Asutajad olid väsinud suurorganisatsioonidest, kus müra on suur, aur läheb vile peale, kuid masin ei liigu täiskäigul. Meie märksõnadeks on vahetu teater, taaskasutus, inimeselt inimesele- mitte näitlejalt publikule. Tegutseda mitte “by the book”, vaid “by Peter Brook”. Polygon saab viie aastaseks. Ilma stabiilse riikliku toetuseta on ometi loodud kõlapind publikus ja kolleegide seas. Toetajate abiga on vaatajani jõudnud kaheksa väärikat kutselist lavastust tunnustatud näitlejatega, asutatud on teatrikool TeatriPolygon, avatud süvaõppega teatriklassi Tallinna Ühisgümnaasiumis. Visioon tõotab veel paljut. Polygon alustas masus- mäletate seda sõna? Meedia imestas, teised koondavad, teie- avate? Me ei teadnud, et mõõnaperioodil ei tohi. Sest teater on kogukond, mitte firma. Meid huvitab, kas on võimalik tulla lähemale. Suhelda siiralt, tähenduste kaudu. Millest nad 70ndatel ikka rääkisid? Kui ei tunne omi asju, pole maailmas toimuvas kaasa rääkida- nagu Tõnis laulab.
 Palju ei jaksa, aga palju pole vajagi. Me teame, et eestlane on tark ja hingelt ilus. Sõnumiloome on kättesaadav kõigile. See ongi oodatud kõlbeline pööre, pole muud vaja, kui seda päriselt teostada. Kohalolek on seni hämu, kuni pole järgnenud tegu. Soovid kapitali, siin valem: andja on rikkam. PolygonTeatri Amfiteatris esietendub 2. veebruaril Eesti Näidendivõistluse 2011 võidutöö Piret Jaaksi “Näha roosat elevanti”. Ta küsib tegelaste suu läbi- kas sina oled porilombist vett joonud? Kindalt lumetükikesi söönud? Kas sa arvad, et sellel, mis meie vahel on, on midagi pistmist juhusega? Me tahame seda lavastust teha selleks, et toimuks muutus.
 Hooandja on ühisrahastusplatvorm, kus head ideed leiavad toetuse. Põhimõttel kõik või mitte midagi. Me ootame abikäsi, sest projekt peab saama 100% või rohkem rahastatud enne kui projekti lõpptähtaeg saabub. Meie usume, et sina usud. Teeme Ära, Naabrivalve, Balti kett, laulupidu... mäletad? Inimeste vabatahtlik kokkulepe, ei muud.  Sest tühi ruum ei ole tühi.

Ja hoogu saab meile anda SIIT

Tamur Tohver
lavastaja


Friday, January 11, 2013

Piret Jaaks oma Roosast Elevandist




Piret Jaaks,
näitekirjanik

Idee kirjutada Eesti Teatri Agentuuri 2011 aasta näidendivõistluse võidutöö “Näha roosat elevanti” sündis väga mitmest samaaegsest impulsist. Nimelt olin just sel perioodil lõpetamas Drakadeemia nimelist näitekirjanikke koolitavat erakooli. Kursuste raames külastasime ka Saksa teatrit, kust sain tohutu impulsi: see teater erines seninähtud kodumaisest teatrist päris palju - oli äärmiselt füüsiline, pakkus näitlejale palju kehalisi mängimisvõimalusi. Nii tekkis mul soov proovida, kuidas oleks kirjutada teksti, mille tegevus oleks pidevas kooskõlas näitleja aktiivse tegevusega laval?

Kuid mitte siis ei hakanud ma veel “Elevanti” kirjutama. Kirjutama hakkasin alles kuu jagu hiljem, kui vaatasin Youtubest, kuidas helilooja Arvo Pärt õpetas oma õpilasi üht lugu mängima. Ta ütles oma kuulsa loo „Für Alina” kohta, et iga noodi peale peab keskenduma nii, nagu „igal rohuliblel oleks lille staatus”. Mistõttu sündiski jägmine idee: kuidas oleks kirjutada sellist teksti, mille igal sõnal oleks näidendis nii vältimatu koht, et seda pole võimalik ära jätta, sest siis muutuks kogu teksti mõte?

Selsamal õhtul alustasingi säärase näidendi kirjutamist, kus soovisin neile kahele küsimusele vastuse leida. Lisaks ei saa eitada, et mind on selle konkreetse näidendi kirjutamise puhul mõjutanud ka lood meediast, helilooja Michael Nyman ja kirjanik Jack London.

Lisaks muidugi andis impulsi see kontekst, mis meid ümbritseb. „Näha roosat elevanti” on tänapäevane pilt kinnisvaramaakler Levi elust. Selles olev ühiskond ümbritseb meid pidevalt: kinnisvarabuumist järele jäänud suurte laenudega uhked korterid, neisse peidetud materiaalsel sidemel põhinevad suhted ja suutmatus minevikust lahti lasta.

Kuid “Elevandis” oleva mehe - Levi - üksindus ei ole abstraktne eksistentsiaalne mull à la „heaolu on nõnda suur, et ei oska enam midagi soovida” –, vaid tal on seljataga kurnavad läbielamised seoses enda perekondlike sidemetega. See näidend näitabki, mis juhtub inimesega, kes kaotab sideme enda perekonnaga ning matab end ostetavate asjade alla.
Ootan põnevusega, kuidas Polygon teater seda teemat laval käsitleb. 

Saturday, January 5, 2013

Kuidas Elevant roosaks sai

Ühel kaunil päeval... Elas kord...
PolygonTeater on väike koht keset suurt linna, kus aeg käib teistmoodi. Nii väike, vahetu ja iseelav, et sel kevadel täitub esimesed viis aastat, mil riigi regulaarse toetuseta on ca 10 000 vaatajani jõudnud ikkagi 8 täispikka omanäolist ja heal tasemel profilavastust teatris ja neli õppelavastust TeatriPolygoni Stuudios. Autorite ja koosluste nimekiri on meie arvates piisavalt viisakas ja tõsiseltvõetav. Publiku- ja kolleegihinnang samuti. Esimene lavastus jõudis vaatajani sügisel 2008, selleks oli K. Smedsi "Külmapildid". Lavastaja oli kohanud Kristianit Berliinis kümme aastat tagasi...

PolygonTeater on nii väike koht, et meil pole ühtki palgalist töökohta. Sellest tulebki, et mõni isik on saanud mitu ametit. Seega- nii nagu maailmas ja kosmoses asjad ikka käivad ootamatuid radu ja vahel ka tagurpidi- juhtus seegi kord. Tõsi, hoolimata asjade kummalisest viisist kulgeda, jõuavad nad siiski sinna, kuhu määratud. Nimelt tekkis allakirjutanud teatrijuhil ühel päeval mõte hakata ringi vaatama uue turunuduse- ja teavituse-inimese järele ja kogukond nagu Polygon omamoodi on, vaatas ta kõigepealt ringi tuttavate kaasamõtlejate hulgas. Ja jõudis otsapidi Drakadeemia juurde. Kus kommunikeerijana tegus Piret Jaaks. Soovitati temaga suhelda. Räägitud juttudest koorus välja mitugi selget ühisnägemust.

Samal ajal jõudis allakirjutanud pealavastaja uue teksti otsingul arusaamani, et Polygon läheb selgelt kodu-Eestis isekirjutatud tekstide rada- ainult nõnda püsib me mõte värske ja sõnum saab selline, mis maailma kajab. Ja on võimalik vormida see vastavalt tundele, sõna otseses mõttes "lugu tellida" Nagu Tõnis Mägi- kui ei saa kodustest asjadest aru, pole suures ilmas asja kaasa rääkida. Ja varasem kogemus kinnitas seda. Allakirjutanud lavastaja juhatas kümme aastat Raadioteatrit ja osales igal võimalikul moel 90ndate alguses eesti omadramaturgia arendamisel nõu ja jõuga. Sattus isegi kahel korral Eesti Teatriagentuuri korraldatava Eesti Näidendivõistluse źüriisse ja on ennegi lavastanud sealt pärit tekste nii kuuldemänguks kui lavale.
Seekord aga ei olnud ta millegipärast veel jõudnud avada kaustu ETAst saadetud värskete võistlusnäidendite  tekstidega. Nüüd kui teatrijuht jõudis kohtumiseni Drakadeemia kommunikatsioonijuhi Piret Jaaksiga, luges pealavastaja kiirelt enne läbi Eesti Näidendivõistluse võidutöö autori Piret Jaaksi "Näha roosat elevanti". Luges läbi ja hoidis peale kolme esimese stseeni läbilugemist... end väga rea peal, et aru saada, milleks sellist lugu tarvis on, rääkimata- miks selline lugu pärjati.
Ja siis luges loo lõpuni. Villeroy ja Boch, ma ütlen.

Mis sai Polygoni teatrijuhi kohtumisest Drakadeemia kommunikatsioonijuhiga, sellest teine kord. Mis sai pealavastaja kohtumisest autori Piret Jaaksiga, sellest kõigepealt siin blogis autori, kujundaja ja lavastajaja kirja kaudu ning vaadata saab seda alates 2. veebruarist kell 19 Polygoni Amfiteatris, Rävala 8. Loetud kordi, nagu Polygonil kombeks. Ahjaa- väikesel kohal Polygonil on nüüd oma koht keset suurt linna- Amfiteater.

tervitades kauni aasta alguses
Tamur Tohver
teatrijuht