Monday, November 26, 2012

Marja vaatas,mõtles ja kirjutas!


Paar nädalat tagasi kirjutasin niimoodi:  "Käisin sel pühapäeval jälle vaatamas kvarteti läbimängu ja sel korral oli muutunud kaks asja. Esiteks olid laval prožektorid, mis ka töötasid ja valgust näitasid! Atmosfäär oli kohe teine ja mitte ainult minu sees. Kohe oli selge, kus on algus ja kus on lõpp, kust lähevad piirid ja kas peab nutma või naerma. Ja sel korral oligi seda arusaamist vaja, sest hetked, katkendid ja lood rääkisid end juba nii, et publiku suunurgad elasid sundimatult oma elu...."

Natuke kirjutasin veel aga selle võtsin nüüd maha, sest see ei olnud enam õige ega õiglane!

Mõtlen nüüd protsessile tagantjärgi niimoodi, et kõigepealt oli mustvalge. Siis tuli valgus (see sama moment, mida ülevalpool kirjeldan) ning mõned ajad hiljem tekkisid värvid ja varjundid. Kontrolletendusel 16.11 õhtul tajusin, et laval on siiski inimesed - oli tekkinud liikumine ning enam ei olnud see lihtsalt vektori tüüpi A-st Bni minek. Selleks ajaks oli saalis olla soe ja hubane kuid ma ei saanud enam aru, kas ma saan aru või ei saa ma üldse midagi aru!

Eelmisel neljapäeval ehk 3ndal etendusel tajusin et nüüdsest on liikumine muutunud ka orgaaniliseks ehk enam ei mõelda iseenda ja oma liikumistrajektoori peale, see tuleb iseenesest. Ning teiste poole ka enam ei piiluta, sest seda kõike tajutakse.

Publikut jälgida on ka huvitav sest iga pisike 40ne liikmeline grupp, kes suhteliselt intiimsesse saali koguneb, et kellatiksumise saatel kohal olla, on erinev ning pean ütlema et nägudest midagi suurt etenduse vältel välja ei loe. Aga siiani on kõik etenduse lõpuni meid välja kannatanud, plaksutanud, palunud näitlejaid-tantsijaid mitu korda tagasi ning mõned ütlevad uksel ka tänusõnu. Järgmised kaks etendust on välja müüdud ja lisaetenduste kuupäevad paika loksumas. Eks siis näis!


Ootan huviga homset etendust.
7ndal päeval siis puhkame?


      Marja

Sunday, November 11, 2012

peale proovi:


mul oleks selline palve, et ehk sleepwalkersile minejad saaksid homme kokku varem ning teeksid kogu asja läbi. mina pakuks ajaliselt 17.30 polygonis kui oleks võimalik? andke tagasisidet palun:)
Eemalda meeldimine ·  ·  · 33 minutit tagasi

Sunday, October 28, 2012

Qvartett

Kvartett on kooslus. Kokkulepe. Schaeffer on ju tegelikult helilooja. Lugu on kirjutatud noodina, kasutades näitlejat kui pilli. Nõnda ta hargnebki- kohtuvad inimesed ootesaalis. See võib olla milline ootesaal tahes: bussi-, rongi-, lennujaam või ka arstivastuvõtu eel või nt migratsioonibüroo, töötukassa. Kogu aeg me tuleme kuskilt ja läheme kuhugi. Ootusärevus, elupööre, otsustuse hetk, klappimine enda ja teistega, lootus, lootusetus, unistused, pettumus... Lugu on ju lihtne, kohtuvad Anna, Jaanus, Sass ja Mihkel. Kõige selle isiklikuga. Nagu multikas: kas nad saavad sõpradeks?  Kõike seda liigendab paralleelne sisetegevus- kas kõigi segavate soovide, ihade ja hirmudega on niisama lihtne toime tulla? Hakkavad nad harmooniaid looma? Sest kooskõla on akord, maźoorne enamasti.

See on füüsiline teater algusest lõpuni, kus keha prevalveerib teksti üle. Kus kõhutunne otsustab. Kus pai ei tehta niisama ega ka naerda, nuteta, ohita, hingeldata. Tants on keha lahutamatu osa. Hing paneb liha liikuma. Me küll lahutame keha hingest, kuid ei lahuta. Ma ei olnud varem nii puhtalt sellist asja teinud. See ei ole pantomiim. See ei ole kaasaegne tants.

Meie Rävala kodus on mitu ruumi. Meie jaoks on 7. korruse harjutussaal piisavas kõrguses, et meid olmest võõrutada. liftiuksest väljudes algab advokaadibüroodele vastukaaluks teine reaalsus. Seda me vaatajale pakumegi. Kuidas liftist alates pöördume kõik pisitasa sisemaailma. Tõsi küll, sealgi sirab Sokos Hotel Viru, kuid seda tasakaalustab Niguliste torn. On kardinaid, on teistimõtlemisi. See on selge rännak, helilooja kirjutatud. Kus teises otsas ootab Beckett. Aga see ei ole sürrealism. Need on ikka Anna, Jaanus, Sass ja Mihkel ja sa tunned end eksimatult ära. Soovid, mis sinuski pulbitsevad, saavad füüsilise kuju.

Me alustasime tegelikult kevadel. Nüüd võin rahulikult välja öelda, et alustasime vestlusega, mille tulemusest ei olnud aimu ja ei olnud ka teadmist, kuhu see välja peaks viima... Millest me siis tegelikult rääkida tahame. On meil midagi südamel. Nüüd võin öelda sedagi, et selles esimesest vestlusringist on järgi jäänud vast kolm-neli inimest. Aga kõik, kes on liitunud, on kohe sulandunud. Tervel teel on olnud väga kummalisi kohastumisi. Ses mõttes, et lahendused, mis kevadel said fikseeritud, teadmata kuhu jõuame, osutuvad täna paikapidavateks. Loogilised seosed tekivad käigupealt. Täna, 28.10, ei ole me veel valmis. Me oleme õppinud mõista psühholoogilist źesti ja keha ja emotsiooni seotust ja oleme kogenud mitmeid kordi, mis on füüsiline teater. Loo jutustamine impulsside alusel. Improvisatsioonide säilitamise ja fikseerimise kunsti. Ja lugu on oi kui kihiline. Ja oi kui lihtsasti jälgitav samal ajal. Ja lõbus. Ja imelik. Ja kindlasti ka armas. Sest kõik on meist ja teist enestest.

Noor näitleja on tubli. Väga kergesti kaasatulev. Stuudio on arenenud palju selle neljanda õppelavastuseni. On iseseisvust, on julgust, on tahet. Raskel hetkel jätkub särasilma. Hea on töötada sellises keskkonnas. Hooliv, toetav, arendav. Ajuti on kahju, et "saalis" on vaid 40 kohta. Aga 40 on paras, et teha rännak. 40 on mõõdetud päevade arv, mille jooskul hing kehast lõplikult lahkub, by the way. Alustame advokaatidest ja jõuame musta saali. Iseendasse. Korrus kõrgemal on tantsusaal. Korrus allpool koolitused. Dimensioonid on paigas- välised vahendid ja sisemine olemus.

Mõnus on olla ajatu. Ei ole vanuseid, on erinevad kogemused ja keegi ei kiirusta tagant. On teadmisi, on hämmastavaid loogilisi leide. Seisakuid on ka, lihtsalt mõtet. Tunnetust.

Täna lähen teletorni. Pole Tallnnas seal iial käinud. Tea kas tunnen trepil või õõvasliftis sisekaemust? Kui tunnen, paneme selle ka sisse. Ja veel Free Flow tantsijad-koreod on armsad. Hea lihtne on. Lihtne lugu, armsad inimesed. Tühi ruum ei ole tühi :) Näeme Taevateatris.
Ah, see palve ka veel- meil pileteid ei ole, on see võimalus siin

tervitusi teisest ilmast,
Tamur, lavastaja-juhendaja

Tuesday, September 25, 2012

Teatritegija arvab : Polygon- see on väike Koht suures linnas, kus kell käib aeglasemalt.

Kuidas me kooli teeme? Vaata siit.
Miks me kooli teeme? Loe siit:

GERT RAUDSEP
Eesti Näitlejate Liidu esimees, NO99 näitleja


 Õppimist väärt on kõik, mis toob su mugavusseisundist välja - nii maailmapilti avardav, täiendav kui ka sinna mittemahtuv. Teatergi on kool siis, kui seal viibija(te)l on soov mitte rahulduda olemasolevaga; kui teater on ainult kool, siis ta pole teater, on lihtsalt kool. Polygon, nagu ka iga muu organisatsioon, on need inimesed, kes seal on. Ainult inimesed. Muu ei loe. On see siis parasjagu teater või kool. Kuhu see kõik viib-  otsustavad need inimesed, kes just sel ajahetkel Polygonis on. Ja see ajahetk on iga hetk.
Gert Raudsep Jutlustaja PolygonTeatri etenduses K. Smeds "Külmapildid"





Argo Aadli ja Kadri Adamson M. Betsuyaku "Krahv Dracula sügises"

KADRI ADAMSON  
vabakutseline näitlejanna, teatris ja menuseriaalides


Kui on väärt õpetajad, on iga silmapilgutus õppimist väärt. Üldse tasub elus silmad lahti hoida. Teater on kool- ma jään täna
vastuse volgu, sest midagi vaimukat ei tule pähe. Aga ma mõistan, mida see küsimus tähendab!
Polygon on inimeste iseloodud maailm, tehtud etendused, antud tunnid, tekkinud hetked... Kuhu see kõik viib- vastab Tśehhovi "Kajakas" Niina oma monoloogis... ta kirjeldab, mismoodi see kõik olema peaks.  Polygonis  õppisin tundma Kolleege, kellega polnud varem teatrilaval kokkupuutunud, sain meki absurditeatrist-  see kõik kinkis ilusaid hetki.





Janek Joost ja Lauri Saatpalu A. Camus "Võõras"

LAURI SAATPALU
laulja, laulukirjutaja, vabakutseline näitleja

Õppimist väärt on iseenda usaldamine. Kui keegi sulle midagi pakub, siis ära kahtle endas, ju neil on sinuga siis mingi vettpidav plaan!
Ma ei tea, mis on kool, aga heas mõttes on teater  kool siis, kui saad teada, et sa pole üksi- nii laval kui ka saalis!
Polygon- see on erinevate teatrite ja rühmituste inimesed, kes kokku saades annavad hea teatrietenduse, sest polügonil enne harjutatakse tulistamist, misstõttu tabatakse ka märki. See viib enesega rahuloluni, aga mitte rasvase vaid sellise "ma võin ja oskan ja teen kah" rahuloluni. Miks looja loob? Sest ta on looja!
Ma õppisin Polygonis, et ma oskan, kui harjutada ja sellele mõelda.



Janek Joost ja Karin Rask PolygonTeatri "Majas"     
                    
KARIN RASK
vabakutseline näitlejanna

Teatrikool on kindlasti kasulik kogu eluks- õpid analüüsima nii end kui teisi, saad juurde esinemisjulgust. Lisaks spontaansust, mängulusti, vabadust. Tõenäoliselt ka kella tundmist, austust, viisakust. Kõik eluks vajalikud asjad!  T
eater on kool- 
näitlejana vastan, et iga lavastusperioodi ajal õpid midagi enda kohta (püüad leida endas rollile omaseid iseloomujooni, et neid siis võimendada). Aga kindasti on hea etendus nö. kooliks vaatajale- paneb mõtlema. 
Polygon-  see on 
Väike Koht suures linnas, kus kell käib kuidagi aeglasemalt ning kus on võimalus süveneda. K
uhu see kõik viib? 
Helgesse tulevikku? Mina tutvusin 
 Polygonis 
kummalise Norra mehe Jon Fossega ("Keegi tuleb ju ikka" autor, toim.), juba selle eest olen väga tänulik :)





RAUL TALMAR
kõikvõimalike laulukooride dirigent, noorte- ja üldlaulupidude liigi- ja programmijuht

Kõik, mis ei ole kurjusega seotud, on õppimist väärt. Kui keegi ütleb, et kogu maailm on kuri, siis proovigu olla ilma õppimata. Teater on igal juhul ja kogu aeg kool, kas me seda alati ja kogu aeg taipame on iseasi. Kui ta meid kurjaks teeb, äkki siis siiski ei ole enam kool..  Polygon on polügoon- õppemanöövrite või lahingute ja võitude plats. Vähemasti minu peas assotsieerub see sellena- harjutamise ja leidmise kohana. Keegi ei tea kunagi, kuhu see kõik viib, kuid rada ise maha panna ongi ju põnev. Ja kõik teed viivad sinna, kuhu me ise tahame minna!
Polygonis õppisin, et kõik inimesed on head ja huvitavad.



Kärt Tomingas, Karin Rask ja Janek Joost Polygoni "Majas".


KÄRT TOMINGAS
vabakutseline näitleja, laulja, EMTA Kõrgema Lavakunstikooli õppejõud


Hetkes olek on õppimist väärt. Kohalolek oma elus. Teater on kool, kui keegi õpib sellest midagi. Minu meelest on kõik kogu aeg kool, seega ka teater. Polygon on energia, mille loovad inimesed, kes seal on. Tähtis polegi, kuhu see kõik viib. Tähtis on mille jaoks sinna, kuhugi poole, üldse liikuda. Mina õppisin Polygonis motivatsiooni leidma. Tolerantsi leidma. Ja senisest teistmoodi teatritegemist. Õppisin ennast uuest küljest nägema. Õppisin laua peale hüppama.
Päikest! Kärt



                                                                                                  
 TARVO KRALL
vabakutseline näitleja, muusik, ettevõtja



Õppimist on väärt suhtlemine, mõtlemine, väljaütlemine, arvamine, mittekartmine - enese avamine. Teater on kool siis, kui usud seda mida näed,  tunne(ta)d seda, mida sa näed ja näed seda, mida tunned. Polygon on koht, kus eksida pole võimalik- kõik, mis seal teed, on sel hetkel õige. Ja see kõik viib edasi, julgemalt uutele radadele. Mina õppisin Polygonis, et energia suunamine on tähtis.












Sunday, September 23, 2012

KOOLIS UUS POISS!


Kroonika. Persoon.
Tamurist, Polygonist.
Uus poiss 33 aastat hiljem

kirjutas Meelis Kapstas , pildid: Kristjan Lepp

«See telelavastus oli omas ajas kõva sõna. Minust kuni viis aastat nooremad või vanemad teavad
mind tänaseni ikka «uue poisina»,» ütleb Tamur Tohver (43). Kui kolmkümmend sügist tagasi «Uue poisi» tegemiseks läks, oli Tamur kolmeteistkümnene. Nagu ka «naispeaosa» mänginud, hiljem tooniandvaks teatrikunstnikuks ja nüüd NO-teatri juhiks tõusnud Ene-Liis Semper… Üleöö ja üle Eesti
tuntuks. Ülbikuks. «Tollal oli ETV üks ja ainus eestikeelne telekanal,» ei imesta Tamur. Mudilastele
olid oma saated, aga haruharva nägi kuumi asju – seda, mis teismelistele noortele päriselt korda läks. Paar aastat varem oli tehtud telefilm «Keskpäev» (Maria Avdjushko ja Mihkel Rauaga). «Uus poiss» oli küll Nõukogude dramaturgia, kellegi Eduard Akopovi kirjutatud – aga rääkis elulise avameelsusega päris elust – koolikiusamisest ja murdeealiste olelusvõitlusest kambasuhetes. «Mõni ime, et me Ene-Liisiga olime üleöö Eestis absoluutsed staarid,» muheleb Tamur. «Vaat et nagu Jaak Joala või Anne Veski Moskvas! Muidugi, väga imelik tunne oli. Täna käib täheks saamine Eestis lihtsamalt, kanaleid ja võimalusi on hulga rohkem. Veneajal oli staar haruldane. Ja raskem oli korraga sülle ja kaela sadanud
tuntusega toime tulla.» Pioneerieas lapstähel polnud kelleltki nõu küsida-rääkida ega (kui tänasega võrrelda) kuskilt ajakirjast lugeda, kuis mõni maailma Justin Bieber oma kuulsusekoormaga hakkama saab. «Kui sulle ühtäkki hakatakse kümneid kordi päevas koju helistama...» mäletab Tamur tollast plikade-sadu, «aetakse mingisugust omast arust nutikat ja lõbusat juttu – ja tahetakse kokku saada…»
Tamur tunnistab, et oli «Uue poisi» aegu parasjagu just selles eas, kui poisid tüdrukutega üldse ei mängi. «Väsisin-tüdisin sellest. Oleme Ene-Liisiga tagantjärele rääkinud, et oma loomult olime me
palju tagasihoidlikumad ja ujedamad, kui see meie «ülbest» telelavastusest välja paistis.»
Kumbki ei osanud sellega harjuda – ja enesekaitseks muutusid nad tõrjuvaks.
«Tänapäeval ollakse harjunud, et näe, ta ongi selline kuulus ja ennasttäis – staar peabki seda olema. Nõukaajal, kui «kunst kuulus rahvale», vaadati – õige šeff, mis sa endast õige arvad!»
«Ju see üleolev nägu tekkis mul ette enesekaitseks, » ütleb telelavastusest «Uus poiss» tuntuks
saanud Tamur Tohver. «Tegelikult pole ma elus kordagi korralikult kakelnudki. Ei lõuga andnud
ega ise sisse saanud.» Nüüd juhatab kunagine lapstäht oma PolygonTeatri juures teatrikooli ja
keskkoolis, kus kunagi ise käis, teatriklassi.
1. ja 2. oktoobril ootab Tamur Tohver uusi poisse ja tüdrukuid katsetele, astumaks PolygonTeatri teatrikooli. Lähemalt kooli astumisest loe siit.


Maret Oomeri paleeteatrist Tamuri vanemad polnud teatri-, vaid «lihtsad inimesed». Ema oli õppinud rõiva- ja isa mööblikonstruktoriks. Emal oli silma – nähes, kuidas poiss esinemishuviliselt kodus trikke tegi, viis ta Tamuri kümneaastaselt näiteringi. Tollasesse Tallinna Pioneeride Paleesse (nüüdsesse Kanutiaia Noortemajja). «Jah, Maret Oomeri juurde. See oli juba siis rahvasuus pidulikumalt «paleeteater». Tõesti omaette väike teater. Valgused, aksid – kõik,nagu päriselt teatris käib, ainut vähendatud mõõdus. Oma valgustajad, õmblejad ja kunstnik – Helge Uuetoa, kes ka teles
töötas. Ja tänu kellele me kõik siis ka «Uude poissi» sattusime.» Maret Oomeri käe alt sai hoo sisse
hulk tänaseid teatrinimesid: Anne Veesaar, Toomas Lõhmuste, Riho Rosberg, Taavi Eelmaa, Andres Puustusmaa, Madis Milling, Hendrik Normann, Tarmo Männard, Pille Minev… Rääkimata Tamuri
elupõlistest sõpradest Tarvo Krallist ja Rednar Annusest. Tollased eakaaslased mäletavad, kuidas Oomeri omad olid tollal üle Tallinna eneseteadlik ja kokkuhoidev kamp. Tamur muheleb: «Kui minul
raadioteater ja Krallil muusikaliteater otsa said ja me PolygonTeatri tegime, pakkusingi ma algul nimeks «Paleeteater». Respektiga, et me mõlemad oleme Mareti juurest tulnud…»

Armastatud või seeditud?
Milline poiss Tamur ise «Uut poissi» tehes oli? Kui tormilis-tundlikult möllas temas puberteedi-iga?
«Elasin õnnelikult üle,» muheleb Tamur. «Ei olnud mul märgatavalt karmi häälemurret ega vistrikke näos. Tütarlastel tärkavad selles eas rinnad – nad hakkavad käima küürus, et seda varjata. Ühesõnaga,
minul neid probleeme polnud.» Elava loomuga poiss, seda küll. «Liider ma polnud. Kuid mu naljad nagu meeldisid või… Igal juhul ma pole pidanud kordagi elus kaklema. No väikseid kähmlusi
tuli teismeliste pidudel ette. Sedagi «tellimusena ». Kui keegi ütles: kuule, see «uus poiss» on liiga ülbe kutt, mine pane ta paika. » Aga isegi need olukorrad lahenesid siis kuidagi testmoodi. «Ma ei ole kordagi lõuga andnud ega ise sisse saanud,» ütleb Tamur. «Pole kordagi pidanud kaklema
ega lömitama. Ma ei tea, mind on kuidagi hoitud või armastatud või… võib-olla lihtsalt sallitud ja seeditud.» Puberteediea-heitlused «mina ja teised». Selles eas on vaja, et kamp respekteeriks
– tunnistaks omaks, tekiks kuuluvustunne… «See läks minul üsna valutult. » Tamur leiab, et ta
on algusest peale endaga tasakaalus olnud ja seda ilmselt tänu kindlale kodule. «Nii mõnigi võib kadestada – ma elan tänaseni oma kodus! Ehk siis kortermajas, kuhu ma sündisin. Kõigi mugavustega,
aga täitsa keset metsa Nõmmel,  Männiku – raba ääres. Nii et näen köögiaknast päris põtrasid, jäneseid ja hirvi. Ja kaevikuid, mis sõja ajal Tallinna kaitseks kaevati. Poisikesena lõikasin sealtsamast kraavi
kõrvalt männikoorest paate ja ujutasin neid suurvee ajal.» “Mõni ime , et me Ene-Liisiga olime üleöö Eestis absoluutsed staarid. Vaat et nagu Jaak Joala või Anne Veski Moskvas…”
«Uus poiss» etendus teleteatris 19. märtsil 1983. Ene-Liisist sai tooniandev teatrikunstnik, Tamur asus vedama Raadioteatrit. Ene-Liisist sai NO-teatri juht, Tamur veab oma PolygonTeatrit…

STATSIONAARIKS Aastaid Raadioteatris ja nüüd
ka oma PolygonTeatris alati liikuva meeskonnaga, ilma oma
majata, erinevatest teatritest valitud näitlejatega koosmängust
tekkinud uuest energiast vaimustunud Tamur on jõudnud
äratundmiseni – nüüd oleks huvitav just püsitrupiga töötada.
«Tahan järele proovida, kas see, mis 1960ndate lõpu
teatriuuenduse kohta kirjutatakse – kas selline ühistegemine
on ka veel tänapäeval võimalik.»

See on paneelmaja, aga ehitatud eriprojekti järgi. «Meie endi isade poolt, kes töötasid selles instituudis, kus neid paneele välja nuputati. By the way, seda instituuti juhatas Johannes Hint ise, enne kui ta oma kurikuulsa Desintegraatori tegi!» Linnapoiss «maakodust» Tamuril vedas ka kooliga. See oli justkui maakool – kodune, Eesti ajal ehitatud, puutrepi ja eheda pööninguga maja. Tollases 27. kaheksaklassilises (nüüdses Rahumäe põhikoolis) alustas ta õhtupoolses vahetuses.
«Hilja õhtul lohistasin läbi metsa koju enda järel koolikotti, mis oli pungil täis spordi- ja kunstitarbeid…
Aga kolmandas klassis olime juba šefid – «vahetusvanemad », kes me nooremate eest vastutasime.»
Hilisemast, kuuendast klassist ei mäleta Tamur muid probleeme, kui et «meie klassi tüdrukud hakkasid vaatama kaheksanda klassi kutte. Sest sina oled ju veel nii väike, inetu ja nõrk ja – üleüldse…»
Aga nii väikeses koolis oli algusest peale hea tiimitunne, hoiti kokku. «Olid mingid kakelungid – meie kooli omad teise kooli vastu –, aga kooli sees mingit tagakiusamist nii väga ei olnudki.» Ühesõnaga «Uue poisi» põhiteema koolikiusamine läks Tamurist õnnelikult mööda. Ja tal oli kindel tunne minna Rahumäelt edasi linna – Tallinna 20. Keskkooli kirjandusklassi

OMAL NAHAL PROOVITUD! Lapsest peale kooliteatris ja ka kõik malevasuved läbi teinud Tamuril on kogunenud, mida nüüd edasi anda ja õpetada: «Sport paneb oma võimeid proovima ja tundma, skautlus õpetab vendlust ja ühistegevust, kunstiõpetus annab loovust, aga omaette nokitsedes…
Teater arendab tervet isiksust – õpetab elu analüüsima ja mõistma.»

 (nüüdsesse Tallinna Ühisgümnaasiumi, kus Tamur sellest sügisest õpetajana teatriklassi vastu võttis).
Karjas ellu jääda ja kampa saada Selles mõttes oma tegelaskujuga – Armeeniast Moskvasse teenima määratud sõjaväelase perekonnaga uude kooli «tõrjutuks » sattunud uue poisi teemaga Tamur
samasust ei tunnetanud. «Sellest ümberasunute kultuuri teemast olen hiljem aru saanud. Ja minu jaoks
polnud siis teemaks mitte mina ja kampa sobitumine, vaid pigem tõesti: poisid ja tüdrukud. See minu ja Ene-Liisi, kahe karjast tõrjutu, vahel seal telelavastuses kenasti tärkav sõprus ja mis iganes seksuaalne
ärkamine ja häbenemine. Ilmselges stseenis, kus me Davithi ja Aljoškana märjaks saanud riideid vahetame… See ei vastanud minu ja Ene-Liisi vahel siis absoluutselt tõele!»

Suurtes Hollywoodi filmides armuvad peaosatäitjad teineteisesse. Tõmbumised ja tõukumised  võtteplatsil? Aga ei. Olgugi, et ka Ene-Liis oli Maret Oomeri klassist, polnud Tamur teda
varem märganud: «Seda tõmbumist polnud seal üldse. Ma pakun, et selles vanuses
ei meeldinud mulle veel ükski tüdruk. Läbikäimine puudus, piirdus sellega, mis võtteplatsil. Lavastaja ei õhutanud ka, et sõbrunege nüüd kuidagi rohkem omavahel. Nojah, esimest korda televisioonis
– tegemist ja möllamist kui palju. See oli omaette fun,» kiidab Tamur. Ja küsib: «Ja miks sa arvad, et sel armeenia poisil Davithil olid selles loos selle tüdrukuga seksuaalsed tagamaad?! Tolles klassis käis
nii kõva isikukultus – mis tolle liiderpoisi nimi oligi, Ljonja vist… Seal oli tegemist, et ise karjas ellu jääda ja kampa saada –

DOSTOJEVSKI «IDIOODI» VÄRVIDES PORTREE
Tamuri ema õde uuris välja, et nende sugupuu ulatub Romanoviteni…
«Tõsi või mitte, aga muidugi see teadmine kõditab.» Paus. «Üksindus on
enda peas. Tegelikult on olnud mul kõigi nende aastate jooksul inimesed,
kes on kusagil minu peale mõelnud ja mind hoidnud. Tänan siiralt kõiki!»

«Ene-Liisiga puutusime nii palju kokku, kui kaamera ees võteteks vaja oli. Nii et mängides ekraanil suurt sõprust – tegelikult seda ei olnud. Ene-Liisiga saime alles aastaid hiljem, pärast ülikoole sõpradeks.» Nüüd on Tamur Ene-Liisile pakkunud, et võiks ju kahasse ja uute noortega
«Uue poisi» uuesti lavastada. «Ei, tea, las see jääda sinna aega,» oli Ene-Liis Tamurile vastanud.
«Aga küll ma selle veel ära teen,» lubab Tamur. «Mul kodumajas oli palju eri vanuses lapsi. Kaks mu põhisõpra olid minust üks-kaks aastat vanemad poisid. Kui me huvid lahku läksid, olen ma ka endast nooremate tüdrukutega kodu mänginud. Aga mitte lausa nukkudega, vaid mänguloomadega, » naerab Tamur. Erinevalt «Uue poisi» suure pere Davithist oli Tamur oma peres ainuke laps. Õdede ja vendadeta kasvanud, algusest peale «üksik hunt». Pärin Tamurilt, kuivõrd see tähelepanuga ärahellitatus on hiljem teatriteel tema kasuks või kahjuks mänginud. «Vaat, seda ma nimetan tagantjärele klassikaliseks puberteediks,» ütleb Tamur. «Kuidas ma vihkasin ja protestisin, kui mu
ema minu mis tahes saavutusi oma sõbrannade ees tutvustas! Mida vanemaks ma sain, seda enam see mulle pinda käis. Alles nüüd, kui ema juba paar aastat lahkunud on… Ma ise korraldasin, rääkisin-
lugesin ärasaatmisel kõik… Siis taipasin, et ma olingi emale tegelikult kõige tähtsam tema elus – vahend ja eesmärk. Mu isa väga tundeliste või perekondlike asjadega nagu ei tegelenud.»
Isa läks ja lõi endale uue pere, kui Tamur oli neliteist, üsna kohe pärast «Uut poissi». «Need olid keerulised ajad,» ütleb Tamur. «Nii et ma pole päris üksik hunt. Tegelikult on mul poolvend ja õde ka.
Priit ja Anneli. Tänaseks juba suht täiskasvanud…Küllap nendega veel näeme.»

Üksik hunt. Ajast aega on veenev kunst sündinud ikka üksiolemise-tundest… Tamur naerab ja tõrjub: «Jah, nii nad ütlevad, et jagatud mure on pool muret. Minuga on mida edasi, seda enam – vastupidi. Raske on, kui pole enda rõõmu oma tegemiste üle kellegagi jagada. Sa pärid siin, kui tugev või nõrk on üksiklapsena kasvanul teatritsunftis läbi lüüa. Aga see küsimus laieneb kogu elu peale. Tekib tunne –
eriti pärast seda, kui su vanemad on juba läinud –, et sul polegi enam kellegagi seda päris ühist
kogemust, mida mäletada ja jagada. Ja siis jääb palju asju enda sisse...»

Mida vanemaks saad, seda enam maksab paarisuhetes ühine või vähemasti sarnane minevikukogemus. «Inimeste lähedus baseerub ühisel kogemusel, mitte millelgi muul. Ja need suhted, kui saadakse
kokku ja elatakse edasi kumbki täiesti eri elu, need ei püsi.» Seda üksi-tunnet annab teatrimängus
lavastajana publikuga jagada. Ja üksiolek on lavastaja ametisse vist sisse määratud?
«Sa võid oma peas ideaalse pildi valmis mõelda, aga see, mis hulga erinevate näitlejate
kaudu lõpuks lavale jõuab… On paratamatult ikkagi natuke teistmoodi. Aga ärme nii tõsi targutavaks lähe!»

Teha oma asja perfektselt, lõpetatult, laitmatult. Kui kellelegi on minust teine mulje jäänud, siis see on nende peas!» Viimast lausub Tamur ägedalt. Näitlejana on Tamurit kutsutud (tänu
kiilaspeale?) seriaalist seriaali mängima jõhkardeid, kui mitte lausa mõrtsukaid.
Tamur tunnistab, et ei mäletagi, millal ta viimati head inimest mängida sai. «Nii see on läinud. Mis teha.» Lapsepõlvest mäletab Tamur oma peas tüütult elektrit täis ja vastikult kleepuvaid
juukseid. Ebapuhtusetunnet. Ja ta jutustab iseloomuliku loo. «Kui ma olin kolmene – seda meenutasid
mu vanemad anekdoodina hiljem –, olin ma iga kord, nii kui mu käed vähegi mustaks
said, kraanikausi all. Vingusin ja vigisesin seal nii kaua, kui keegi mind üles tõstis ja sain oma käed ära pesta. See lõppes sellega, et isa ehitas koju mulle ekstra nii palju madalama kraanikausi, et ma ulatusin
käia ise käsi pesemas – vedas selleks seina spetsiaalsed torud ja…» Tamuri silm löö särama:
«On ju tore!»

«UUE POISI» OLEVIK «Teatris öeldakse:
su tegelaskujul peab olema elatud elu jälg näos.
Päris elu inimesed elavad enamasti tulevikufantaasias
– saab kiire mööda, küll ma siis teen ja olen.
Mina küsin: millal sina ise elad?»

Tuesday, September 11, 2012

ühistegemise väärtus


Tamur Tohver: teatritund õpetab ühistegemise väärtust. Ja haarab konksu otsa! Foto Siim Lõvi

Kolm aastat tegutsenud Polygoni teatrikool laiendab tasapisi haaret, tänavu lisandub Ühisgümnaasiumi teatriklass

Kaarel Kressa, Eesti Päevaleht
kaarel.kressa@epl.ee


Polygoni teatrikool on tegutsenud kolm aastat. Milliste motiividega alustasite?
Teater ise sündis 2008. aastal natuke juhuslikult - nii mul kui Tarvo Krallil tekkis muudes tegemistes vaakum ja mul oli üks Kristjan Smedsi kirjutatud lugu, mida olin umbes kümme aastat endaga kaasa kandnud. Tegime selle lavastusena ära ja otsustasime, et see ei jää ühekordseks projektiks. Kool tekkis aasta pärast Polygoni teatri loomist.
Olime Tarvoga ise juba kooliteatrist saadik ja seejärel professionaalsete näitlejatena teatriga tegelenud ja enda pealt näinud, mida teatriõpe inimese arengule ja maailmapildile annab. Kuidas see distsiplineerib ja õpetab mõtlema ühiskonnale kasulikus vormis. Lääne demokraatia kasvatab üles küll indiviidi, aga koostöö osa jääb hõredaks. Inimene tegelikult vajab vastutust ja ühistegemist.

Nii et teatritunnid on juba iseenesest väärtuskasvatus?
Teater ei toimiks, kui poleks inimestevahelist kokkuleppet ja vastastikust austust ning usaldust. Teater on ehe tõestus, et üksi ei ole sa tegelikult mitte midagi. Selle tõdemuse omandamisega liituvad näitekunsti alused, tavalised õppeained nagu näitlejameisterlikkus, lavakõne, lavaline liikumine. Suviti on meil laager, kus iga kord käsitletakse erinevaid teemasid, sel aastal oli filmilaager. Lisaks meie oma teatrikoolile alustab sellest sügisest Tallinna Ühisgümnaasiumis esimest korda teatriklass, nende tundides antakse ülevaade ka teatriloost ja tänapäeva teatrist. Nemad hakkavad ka siin majas käima, põhirühmades ja laagrites osalema.

Keda Polygoni teatrikool ootab?
Esimestel aastatel tegime väikese sõela, nüüd oleme aru saanud, et tegelikult meid väga ei hirmuta, kui sisseastujal pole eelnevat kogemust ega ka silmatorkavat annet või kutsumust. Peaasi on soov. Üldiselt ootame nooremasse rühma alates kümneaastaseid õpilasi. Vanem ots on meie stuudio, kuhu oodatakse eelneva kogemusega noori vanuses 19 aastat ja rohkem. Ja 30-aastaselt tulla on natuke hilja, selles vanuses pole nullist alustamisel perspektiivi. Sellest sügisest pakume lisaks avalikke lavakõne ja lavalise liikumise treeninguid, kuhu saab ka ühekordselt enda lõbuks tulla.

Mis nendest noortest pärast saab?
Rõhutaksin kaht asja – esiteks ei ole kellelgi siin mõtet karta, et teda sunnitakse professionaalseks näitlejaks hakkama. Aga need, kellel on selline tahtmine, saavad siin ka selliseid teadmisi, mis aitavad edasi õppima minna. Hästi palju on neid, kes ei taha kunagi näitlejaks saada, aga tahavad terve nooruse näiteringis käia, saada osavaks ja julgeks, arendada eneseväljendust ja loovust. Neist, kes nüüd Ühisgümnaasiumis teatriklassi läksid, tahab enamus proovida kõrgkoolis näitlemist edasi õppida, paljud neist sisse saavad, on iseasi. Teatrikool on tegutsenud kolm aastat, nii et selliseid inimesi pole me veel jõudnud üles kasvatada, kes kümneaastaselt siia tuleksid ja 19-aastaselt lõpetaksid. Vahel helistavad meile castingu-inimesed ja otsivad seriaalidesse näitlejaid, mindud on “Saladustesse” ja mujale. Ja 16-aastane Henri Viies luges tänavu Vikerraadios koos Indrek Ojariga kuuldemängu “Puudutamata”.

Mis tulevikuplaanid on Polygonil kui teatril?
Sügisel loodame mängida eelmise aasta näidendivõistluse võitja Piret Jaaksi “Näha roosat elevanti”, ootamatu puändiga lugu väga kaasaegsel teemal. Seda tahaksime mängida siinsamas Rävala 8 majas, kus ka Polygon Teatri harjutussaalid asuvad. Tahaksime hakata siinset amfiteatrit pisitasa statsionaarse ruumina kasutama ja senisest projektipõhisusest eemale liikuda.


Vastuvõtt Polygoni teatrikooli toimub 1. ja 2. oktoobril kell 18 avatud tunni põhimõttel. On kolm lastegruppi: 10-12.-aastased, 13-15-aastased ja 16-19-aastased, lisaks täiskasvanutele mõeldud stuudio. Eelregistreerimine aadressil kool@poly.ee lõpeb 25. septembril. Vaata lisa leheküljelt www.poly.ee/tule-kooli/

Tuesday, June 12, 2012

Tulemised ja lahkumised

Tantsud "Majas"

Seekord on Maja põlispärnade all. On treppe ja soppe, on peidikuid ja käike. On hiilgust ja intiimsust. Ainult et... kus on uks? Uks, mis laseb nii sisse kui välja. Mis kaitseb meid külma eest ja annab palaval päeval jahedust. Mis ootab koputust nii varasel hommikul kui hilisel õhtul. Uks, mis vahel sulgub jäädavalt lahkuja selja taga ja lendab pärani valla uue tulija ees. Siin on need põrandad, mis teevad vahel häält ka siis kui astujaid pole. Need põrandad, mis näinud ballikleite ja lihvitud eri aegadel sadade jalgade poolt. Kas ma olen nüüd kodus? Kas siit algab lugu, mis jääb vaid meie looks? Tule mu peole, just Sind olen ma oodanud. Tiigi rohelus helgib vaikuses kuupaistel...
Ilus on. Ootus on õhus.









Sunday, June 10, 2012

Tulevik on möödas


SIRP
Kinnikülmunud elu ülessulanud hokiväljakul
Meelis Oidsalu 27.11.2009 
Ülessulanud hokiväljak, tuhanded tühjad plastistmed ja roosteauguline lagi mõjuvad hulga suursugusemana kui Nokia kontserdimaja.
„Tulevik on möödas”, Ivan Võrõpajevi näidendite „Uned” ja „Tulevik on möödas” ainetel. Teostajad Tamur Tohver, Reet Aus ja Päär Pärenson. Mängivad Epp Eespäev, Piret Simson, Elina Pähklimägi, Meelis Rämmeld, Päär Pärenson. Polygon-teatri lavastus. Esietendus linnahalli jäähallis 28. IX.  
Ere prožektorivihk pimendatud hokiväljaku tagumisest otsast. Valgustunnelis marsib rütmilise saapakontsakumina saatel viis musta riietatud inimest, mantlid üll. Võtab oma pool minutit, kuni sünge viisik kolmekümne seitsme tribüünil külmetava vaatajani jõuab. Hargnemine, lähteformatsioon, läks: kordamööda deklameeritakse jõuliselt, selgelt, iga vaatajat üksiti pilguga puurides Ivan Võrõpajevi lühinäidendit „Uned”, mis juhatab sisse  kahe Võrõpajevi näidendi alusel sündinud Tamur Tohvri lavastuse „Tulevik on möödas”. „Uned” kantakse ette luuleetenduse vormis, see on poeem, mitte teatritekst, midagi peale deklamatsiooni ja rütmilise ümberpaiknemise väljakul ei toimu. „Nägin unenägusid,” alustab Neiu, Kes Nägi Unenägusid (Epp Eespäev). „Nendes unenägudes olid inimesed, uks. Nad üritasid mingit ust avada, vahet pole. Inimesed rääkisid, rääkisid erinevatest, täiesti  erinevatest asjadest.” Ust meile hokiväljakul ei näidata, küll aga selle avamise, aegruumist põgenemise katseid. „Unede” lõpus antakse ka tegevustiku psühholoogilised koordinaardid: järgnev lugu – kahe vananeva ja üksildase vene naise armuarvete klaarimine – toimub põrgus, kohas, kus pole uksi, põgenemise võimalusi. „Avaldan saladuse: päris uksed asuvad igal pool, neid pole ainult põrgus. Aga teate, miks? Sest põrgus pole unenägusid.”
Näidendi psühholoogilist tonaalsust silmas pidades on tegijad kohavalikuga kümnesse tabanud. 2008. aastal Tamur Tohvri ja Tarvo Kralli asutatud Polygoni teatriüksuse kodulehel leiab peterbrooklikke ja grotowskilikke lausungeid vaese teatri rikastavast mõjust näitlejatööle. Linnahalli lagunenud jäähall on siiski kõike muud kui vaese teatri lava. Ülessulanud hokiväljak, tuhanded tühjad plastistmed ja roosteauguline lagi mõjuvad  hulga suursugusemana kui Nokia kontserdimaja. Lavastaja on võtnud kasutusse teatris vähe kasutatava ruumimõõtme – sügavuse – ja suutnud mänguväljaku väljakutsuva avaruse kiuste eksistentsialistiku ahtusetunnetuse vaatajani tuua. Katja (Piret Simson) ja Valentina (Epp Eespäev), kes peavad ühes Peterburi korteris Valentina sünnipäeva või siis hoopis nende mõlema endise kallima Valentini (Meelis Rämmeld) surma-aastapäeva, on inimesed,  kelle jaoks kõik võimaluste uksed on sulgunud. Tegemist on armastuskolmnurgaga, ainult et mees, keda mõlemad naised jumaldasid, armastati surnuks ja nii ei jää naistel muud teha kui vaigistada ülejäänud armastust viina, pannkookide ja Valentinist järele jäänud jahipüssiga.

Lavastuse kompositsioon on kummastav ja lummav: pealtnäha ebalineaarse, ajas ja ruumis eksleva esituse seest koorub ajapikku  karm ja ahistavalt lineaarne, isegi mehaanilise sihikindlusega absurdset loogikat kummardav elu. Tamur Tohvril on õnnestunud siduda kahe näidendi erinev tonaalsus kõnekaks tervikuks. Kui esimese, lühikese osa esitus on deklamatiivne, isegi jõnk, näitlejad murravad repliike nagu jääpurikaid, siis teine, armukolmurkne lugu läheb ootamatult üle soojemasse, traditsioonilisemasse, psühholoogilise mängulaadi. Nii jääb sissejuhatuse järsk poeesia jäise kaanena  katma järgnevat lugu, näitlejate hingestatud mäng sulatab ajapikku sellesse augud, tegelased sulavad sellest läbi, kuni vaataja ees seisavad alasti, õnnetud, jäises olevikulõksus lõdisevad inimesed. Tohver kasutab lavastust sisse juhatavat „Unede” viisikut (lisaks eelnimetatuile veel Elina Pähklimägi ja Päär Pärenson) antiiktragöödialiku koorina, nende eesmärk on samuti kujundada vaataja suhtumist: „... need, kes vaatavad draamat (mis ei ole  tegelikkus), meelitatakse osavalt olema subjektiivselt haaratud ja … kohandama ja kujundama oma haaratust viisil, mis võib olla, kuid võib ka mitte olla seostatud draamakirjaniku ja näitlejate kavatsustega”. (Kenneth Mcleish, „Aristotelese poeetika”, Varrak, 2001, lk 22)
Lavastaja kiituseks olgu öeldud, et vaataja saab osa nii kirjaniku kui ka lavastaja kavatsustest ja on tunnistajaks nende nauditavale elluviimisele. Sellega on täidetud kaks olulist  lavastuse õnnestumise eeldust. Kui siia lisada veenvad rollid, Reet A usi minimalistlik ja maitsekalt sünge kujundus ning valgustuse osav kasutamine vaataja tähelepanu suunamisel suures pimendatud ruumis, võiks lavastust suisa suurepärasuses kahtlustada. Õnnestunud lavastamisvõtmele viitab juba seegi, etnäidend „Uned” on kirjandusliku tekstina, must valgel lugedes silmapaistvalt nõrk: näitlejad suudavad selle assotsiatiivse kirjutamismeetodi üsna hädise ja suvalise tulemuse nii veenvalt ette  kanda, et hiljem näidendi teksti üle lugedes jääb üle ainult imestada, kuidas omandas see püdel tekstipuder laval nii jõulise ja kirka olemise. Armukolmik suudab end kõledal hokiväljakul kehtestada haruldase haaravusega: ei Epp Eespäev ega ka Piret Simson jäta kordagi rolli lavale alasti, Valentina (Eespäev) vaigistamatut vimma temalt elu armastuse röövinud Katja vastu soojendab mahajäetud naise elutark iroonia, Katja (Simson) omakorda on aga süüdlase rollist hoolimata  sümpaatne, siiras, nõrk naine, kelles mehe ja naise vahelise armastuse omakasupüüdlikkus ometi seda õudsemal moel avaldub. Meelis Rämmeldi halenaljakas Valentin suudab nii mõnegi fraasiga publikus naeruturtsatusi esile kutsuda, Võrõpajevi iroonia isikupäraselt esile tõsta. Rollijoonised on kargelt selged, tegelaste traagika lähtub äratuntavalt ühest allikast, tõdemusest, et inimsuhetes ja -saatustes ei toimi Pythagorase teoreem, elusate kolmnurkade puhul erineb  kaatetite ruutude summa reeglina hüpotenuusi omast.
Tohvri lavastuse traagikatunnetus sarnaneb klassikalise süllogismiga Sokratese surelikkusest: inimene kui terminus medius, kesktermin, taandatakse järeldusest välja, nii et alles jäävad paljas nimi ja surelikkus. Inimelu on pelk mäletamise, kahetsemise ja leppimise objekt. Kummalisel kombel ei vii see põrgulik äratundmine masendusse. Jääkülmas jäähallis istunud vaataja, kes kahetunnise etenduse lõpuks enam jäsemeis  elu ei tunne, on selle jäise tõe talumiseks vajaliku temperatuurini jahtunud. Mina igatahes olen tulevaste põrgulike äratundmiste tarbeks nüüd üht-teist kõrva taha pannud: järgmine kord võtan Polygon-teatrisse minnes vatiteki kaasa. Igaks juhuks panen ehk ka kiivri ja kaitseprillid pähe ning kuulivesti selga: mine tea, millega polygonlased jälle üllatada võivad.

Sunday, April 29, 2012

Aprilliteesid


Meeletu 20.4.12 Tln Linnateater

Eelkõnelejate valguses olen piisavalt süüdimatu ja naivistlik. Oma sõnadele kaalu lisamiseks võin
vaid neid tsiteerida. Aga... „Mina olen ... (Hakkan naerma.) No jah, eks ma vist selleks siin olengi,
et ma ei tea teile kohe öelda, kes ma olen. Ja teisest küljest olen ma selleks siin, et ... (Pikk paus.)
Üldiselt üks segane värk. Aga kindlasti ei ole see kurvameelsus, mis mind siia tõi. Pigem küsimus,
mis edasi saab. Ma usun, et paljudel on aeg-ajalt tekkinud küsimus...“

Muidugi oli see tsitaat- Jaan Tätte, Meeletu.. Hea koht selle küsimiseks, hea maja, head inimesed.
Oli, on ja jääb. Selle maja igapäeva juhataja kindlasti teab ka osa vastusest. Ja julma teatri
vaatenurgast olen ma piisavalt õige inimene seda küsima, ehkki nii kummaline vast kui see täna
minu suust tundub, siis minul endal seda küsimust ei ole. Mina tean, mis minust saab, kus kivi all
järjepidevus peidus on. Mul on õnn tulla esmalt kohast, kus viisteist aastat töötasin toetatud kindla
eelarvega suurettevõttes, kaheksa sellest juhtisin seal kunstiloomet, oman visioone ja suudan
vedada ideed ja koostada eelarveid ca ühe miljoni euro piires, tean, kuidas ja mis kriteeriumeid
järgides tehakse seda naabrite juures. Ma tunnen viit viimast kultuuriministrit argielus ka.
Aselinnapeasid. Kultuurinõunikke. Neli viimast aastat olen rahulikult läinud kahega oma isiklikest
visioonidest, seda on aegajalt stimuleeritud, püsivust on olnud keerulisem ülal hoida, kuid tänu
tasakaalukatele inimestele on rada teada ja julgustandev.
Meeletu, ütlen ma.
Meeletu, kui mõõde, aga ka kui hinnang.
Härra Torop rääkis stabiilsuse olemusest, Ott turust, Hedi-Liis tulemisest ja jäämisest. „Aga
kindlasti ei ole see kurvameelsus, mis mind siia tõi. „
Praktiku Aprilliteesid ellu jäämiseks:

1 MEELETU VEENMINE
Ilma regulaarse stimulatsiooni ja regulaarse lisaressursi allikata peab olema jõudu meeletuks
veenmiseks, et inimesed sinu mõttega haakuks. Brookile kirjutas keegi mees, kes küsis: härra,
kuidas saada lavastajaks. Brook vastas, et sõna otseses mõttes rääkige ära kamp inimesi, veenge
neid, et teie olete lavastaja. Kui õnnestub, oletegi lavastaja. Umbes 4 aastat tagasi ma midagi
sellist tegin ja teen seda siiani iga päev, sest meie skeemides teisi variante eriti ei ole- hoolimata
tagamaadest ja tingimustest, peab alati olema seal „veel midagi“. Samas toobki seesama veenmine
meeletu äratundmise endas, mida siis tegelikult tahad/tahate. See on õige alus. See on hea
proovikivi. Julm värk, kurnav, vahel ka pikaldane- aga aus. Kui te seda suudate, siis pisitasa tekib
lisaks harjumusele ka püsivus ja tasakaal.

2 MEELETUS ISE
Hiljaaegu küsiti minult minu arvamust alustada hetkel oma teatri või grupiga, millised on
võimalused. Tuletame siin meelde tänaseid eelkõnelejaid. Samamoodi oli see 2008. Meie
alustamine toetus ainult tänu inimeste heale tahtele ja toonase stimulatsiooniorgani selgele sõnumile
stimulatsiooni ulatuse näol. Kontaktide hulk ja tehtud tegude jälg oli julgustav ja kindlasti suurem
keskmise kodaniku omast. Püsima on jäädud vaid tänu äratundmise selgusele, isikliku visiooni
jõulisusele ( mida toetab muidugi tagasiside ), kvaliteedile ja headele inimestele. Vastutulekutele sõna otseses mõttes. Kolleegide, kinnisvaraomanike, teenuste osas. See kõik toetab arusaama, et sind
on siiani vaja, et jah, ka sel asjal, mida aetakse kuidagi isiklikumalt, on laiemat kõlapinda. Meeletus
oli masu alguses midagi rajama hakata, kuid siis vähemalt oli silme ees siht, et küll ressurss järele
jõuab. Täna ma alustada ei soovitaks, eriti koolist tulnutel.

3 MEELESTATUD KOHUSTUS
Liigume olemuslikult edasi. Ma mõistestaks selle inetu ja majanduskeelse „stabiilsuse“ ühest
küljest järjekindluseks ja teisalt suutlikkuseks. Teatud toetatud suutlikkus toob kohe ka kohustuse,
kui see regulaarne toetatus puudub, võib tekkida sisemine moraalne kohustus või ka väline surve,
mis omakorda tekitab pideva üle lati hüppamise vajaduse. Teeme palun siinkohal selge vahe
kohustuse ja distsipliini vahel. Kohustus on sund, distsipliin on regulaarsus. Aga alati pole see üle
lati hüppamine tarvilik. Sõnum läheb ses rapsimises kaotsi, inimene väsib- nii sõnumi edastaja kui
vastuvõtja, sõnum hägustub ja ühtäkki näeme, et stimulatsioon on viinud välja simulatsioonini.
Esitatakse arengut, mitte ei areneta. Teatris on koormate viisi hirmu, üks nendest on oskamatus lahti
lasta. Sellisel moel plahvatust ei sünni, seda pärsib kohustus õnnestuda. Mart Juurt feisspukist
parafraseerides: Langi nimekiri- raamatute kohta . Aga meie teame, et on veel üks- ja pole hirmu
sinna sattuda, on hirm sest nimekirjast nr.2 välja kukkuda. Seda võikski nimetada meelestatud,
kunstivärvinguga kohustuseks.

4 MEELSUS
on ise päris eraldi teema ja kas nüüd meie riigis sellest on paslik keset demokraatiat rääkida.
Meenutage Oidsalu Sirbi artiklit- niipea kui teatrist räägitakse, lähevad kõik põlema. Struktuurid,
mis toetavad suutlikkust ja järjekindlat sisulist edasiliikumist, tuleb aegajalt üle vaadata.
Tulemuslikult. Valitseb kaks suhtumist- sa oled kas ringis sees või oled juba eos niikuinii välja
arvatud. Ja vastavalt selle liigitusega enda seesmisest kaasaminemisest lähtuvalt ka organisatsioone
ellu kutsutakse ja kaasa räägitakse. Vaataks korra koos struktuuridega ka meelsused üle- enda,
organite jne. Eile käisin Manfredi Baskini-filmi esilinastusel. Sääl oli 4-5 temaga seotud teatraali,
need olid peamiselt lähedased. Vanalinnastuudio-lugu mäletate? Maestro, kellele kõige viimasena
lubati teatrit Solarise keskusesse, mäletate? 82- aastane guru, keda pole arvatud elutöö preemia
vääriliseks- sest ta pole olnud ühele võimule meelepärane ja teine ei arva temast üldse midagi.
Meelsused puhtalt...

5 PÜSIMEELSUS
Suutlikkus on millegi selge tulem. Küllap ootate ehk, et millal ma hakkan sellest konkreetsest
rääkima ja ütlen välja selle sõna, mis on määrav faktor kõige juures, et luua ja ülal hoida. Aga ei
ütle, ei nimeta üht teatud sõna. Ma olen teatraal ja õpetaja, sõna on alati imaginaarne, sellega
kaasneb ka teatud laetus. Seda laetust ma siia ruumi täna ei soovi, see ei haaku meeletuse
olemusega mingil moel. Sest ennekõike säiligu mõtlemise vabadus, ka ülemõtlemise või
uuestimõtlemise oma. See turvab stagnatsiooni vältimise. Eelpool nimetatud äratundmine, olgu siis
lihtsalt või läbi veenmise. Kuid selge on jah, et ühel päeval saabub hetk, kus stimuleeritu nõuab
jätku, veenmisest enam ei piisa ja püsistruktuure ei saagi olla mõeldud stimulatsioonist arenema.
Siin omandab tähenduse sihikindel regulaarsus, tegevuse mõttestatus loob korra. Tähtis ei ole
otseselt jõu allikas, tähtis on selle kõikumatu olemasolu. See tuleb leida ja fikseerida. Tegelikult
peaks garanteerima ka selle, et see oleks sõltumatu. Mis ei algaks mingi grupi hetketujust ja selle
grupi lagunedes ( nt korralised valimised või rotatsioonikorra möödumine ) jätab teid taas hulga
küsimustega väga halvasti poolele teele, kust tagasi kutsuda on võimatu. Sest sina, kunstnik, oled
rumalalt uskunud, et ka nemad on aatelised lõpuniminejad. Tulen tagasi Vanalinnastuudio loo
juurde. Labaselt öeldes tegi ametnik veretu vaikse paleepöörde, jättes vanad tänavale ja uued
( ennast muusikali taasäratamise või maale toomisega üles töötanud ) hiljem taas lõhkise küna ette.
Muusikaliteater omakorda läks pankrotti seetõttu, et ei suutnud riigi ( loe: minu ja sinu )
pealemakstud piletirahaga konkureerida. Midagi on säilinud- läbi kõigi nende paljude aastate loeme
Teater NO99 ( ametniku uus käik ) esitatud arvete päisest: Vanalinnastuudio. Ka ametnik tahab
looja ja asutaja olla, ainult ta ei adu, et me olemegi erinevalt ehitatud. Tema jaoks on selged valikud
ja ühekordsed projektid, ta liigub edasi järgmisele kohale- meie jaoks aastakümnete pikkune
mõtetstatud elu ja me läheme hauda. Ülepaisutatud? Vastupidi- lihtne ja aus vastus, taandage vaht
ümbert ära. Siinkohal tahan välja tuua aspekti, et järjepidevus ja projektipõhisus ei ole
vastandmõisted. Võib teha stabiilselt ühe lavastuse viie aasta kohta. Võib teha kolm lavastust elus.
Tasuks vaid meeles pidada, et mitte kõik ei ole vabatahtlikult valinud projektipõhisuse ja võimeid
tajudes sooviks ehk osaleda kaalukamalt kultuuriloomes tervikuna. Omades suuremat püsimeelsust
ja järjekindlust kui kolm projekti elus.
Majadest räägime kohe edasi- juba hiilib meil tont ringi, et kõigil võetakse majad käest ära ja tuleb
konkursipõhine truppide ränne. Shakespeare ajal töötas hästi omanikupõhine ja töötab ka täna nt
Madalmaades, kuid see on ikka kasumipõhine. Samal ajal on lubatud järjekordne betooniraha
( nende väljend ) taas leida... ehkki koppa pole maasse veel löödud, projekti on juba kärbitud ja
territooriumi valdaja ning ehitajaga pole lepped lõplikud.

6 MEELETU e. ILMA MEELETA
Hea ei ole järjekindel suutlikkuse õigustamine, õigemini sunnitus selleks- pidev väljast sunnitud
kapitalistlik üle lati hüppamine. Seda ei teki enda silmis, kui kõik on õigetel alustel, kuid on
ebaloomulik kui seda peab tegema publiku, turu ja lõputute priviligeeritud seltskondade silmis.
Turust rääkides- ei tohi seda segada ära loomuliku majandusseaduspära toimimisega, konkurents on
eluterve asi. Aga muus osas on see igavene tujude ja klannide lõputu heitlus. Ülal nimetatud
truppide majaränne on lõputute lahtiste otsadega juba siit vaadates ja ma ei ole sugugi kindel, mida
või keda nt Polygon oma asjadega niiväga tahaks taasasustada. Täna peavad NO99 ja Linnateater
isegi turu- ma kordan: isegi turu- näitajatest hoolimata end pidevalt õigustama. Seda valgustab ehk
ilmekalt nt linnaametniku selgitus: Tohver, me toetame teie etenduse väljatoomist mitte
kultuuriloomel vaid sellepärast, et linnakodanikuna on teil õigus seda teha. Nagu teil on õigus nt
ühistranspordile. Seistes täna siin meenub tahtmatult tõestisündinud anekdoot Kultuurikatlast ja
Linnateatrist. Tekitades ääretu negatiivse fooni, rikkudes lubadusi ja perspektiive, andis linn
populistlikult toona 40 miljonit Kultuurikatla tarbeks. Samal ajal sõna otseses mõttes vedeles EASis
( Ettevõtluse Arenduse Sihtasutuses ) 50 miljonit, mis ei leidnud väärikat projekti. Jätame selle
teema, Raivot säästes- aga paari aastaga kanditi see Kultuurikatla 40 milj, mis oleks ehk võinud
minna nn uue areeni tarbeks, 13ks ja see maksti hiljem lihtsalt palgarahaks ja teate mis seal täna
toimub?
Ärge unustage hetkekski, et ametnik elab sinu jaoks, mitte sina ametniku. Ära lase endaga nii
talitada. Keegi ei pea üle lati hüppama, ei sina, ei tema. Tuleb olla asjade kõrgusel kogu aeg.Väärtusi toota on privileeg, neid jaotada on kohustus.

7 JÄRJE JA MEELE KINDLUS
Siin pole midagi laiendada. Lühidalt- kui vanasti vaatasime oma maja kui võimalust segamatult asju
teha ja oma truppi kui võimalikult ökonoomset inimressursi lahendust, siis vahepeal jõudsime
arusaamale, et maja ja püsitrupp on väga võimas stagneerumise ja tegevuse eesmärgi ähmastumise
allikad. Täna, muutunud oludes, on asjal uus tahk: oma maja on konkreetsemaid omakapitali hankimise võimalusi ning püsiturpp võimaldab jõuda profaanlusest taas harjutuste ja etüüdideni. Nende kahe elemendiga ongi Järje ja Meele Kindlus määratletud. Minu pärast nt Omari küün Naissaarel. Kogu selle saamislugu k.a. - mis algselt plaanis oli...
Vaadake, minul konkreetselt on maru lihtne neid asju rääkida. Ma olen nagu üliõpilane Hiina
rahutustes- ega temaga muud midagi suurt ette võtta saa kui vaid maha lasta. Ei ole peret,
vanemaid, ei töökohta, ei parteid. Aga kes seda viitsib või vajabki- jälle liiga autsaider ja hüüdja
hääl, saab veel märtriks. Olge realistid, vaadake kes siin täna saalis istub ja kes mitte. Kus peegeldused tegelikult toimuvad. Meie meelest on madal, mis nemad seal teevad. Nende meelest on tähtsusetu, mis meie mõtleme. Meie ja nemad- kas pole tuttav vastandus? Mäletate- meie olemegi nemad.
Nüüd siis- proletariaadi ülesannetest praeguses revolutsioonis:

8 MEELEÜLENE e. ÜLEMEELIK
"Aeg liigestest lahti on, mis neetud rist, et nõuab minult paikapanemist." Meie Polygonis
põhimõtteliselt selles ei osale. Stabiilsus on saavutatud teisel tasandil ja reformeerimisi uue parema
nimel ja teiste edasiaitamiseks oleme varemalt vast juba küllalt teinud. Aga me oleme avatud ja
ootel.
Revolutsioon toimub kui vanal moel enam ei saa ja uuel veel ei osata. Kui rõhututel saab mõõt täis
ja rõhujad ei ole suutelised sellega toime tulema. Nii Marxi kui ka kõikides teistes kapitalides ja
sihtkapitalides on ammu aeg luua nii tegutsemise kriteeriumid, printsiip kui ka
stimulatsioonivahendi tegeliku laekumise allikad.
Tänane printsiip- anname natuke igale poole, anname ainult loomingulist vms.... tänane tegelik
stimulatsioon ei tooda majanduslikku taasväärtust, teisisõnu juhuslikult toetatu ei saa iial
elujõuliseks, jääb sõltuvusse ning ärarippuma ja ei vabasta kohta järgmisele. Alati on võimalik
eeltöö ja silmaringi põhjal teha vahet, kes on ühekordne küsija, kes eesmärgistub perspektiivile.
Valitud inimesed selleks ongi valitud ja seatud. Esialgu piisaks kui peetaks kinni omaenda
sõnastatud arengukavast, seegi on printsiip. Kui ei suuda stimuleerida, suuda hallata kodulehte ja
pea kinni tähtaegadest.
Stimulatsioonivahendi tegeliku laekumise allikad- see on ettepanek MTÜ Eesti Vabariigile. Ma
olen kuulnud sõnastatavat aegajalt ja siinseal ka selliselt, et meil on riiklik allikas ja on selle
alternatiiv. On ikka või? Sama kõrgeima täidesaatva võimuga eesotsas? Samast allikast lähtuva
ressursiga? Jah, on pisike alternatiiv teise, peamiselt erakapitalil elava fondi näol. Kordan- see ei ole
see tasand. Loogika- mida raskemad ajad, seda rohkem on loota ressurssi aktsiisidest ning tervist
kahjustavatest maksudest- on eos haige: kunst ja kultuur kui selline peab inimesi noist eemal
hoidma. Seesama loogika ütleb ka, et mida raskem on aeg, seda suuremaks muutub kunsti ja
meelelahutuse turg ( Ott eelnevalt rääkis ), sest kunstnik aktiveerub siis, kui on kitsaskoht. Siis tekib
tõeline sõnum, mitte stagnatsioonis. Siis tekib ka kvaliteetne meelelahutus. Ja koheselt on kõik pea
peal: viina ei jooda, sest muud head asja on turul palju. Jaotatavat ressurssi jääb väheseks ning
isiklik peresisene omakapital on selgelt kasinam pakkujani jõudma. Meie MTÜ skeemid riigi ja
omavalitsuse tasandil näevad vaid ühte allikat. Sellega seoses korraks väike põige: Veikko
Huovinen- Joodiku eetika: joobes olekus avalikus kohas viibimise eest tehakse rahatrahv. Riik saab
topelt makstud- alkoholiaktsiis + haldusrikkumine. Jooge, aga ärge olge purjus!
Aga. Aastakümneid on vingerdatud stimuleerimise vormi ümber, selle asemel, et sätestada ressurss
sarnaselt RO või rahvusringhäälingu seadusele. Ääremärkena eelpool kõnelejale- vaevalt, et RO
Estonia ise vabatahtlikult soomlastele orienteerub, see on nende sundlahend. Tõsi, praegune statuut
ja ka ajalooline sõnastab meie stimulatsiooniorgani riigist täiesti sõltumatuks. Aga ka sel moel on
tahetud minna sellegi tänase laekumisallika kallale. Meeletult saadab ärimaailm signaale, et miks
puudub maksusoodustus sponsorluselt ja seda pareeritakse vätega- vaadake milliseks rahapesuks
läks spordis. Sport sai hiljuti dopinguga ka maailmakuulsaks. Kaljuste ja Klas ja Järvi ja Tüür ja Pärt
on ka maailmakuulsad, ilma dopingujamata?
Meenutan siinkohal teile riigi olemust: riik on vabatahtlik inimeste ühendus, hõlbustamaks
asjaajamist maailmaga. Mittetulundusühing. Meenutan siinkohal raporteid miljardeis kasumlikest
riigiettevõtteist. Meenutan õpetajatest, kultuurist, päästest, arstidest. Nii nagu 1918
iseseisvusdeklaratsiooniga kokku lepiti, võib rahulikult nt rahvahääletusega ka laiali saata. Keegi
nimetas FB-s, et hüvede jaotamine toimub koolkondade suva järgi. Eestis- koolkonnad? Nimetame
neid ikka malevakaaslasteks või lapsepõlvesõpradeks, mis koolkonnad?
Minul on endiselt kaks ettepanekut signaaliks: peatada kolmeks kuuks kogu kultuuri kättesaadavus
Eestis. Ka meedia tasandil. Teiseks: ühendustel ja institutsioonidel loobuda vabatahtlikult täielikult
stimulatsioonist, mis on jaotatud ülalnimetatud printsiibitusest lähtuvalt. Sest ainult nõnda tekivad
olukorrad, kus kutsutud ja seatud on sunnitud oma tegevusi hindama. Neil nimelt on kohustus
stimulatsioon laiali jagada. Raske, kui keegi ei taha saada. Arvate, et see on naivistlik? Meenutage, me
saime hakkama Balti ketiga, meie revolutsioon oli veretu, laulev... Emotsionaalsel alusel
kokkulepe on selle asja nimi. Kas maailm pöördus? Pöördus.
Kui muud ei juhtu, siis te mäletate, et ma seda soovitasin. See on teisse nüüd sisse pandud.
Kui arusaam ja veendumus on olemas, on vaatepunkt- siis on saavutatud suutlikkus ja järjepidevus
ja siis võime südame rahuga öelda:
„Ma ei ole kunagi uskunud ühtainust tõde. Ei enda ega kellegi teise oma. Ma usun, et kõik
koolkonnad, kõik teooriad võivad teatud kohas, teatud ajal kasulikud olla. Kuid ma olen avastanud,
et elada on võimalik üksnes kirglikult, täielikult mingi vaatepunktiga samastudes.
Ent sedamööda, kuidas aeg möödub, kuidas muutume meie ise ja muutub maailm, teisenevad ka
sihtmärgid ja vaatepunkt nihkub paigast. Et vaatepunktist oleks üldse kasu, peab end sellele
jäägitult pühendama, peab seda kaitsma elu ja hinge eest. Ja samal ajal sosistab sisimas üks hääl:
„Ära võta seda liiga tõsiselt. Kui vaja, anna järele.“ Nagu ütles Peter Brook.

Teadlikult või tahtmatult kasutas Andres Noormets oma viimase lasteluulekogu tutvustuses
väljendit: teatritööline- näitleb, lavastab, kujundab, teeb kõike. Kujundab arvamust. Võtab vastu
seadusi.
Teistkordne vabariik algas loomeliitudest. Meil on endiselt see jõud.
Seega, relvile, seltsimehed!