Kvartett on kooslus. Kokkulepe. Schaeffer on ju tegelikult helilooja. Lugu on kirjutatud noodina, kasutades näitlejat kui pilli. Nõnda ta hargnebki- kohtuvad inimesed ootesaalis. See võib olla milline ootesaal tahes: bussi-, rongi-, lennujaam või ka arstivastuvõtu eel või nt migratsioonibüroo, töötukassa. Kogu aeg me tuleme kuskilt ja läheme kuhugi. Ootusärevus, elupööre, otsustuse hetk, klappimine enda ja teistega, lootus, lootusetus, unistused, pettumus... Lugu on ju lihtne, kohtuvad Anna, Jaanus, Sass ja Mihkel. Kõige selle isiklikuga. Nagu multikas: kas nad saavad sõpradeks? Kõike seda liigendab paralleelne sisetegevus- kas kõigi segavate soovide, ihade ja hirmudega on niisama lihtne toime tulla? Hakkavad nad harmooniaid looma? Sest kooskõla on akord, maźoorne enamasti.
See on füüsiline teater algusest lõpuni, kus keha prevalveerib teksti üle. Kus kõhutunne otsustab. Kus pai ei tehta niisama ega ka naerda, nuteta, ohita, hingeldata. Tants on keha lahutamatu osa. Hing paneb liha liikuma. Me küll lahutame keha hingest, kuid ei lahuta. Ma ei olnud varem nii puhtalt sellist asja teinud. See ei ole pantomiim. See ei ole kaasaegne tants.
Meie Rävala kodus on mitu ruumi. Meie jaoks on 7. korruse harjutussaal piisavas kõrguses, et meid olmest võõrutada. liftiuksest väljudes algab advokaadibüroodele vastukaaluks teine reaalsus. Seda me vaatajale pakumegi. Kuidas liftist alates pöördume kõik pisitasa sisemaailma. Tõsi küll, sealgi sirab Sokos Hotel Viru, kuid seda tasakaalustab Niguliste torn. On kardinaid, on teistimõtlemisi. See on selge rännak, helilooja kirjutatud. Kus teises otsas ootab Beckett. Aga see ei ole sürrealism. Need on ikka Anna, Jaanus, Sass ja Mihkel ja sa tunned end eksimatult ära. Soovid, mis sinuski pulbitsevad, saavad füüsilise kuju.
Me alustasime tegelikult kevadel. Nüüd võin rahulikult välja öelda, et alustasime vestlusega, mille tulemusest ei olnud aimu ja ei olnud ka teadmist, kuhu see välja peaks viima... Millest me siis tegelikult rääkida tahame. On meil midagi südamel. Nüüd võin öelda sedagi, et selles esimesest vestlusringist on järgi jäänud vast kolm-neli inimest. Aga kõik, kes on liitunud, on kohe sulandunud. Tervel teel on olnud väga kummalisi kohastumisi. Ses mõttes, et lahendused, mis kevadel said fikseeritud, teadmata kuhu jõuame, osutuvad täna paikapidavateks. Loogilised seosed tekivad käigupealt. Täna, 28.10, ei ole me veel valmis. Me oleme õppinud mõista psühholoogilist źesti ja keha ja emotsiooni seotust ja oleme kogenud mitmeid kordi, mis on füüsiline teater. Loo jutustamine impulsside alusel. Improvisatsioonide säilitamise ja fikseerimise kunsti. Ja lugu on oi kui kihiline. Ja oi kui lihtsasti jälgitav samal ajal. Ja lõbus. Ja imelik. Ja kindlasti ka armas. Sest kõik on meist ja teist enestest.
Noor näitleja on tubli. Väga kergesti kaasatulev. Stuudio on arenenud palju selle neljanda õppelavastuseni. On iseseisvust, on julgust, on tahet. Raskel hetkel jätkub särasilma. Hea on töötada sellises keskkonnas. Hooliv, toetav, arendav. Ajuti on kahju, et "saalis" on vaid 40 kohta. Aga 40 on paras, et teha rännak. 40 on mõõdetud päevade arv, mille jooskul hing kehast lõplikult lahkub, by the way. Alustame advokaatidest ja jõuame musta saali. Iseendasse. Korrus kõrgemal on tantsusaal. Korrus allpool koolitused. Dimensioonid on paigas- välised vahendid ja sisemine olemus.
Mõnus on olla ajatu. Ei ole vanuseid, on erinevad kogemused ja keegi ei kiirusta tagant. On teadmisi, on hämmastavaid loogilisi leide. Seisakuid on ka, lihtsalt mõtet. Tunnetust.
Täna lähen teletorni. Pole Tallnnas seal iial käinud. Tea kas tunnen trepil või õõvasliftis sisekaemust? Kui tunnen, paneme selle ka sisse. Ja veel Free Flow tantsijad-koreod on armsad. Hea lihtne on. Lihtne lugu, armsad inimesed. Tühi ruum ei ole tühi :) Näeme Taevateatris.
Ah, see palve ka veel- meil pileteid ei ole, on see võimalus siin
tervitusi teisest ilmast,
Tamur, lavastaja-juhendaja
See on füüsiline teater algusest lõpuni, kus keha prevalveerib teksti üle. Kus kõhutunne otsustab. Kus pai ei tehta niisama ega ka naerda, nuteta, ohita, hingeldata. Tants on keha lahutamatu osa. Hing paneb liha liikuma. Me küll lahutame keha hingest, kuid ei lahuta. Ma ei olnud varem nii puhtalt sellist asja teinud. See ei ole pantomiim. See ei ole kaasaegne tants.
Meie Rävala kodus on mitu ruumi. Meie jaoks on 7. korruse harjutussaal piisavas kõrguses, et meid olmest võõrutada. liftiuksest väljudes algab advokaadibüroodele vastukaaluks teine reaalsus. Seda me vaatajale pakumegi. Kuidas liftist alates pöördume kõik pisitasa sisemaailma. Tõsi küll, sealgi sirab Sokos Hotel Viru, kuid seda tasakaalustab Niguliste torn. On kardinaid, on teistimõtlemisi. See on selge rännak, helilooja kirjutatud. Kus teises otsas ootab Beckett. Aga see ei ole sürrealism. Need on ikka Anna, Jaanus, Sass ja Mihkel ja sa tunned end eksimatult ära. Soovid, mis sinuski pulbitsevad, saavad füüsilise kuju.
Me alustasime tegelikult kevadel. Nüüd võin rahulikult välja öelda, et alustasime vestlusega, mille tulemusest ei olnud aimu ja ei olnud ka teadmist, kuhu see välja peaks viima... Millest me siis tegelikult rääkida tahame. On meil midagi südamel. Nüüd võin öelda sedagi, et selles esimesest vestlusringist on järgi jäänud vast kolm-neli inimest. Aga kõik, kes on liitunud, on kohe sulandunud. Tervel teel on olnud väga kummalisi kohastumisi. Ses mõttes, et lahendused, mis kevadel said fikseeritud, teadmata kuhu jõuame, osutuvad täna paikapidavateks. Loogilised seosed tekivad käigupealt. Täna, 28.10, ei ole me veel valmis. Me oleme õppinud mõista psühholoogilist źesti ja keha ja emotsiooni seotust ja oleme kogenud mitmeid kordi, mis on füüsiline teater. Loo jutustamine impulsside alusel. Improvisatsioonide säilitamise ja fikseerimise kunsti. Ja lugu on oi kui kihiline. Ja oi kui lihtsasti jälgitav samal ajal. Ja lõbus. Ja imelik. Ja kindlasti ka armas. Sest kõik on meist ja teist enestest.
Noor näitleja on tubli. Väga kergesti kaasatulev. Stuudio on arenenud palju selle neljanda õppelavastuseni. On iseseisvust, on julgust, on tahet. Raskel hetkel jätkub särasilma. Hea on töötada sellises keskkonnas. Hooliv, toetav, arendav. Ajuti on kahju, et "saalis" on vaid 40 kohta. Aga 40 on paras, et teha rännak. 40 on mõõdetud päevade arv, mille jooskul hing kehast lõplikult lahkub, by the way. Alustame advokaatidest ja jõuame musta saali. Iseendasse. Korrus kõrgemal on tantsusaal. Korrus allpool koolitused. Dimensioonid on paigas- välised vahendid ja sisemine olemus.
Mõnus on olla ajatu. Ei ole vanuseid, on erinevad kogemused ja keegi ei kiirusta tagant. On teadmisi, on hämmastavaid loogilisi leide. Seisakuid on ka, lihtsalt mõtet. Tunnetust.
Täna lähen teletorni. Pole Tallnnas seal iial käinud. Tea kas tunnen trepil või õõvasliftis sisekaemust? Kui tunnen, paneme selle ka sisse. Ja veel Free Flow tantsijad-koreod on armsad. Hea lihtne on. Lihtne lugu, armsad inimesed. Tühi ruum ei ole tühi :) Näeme Taevateatris.
Ah, see palve ka veel- meil pileteid ei ole, on see võimalus siin
tervitusi teisest ilmast,
Tamur, lavastaja-juhendaja
No comments:
Post a Comment