Friday, March 1, 2013

Elevandi-täpp tunneli lõpus


Birk Rohelend : filmi- ja tv-stsenarist ning näitekirjanik

Piret Jaaksi „Näha roosat elevanti“ keskendub väga suurele ja huvitavale dilemmale – kuidas leppida vastuoludega igatsetud ideaalelu ja reaalsuse vahel. Või veelgi enam: kuidas tulla toime tänapäevaselt moodsa ängistava tundega, et alati tahaks veidi enamat, kui tegelikkus pakkuda suudab. Jaaksi nägemus, mida esitavad laval kohati absurdselt humoorikad ja mõnedel hetkedel südantlõhestavalt traagilised tegelased – Levi, Simona ja Katriin – mängib ühiskonna ja indiviidi soovide, ootuste ning lootuste kokkupõrkepunktidel. Kõik kolm tunnevad survet oma eluga midagi ette võtta, olulised otsused nüüd ja praegu ära langetada, samas sisimas igatsedes just nendesamade otsuste eest kaugele-kaugele ära pääseda – ja seda nii kaua, kui vähegi võimalik. Seetõttu on nende elu arhitektuurilises kurioosumis (mida kutsutakse Roosaks Elevandiks) justkui omaette suletud vaakum, roosa eskapistlik mull, mida pealtnäha esteetiliselt tüüne atmosfäärina tihkelt täitev otsustusvõimetuse äng on sedavõrd kõikehõlmav, et pääsemine tundub peaaegu võimatu. Seetõttu on Levil, Simonal ja Katriinil sõnad - palju ilusaid ja koledaid sõnu, palju painavaid, lahenduseta etteheiteid, igatsusi ja hirme, mis täidavad nende tühjavõitu argipäeva, kust peaaegu puuduvad reaalsed kohustused. Asjad valitsevad elu, heaolumaailma spliin katab raske loorina argipäeva ja puhta olemasolu talumatu paine lämmatab hinge.
Tamur Tohvri/Mae Kivilo füüsilis-minimalistlikus võtmes lahendus toob esile näitleja mängu ilu. Iseäranis eredalt särab Liisa Pulk, kelle kirglikus esituses Simonana on laval plahvatuslik kogus naiselikkust. Meelis Rämmeldi veenvalt esitatud meeleheitehood tekitavad tahes-tahtmata kaastunnet enesekeskselt tuima ja pidetu Levi vastu, ning muudavad keerulise tegelaskuju mõistetavaks, isegi sümpaatseks. Nauditavalt nutikas lavakujundus ja lavastuse terviklikult plastiline olemus täidavad ruumi esteetika ja dünaamikaga ning võimaldavad etenduse kulminatsioonil mõjuda mõnusalt kirgastavalt. Nii saab võimalikuks see, et just nende tumedate ja metalsete, tehnoloogilis-urbanistliku maailma toonide taustal löövad üksikud sügavalt inimlikud hetked eredate tulukestena särama - ja me usume kõigest hoolimata, et võib-olla on tunneli lõpus siiski valgus. Isegi kui see on ainult tilluke täpp.