Tulevik on möödas

SIRP
Kinnikülmunud elu ülessulanud hokiväljakul
Meelis Oidsalu 27.11.2009 
Ülessulanud hokiväljak, tuhanded tühjad plastistmed ja roosteauguline lagi mõjuvad hulga suursugusemana kui Nokia kontserdimaja.
„Tulevik on möödas”, Ivan Võrõpajevi näidendite „Uned” ja „Tulevik on möödas” ainetel. Teostajad Tamur Tohver, Reet Aus ja Päär Pärenson. Mängivad Epp Eespäev, Piret Simson, Elina Pähklimägi, Meelis Rämmeld, Päär Pärenson. Polygon-teatri lavastus. Esietendus linnahalli jäähallis 28. IX.  
Ere prožektorivihk pimendatud hokiväljaku tagumisest otsast. Valgustunnelis marsib rütmilise saapakontsakumina saatel viis musta riietatud inimest, mantlid üll. Võtab oma pool minutit, kuni sünge viisik kolmekümne seitsme tribüünil külmetava vaatajani jõuab. Hargnemine, lähteformatsioon, läks: kordamööda deklameeritakse jõuliselt, selgelt, iga vaatajat üksiti pilguga puurides Ivan Võrõpajevi lühinäidendit „Uned”, mis juhatab sisse  kahe Võrõpajevi näidendi alusel sündinud Tamur Tohvri lavastuse „Tulevik on möödas”. „Uned” kantakse ette luuleetenduse vormis, see on poeem, mitte teatritekst, midagi peale deklamatsiooni ja rütmilise ümberpaiknemise väljakul ei toimu. „Nägin unenägusid,” alustab Neiu, Kes Nägi Unenägusid (Epp Eespäev). „Nendes unenägudes olid inimesed, uks. Nad üritasid mingit ust avada, vahet pole. Inimesed rääkisid, rääkisid erinevatest, täiesti  erinevatest asjadest.” Ust meile hokiväljakul ei näidata, küll aga selle avamise, aegruumist põgenemise katseid. „Unede” lõpus antakse ka tegevustiku psühholoogilised koordinaardid: järgnev lugu – kahe vananeva ja üksildase vene naise armuarvete klaarimine – toimub põrgus, kohas, kus pole uksi, põgenemise võimalusi. „Avaldan saladuse: päris uksed asuvad igal pool, neid pole ainult põrgus. Aga teate, miks? Sest põrgus pole unenägusid.”
Näidendi psühholoogilist tonaalsust silmas pidades on tegijad kohavalikuga kümnesse tabanud. 2008. aastal Tamur Tohvri ja Tarvo Kralli asutatud Polygoni teatriüksuse kodulehel leiab peterbrooklikke ja grotowskilikke lausungeid vaese teatri rikastavast mõjust näitlejatööle. Linnahalli lagunenud jäähall on siiski kõike muud kui vaese teatri lava. Ülessulanud hokiväljak, tuhanded tühjad plastistmed ja roosteauguline lagi mõjuvad  hulga suursugusemana kui Nokia kontserdimaja. Lavastaja on võtnud kasutusse teatris vähe kasutatava ruumimõõtme – sügavuse – ja suutnud mänguväljaku väljakutsuva avaruse kiuste eksistentsialistiku ahtusetunnetuse vaatajani tuua. Katja (Piret Simson) ja Valentina (Epp Eespäev), kes peavad ühes Peterburi korteris Valentina sünnipäeva või siis hoopis nende mõlema endise kallima Valentini (Meelis Rämmeld) surma-aastapäeva, on inimesed,  kelle jaoks kõik võimaluste uksed on sulgunud. Tegemist on armastuskolmnurgaga, ainult et mees, keda mõlemad naised jumaldasid, armastati surnuks ja nii ei jää naistel muud teha kui vaigistada ülejäänud armastust viina, pannkookide ja Valentinist järele jäänud jahipüssiga.

Lavastuse kompositsioon on kummastav ja lummav: pealtnäha ebalineaarse, ajas ja ruumis eksleva esituse seest koorub ajapikku  karm ja ahistavalt lineaarne, isegi mehaanilise sihikindlusega absurdset loogikat kummardav elu. Tamur Tohvril on õnnestunud siduda kahe näidendi erinev tonaalsus kõnekaks tervikuks. Kui esimese, lühikese osa esitus on deklamatiivne, isegi jõnk, näitlejad murravad repliike nagu jääpurikaid, siis teine, armukolmurkne lugu läheb ootamatult üle soojemasse, traditsioonilisemasse, psühholoogilise mängulaadi. Nii jääb sissejuhatuse järsk poeesia jäise kaanena  katma järgnevat lugu, näitlejate hingestatud mäng sulatab ajapikku sellesse augud, tegelased sulavad sellest läbi, kuni vaataja ees seisavad alasti, õnnetud, jäises olevikulõksus lõdisevad inimesed. Tohver kasutab lavastust sisse juhatavat „Unede” viisikut (lisaks eelnimetatuile veel Elina Pähklimägi ja Päär Pärenson) antiiktragöödialiku koorina, nende eesmärk on samuti kujundada vaataja suhtumist: „... need, kes vaatavad draamat (mis ei ole  tegelikkus), meelitatakse osavalt olema subjektiivselt haaratud ja … kohandama ja kujundama oma haaratust viisil, mis võib olla, kuid võib ka mitte olla seostatud draamakirjaniku ja näitlejate kavatsustega”. (Kenneth Mcleish, „Aristotelese poeetika”, Varrak, 2001, lk 22)
Lavastaja kiituseks olgu öeldud, et vaataja saab osa nii kirjaniku kui ka lavastaja kavatsustest ja on tunnistajaks nende nauditavale elluviimisele. Sellega on täidetud kaks olulist  lavastuse õnnestumise eeldust. Kui siia lisada veenvad rollid, Reet A usi minimalistlik ja maitsekalt sünge kujundus ning valgustuse osav kasutamine vaataja tähelepanu suunamisel suures pimendatud ruumis, võiks lavastust suisa suurepärasuses kahtlustada. Õnnestunud lavastamisvõtmele viitab juba seegi, etnäidend „Uned” on kirjandusliku tekstina, must valgel lugedes silmapaistvalt nõrk: näitlejad suudavad selle assotsiatiivse kirjutamismeetodi üsna hädise ja suvalise tulemuse nii veenvalt ette  kanda, et hiljem näidendi teksti üle lugedes jääb üle ainult imestada, kuidas omandas see püdel tekstipuder laval nii jõulise ja kirka olemise. Armukolmik suudab end kõledal hokiväljakul kehtestada haruldase haaravusega: ei Epp Eespäev ega ka Piret Simson jäta kordagi rolli lavale alasti, Valentina (Eespäev) vaigistamatut vimma temalt elu armastuse röövinud Katja vastu soojendab mahajäetud naise elutark iroonia, Katja (Simson) omakorda on aga süüdlase rollist hoolimata  sümpaatne, siiras, nõrk naine, kelles mehe ja naise vahelise armastuse omakasupüüdlikkus ometi seda õudsemal moel avaldub. Meelis Rämmeldi halenaljakas Valentin suudab nii mõnegi fraasiga publikus naeruturtsatusi esile kutsuda, Võrõpajevi iroonia isikupäraselt esile tõsta. Rollijoonised on kargelt selged, tegelaste traagika lähtub äratuntavalt ühest allikast, tõdemusest, et inimsuhetes ja -saatustes ei toimi Pythagorase teoreem, elusate kolmnurkade puhul erineb  kaatetite ruutude summa reeglina hüpotenuusi omast.
Tohvri lavastuse traagikatunnetus sarnaneb klassikalise süllogismiga Sokratese surelikkusest: inimene kui terminus medius, kesktermin, taandatakse järeldusest välja, nii et alles jäävad paljas nimi ja surelikkus. Inimelu on pelk mäletamise, kahetsemise ja leppimise objekt. Kummalisel kombel ei vii see põrgulik äratundmine masendusse. Jääkülmas jäähallis istunud vaataja, kes kahetunnise etenduse lõpuks enam jäsemeis  elu ei tunne, on selle jäise tõe talumiseks vajaliku temperatuurini jahtunud. Mina igatahes olen tulevaste põrgulike äratundmiste tarbeks nüüd üht-teist kõrva taha pannud: järgmine kord võtan Polygon-teatrisse minnes vatiteki kaasa. Igaks juhuks panen ehk ka kiivri ja kaitseprillid pähe ning kuulivesti selga: mine tea, millega polygonlased jälle üllatada võivad.