Aprilliteesid

Meeletu 20.4.12 Tln Linnateater

Eelkõnelejate valguses olen piisavalt süüdimatu ja naivistlik. Oma sõnadele kaalu lisamiseks võin

vaid neid tsiteerida. Aga... „Mina olen ... (Hakkan naerma.) No jah, eks ma vist selleks siin olengi,

et ma ei tea teile kohe öelda, kes ma olen. Ja teisest küljest olen ma selleks siin, et ... (Pikk paus.)

Üldiselt üks segane värk. Aga kindlasti ei ole see kurvameelsus, mis mind siia tõi. Pigem küsimus,

mis edasi saab. Ma usun, et paljudel on aeg-ajalt tekkinud küsimus...“

Muidugi oli see tsitaat- Jaan Tätte, Meeletu.. Hea koht selle küsimiseks, hea maja, head inimesed.

Oli, on ja jääb. Selle maja igapäeva juhataja kindlasti teab ka osa vastusest. Ja julma teatri

vaatenurgast olen ma piisavalt õige inimene seda küsima, ehkki nii kummaline vast kui see täna

minu suust tundub, siis minul endal seda küsimust ei ole. Mina tean, mis minust saab, kus kivi all

järjepidevus peidus on. Mul on õnn tulla esmalt kohast, kus viisteist aastat töötasin toetatud kindla

eelarvega suurettevõttes, kaheksa sellest juhtisin seal kunstiloomet, oman visioone ja suudan

vedada ideed ja koostada eelarveid ca ühe miljoni euro piires, tean, kuidas ja mis kriteeriumeid

järgides tehakse seda naabrite juures. Ma tunnen viit viimast kultuuriministrit argielus ka.

Aselinnapeasid. Kultuurinõunikke. Neli viimast aastat olen rahulikult läinud kahega oma isiklikest

visioonidest, seda on aegajalt stimuleeritud, püsivust on olnud keerulisem ülal hoida, kuid tänu

tasakaalukatele inimestele on rada teada ja julgustandev.

Meeletu, ütlen ma.

Meeletu, kui mõõde, aga ka kui hinnang.

Härra Torop rääkis stabiilsuse olemusest, Ott turust, Hedi-Liis tulemisest ja jäämisest. „Aga

kindlasti ei ole see kurvameelsus, mis mind siia tõi. „

Praktiku Aprilliteesid ellu jäämiseks:

1 MEELETU VEENMINE

Ilma regulaarse stimulatsiooni ja regulaarse lisaressursi allikata peab olema jõudu meeletuks

veenmiseks, et inimesed sinu mõttega haakuks. Brookile kirjutas keegi mees, kes küsis: härra,

kuidas saada lavastajaks. Brook vastas, et sõna otseses mõttes rääkige ära kamp inimesi, veenge

neid, et teie olete lavastaja. Kui õnnestub, oletegi lavastaja. Umbes 4 aastat tagasi ma midagi

sellist tegin ja teen seda siiani iga päev, sest meie skeemides teisi variante eriti ei ole- hoolimata

tagamaadest ja tingimustest, peab alati olema seal „veel midagi“. Samas toobki seesama veenmine

meeletu äratundmise endas, mida siis tegelikult tahad/tahate. See on õige alus. See on hea

proovikivi. Julm värk, kurnav, vahel ka pikaldane- aga aus. Kui te seda suudate, siis pisitasa tekib

lisaks harjumusele ka püsivus ja tasakaal.

2 MEELETUS ISE

Hiljaaegu küsiti minult minu arvamust alustada hetkel oma teatri või grupiga, millised on

võimalused. Tuletame siin meelde tänaseid eelkõnelejaid. Samamoodi oli see 2008. Meie

alustamine toetus ainult tänu inimeste heale tahtele ja toonase stimulatsiooniorgani selgele sõnumile

stimulatsiooni ulatuse näol. Kontaktide hulk ja tehtud tegude jälg oli julgustav ja kindlasti suurem

keskmise kodaniku omast. Püsima on jäädud vaid tänu äratundmise selgusele, isikliku visiooni

jõulisusele ( mida toetab muidugi tagasiside ), kvaliteedile ja headele inimestele. Vastutulekutele sõna otseses mõttes. Kolleegide, kinnisvaraomanike, teenuste osas. See kõik toetab arusaama, et sind

on siiani vaja, et jah, ka sel asjal, mida aetakse kuidagi isiklikumalt, on laiemat kõlapinda. Meeletus

oli masu alguses midagi rajama hakata, kuid siis vähemalt oli silme ees siht, et küll ressurss järele

jõuab. Täna ma alustada ei soovitaks, eriti koolist tulnutel.

3 MEELESTATUD KOHUSTUS

Liigume olemuslikult edasi. Ma mõistestaks selle inetu ja majanduskeelse „stabiilsuse“ ühest

küljest järjekindluseks ja teisalt suutlikkuseks. Teatud toetatud suutlikkus toob kohe ka kohustuse,

kui see regulaarne toetatus puudub, võib tekkida sisemine moraalne kohustus või ka väline surve,

mis omakorda tekitab pideva üle lati hüppamise vajaduse. Teeme palun siinkohal selge vahe

kohustuse ja distsipliini vahel. Kohustus on sund, distsipliin on regulaarsus. Aga alati pole see üle

lati hüppamine tarvilik. Sõnum läheb ses rapsimises kaotsi, inimene väsib- nii sõnumi edastaja kui

vastuvõtja, sõnum hägustub ja ühtäkki näeme, et stimulatsioon on viinud välja simulatsioonini.

Esitatakse arengut, mitte ei areneta. Teatris on koormate viisi hirmu, üks nendest on oskamatus lahti

lasta. Sellisel moel plahvatust ei sünni, seda pärsib kohustus õnnestuda. Mart Juurt feisspukist

parafraseerides: Langi nimekiri- raamatute kohta . Aga meie teame, et on veel üks- ja pole hirmu

sinna sattuda, on hirm sest nimekirjast nr.2 välja kukkuda. Seda võikski nimetada meelestatud,

kunstivärvinguga kohustuseks.

4 MEELSUS

on ise päris eraldi teema ja kas nüüd meie riigis sellest on paslik keset demokraatiat rääkida.

Meenutage Oidsalu Sirbi artiklit- niipea kui teatrist räägitakse, lähevad kõik põlema. Struktuurid,

mis toetavad suutlikkust ja järjekindlat sisulist edasiliikumist, tuleb aegajalt üle vaadata.

Tulemuslikult. Valitseb kaks suhtumist- sa oled kas ringis sees või oled juba eos niikuinii välja

arvatud. Ja vastavalt selle liigitusega enda seesmisest kaasaminemisest lähtuvalt ka organisatsioone

ellu kutsutakse ja kaasa räägitakse. Vaataks korra koos struktuuridega ka meelsused üle- enda,

organite jne. Eile käisin Manfredi Baskini-filmi esilinastusel. Sääl oli 4-5 temaga seotud teatraali,

need olid peamiselt lähedased. Vanalinnastuudio-lugu mäletate? Maestro, kellele kõige viimasena

lubati teatrit Solarise keskusesse, mäletate? 82- aastane guru, keda pole arvatud elutöö preemia

vääriliseks- sest ta pole olnud ühele võimule meelepärane ja teine ei arva temast üldse midagi.

Meelsused puhtalt...

5 PÜSIMEELSUS

Suutlikkus on millegi selge tulem. Küllap ootate ehk, et millal ma hakkan sellest konkreetsest

rääkima ja ütlen välja selle sõna, mis on määrav faktor kõige juures, et luua ja ülal hoida. Aga ei

ütle, ei nimeta üht teatud sõna. Ma olen teatraal ja õpetaja, sõna on alati imaginaarne, sellega

kaasneb ka teatud laetus. Seda laetust ma siia ruumi täna ei soovi, see ei haaku meeletuse

olemusega mingil moel. Sest ennekõike säiligu mõtlemise vabadus, ka ülemõtlemise või

uuestimõtlemise oma. See turvab stagnatsiooni vältimise. Eelpool nimetatud äratundmine, olgu siis

lihtsalt või läbi veenmise. Kuid selge on jah, et ühel päeval saabub hetk, kus stimuleeritu nõuab

jätku, veenmisest enam ei piisa ja püsistruktuure ei saagi olla mõeldud stimulatsioonist arenema.

Siin omandab tähenduse sihikindel regulaarsus, tegevuse mõttestatus loob korra. Tähtis ei ole

otseselt jõu allikas, tähtis on selle kõikumatu olemasolu. See tuleb leida ja fikseerida. Tegelikult

peaks garanteerima ka selle, et see oleks sõltumatu. Mis ei algaks mingi grupi hetketujust ja selle

grupi lagunedes ( nt korralised valimised või rotatsioonikorra möödumine ) jätab teid taas hulga

küsimustega väga halvasti poolele teele, kust tagasi kutsuda on võimatu. Sest sina, kunstnik, oled

rumalalt uskunud, et ka nemad on aatelised lõpuniminejad. Tulen tagasi Vanalinnastuudio loo

juurde. Labaselt öeldes tegi ametnik veretu vaikse paleepöörde, jättes vanad tänavale ja uued

( ennast muusikali taasäratamise või maale toomisega üles töötanud ) hiljem taas lõhkise küna ette.

Muusikaliteater omakorda läks pankrotti seetõttu, et ei suutnud riigi ( loe: minu ja sinu )

pealemakstud piletirahaga konkureerida. Midagi on säilinud- läbi kõigi nende paljude aastate loeme

Teater NO99 ( ametniku uus käik ) esitatud arvete päisest: Vanalinnastuudio. Ka ametnik tahab

looja ja asutaja olla, ainult ta ei adu, et me olemegi erinevalt ehitatud. Tema jaoks on selged valikud

ja ühekordsed projektid, ta liigub edasi järgmisele kohale- meie jaoks aastakümnete pikkune

mõtetstatud elu ja me läheme hauda. Ülepaisutatud? Vastupidi- lihtne ja aus vastus, taandage vaht

ümbert ära. Siinkohal tahan välja tuua aspekti, et järjepidevus ja projektipõhisus ei ole

vastandmõisted. Võib teha stabiilselt ühe lavastuse viie aasta kohta. Võib teha kolm lavastust elus.

Tasuks vaid meeles pidada, et mitte kõik ei ole vabatahtlikult valinud projektipõhisuse ja võimeid

tajudes sooviks ehk osaleda kaalukamalt kultuuriloomes tervikuna. Omades suuremat püsimeelsust

ja järjekindlust kui kolm projekti elus.

Majadest räägime kohe edasi- juba hiilib meil tont ringi, et kõigil võetakse majad käest ära ja tuleb

konkursipõhine truppide ränne. Shakespeare ajal töötas hästi omanikupõhine ja töötab ka täna nt

Madalmaades, kuid see on ikka kasumipõhine. Samal ajal on lubatud järjekordne betooniraha

( nende väljend ) taas leida... ehkki koppa pole maasse veel löödud, projekti on juba kärbitud ja

territooriumi valdaja ning ehitajaga pole lepped lõplikud.

6 MEELETU e. ILMA MEELETA

Hea ei ole järjekindel suutlikkuse õigustamine, õigemini sunnitus selleks- pidev väljast sunnitud

kapitalistlik üle lati hüppamine. Seda ei teki enda silmis, kui kõik on õigetel alustel, kuid on

ebaloomulik kui seda peab tegema publiku, turu ja lõputute priviligeeritud seltskondade silmis.

Turust rääkides- ei tohi seda segada ära loomuliku majandusseaduspära toimimisega, konkurents on

eluterve asi. Aga muus osas on see igavene tujude ja klannide lõputu heitlus. Ülal nimetatud

truppide majaränne on lõputute lahtiste otsadega juba siit vaadates ja ma ei ole sugugi kindel, mida

või keda nt Polygon oma asjadega niiväga tahaks taasasustada. Täna peavad NO99 ja Linnateater

isegi turu- ma kordan: isegi turu- näitajatest hoolimata end pidevalt õigustama. Seda valgustab ehk

ilmekalt nt linnaametniku selgitus: Tohver, me toetame teie etenduse väljatoomist mitte

kultuuriloomel vaid sellepärast, et linnakodanikuna on teil õigus seda teha. Nagu teil on õigus nt

ühistranspordile. Seistes täna siin meenub tahtmatult tõestisündinud anekdoot Kultuurikatlast ja

Linnateatrist. Tekitades ääretu negatiivse fooni, rikkudes lubadusi ja perspektiive, andis linn

populistlikult toona 40 miljonit Kultuurikatla tarbeks. Samal ajal sõna otseses mõttes vedeles EASis

( Ettevõtluse Arenduse Sihtasutuses ) 50 miljonit, mis ei leidnud väärikat projekti. Jätame selle

teema, Raivot säästes- aga paari aastaga kanditi see Kultuurikatla 40 milj, mis oleks ehk võinud

minna nn uue areeni tarbeks, 13ks ja see maksti hiljem lihtsalt palgarahaks ja teate mis seal täna

toimub?

Ärge unustage hetkekski, et ametnik elab sinu jaoks, mitte sina ametniku. Ära lase endaga nii

talitada. Keegi ei pea üle lati hüppama, ei sina, ei tema. Tuleb olla asjade kõrgusel kogu aeg.Väärtusi toota on privileeg, neid jaotada on kohustus.

7 JÄRJE JA MEELE KINDLUS

Siin pole midagi laiendada. Lühidalt- kui vanasti vaatasime oma maja kui võimalust segamatult asju

teha ja oma truppi kui võimalikult ökonoomset inimressursi lahendust, siis vahepeal jõudsime

arusaamale, et maja ja püsitrupp on väga võimas stagneerumise ja tegevuse eesmärgi ähmastumise

allikad. Täna, muutunud oludes, on asjal uus tahk: oma maja on konkreetsemaid omakapitali hankimise võimalusi ning püsiturpp võimaldab jõuda profaanlusest taas harjutuste ja etüüdideni. Nende kahe elemendiga ongi Järje ja Meele Kindlus määratletud. Minu pärast nt Omari küün Naissaarel. Kogu selle saamislugu k.a. - mis algselt plaanis oli...

Vaadake, minul konkreetselt on maru lihtne neid asju rääkida. Ma olen nagu üliõpilane Hiina

rahutustes- ega temaga muud midagi suurt ette võtta saa kui vaid maha lasta. Ei ole peret,

vanemaid, ei töökohta, ei parteid. Aga kes seda viitsib või vajabki- jälle liiga autsaider ja hüüdja

hääl, saab veel märtriks. Olge realistid, vaadake kes siin täna saalis istub ja kes mitte. Kus peegeldused tegelikult toimuvad. Meie meelest on madal, mis nemad seal teevad. Nende meelest on tähtsusetu, mis meie mõtleme. Meie ja nemad- kas pole tuttav vastandus? Mäletate- meie olemegi nemad.

Nüüd siis- proletariaadi ülesannetest praeguses revolutsioonis:

8 MEELEÜLENE e. ÜLEMEELIK

"Aeg liigestest lahti on, mis neetud rist, et nõuab minult paikapanemist." Meie Polygonis

põhimõtteliselt selles ei osale. Stabiilsus on saavutatud teisel tasandil ja reformeerimisi uue parema

nimel ja teiste edasiaitamiseks oleme varemalt vast juba küllalt teinud. Aga me oleme avatud ja

ootel.

Revolutsioon toimub kui vanal moel enam ei saa ja uuel veel ei osata. Kui rõhututel saab mõõt täis

ja rõhujad ei ole suutelised sellega toime tulema. Nii Marxi kui ka kõikides teistes kapitalides ja

sihtkapitalides on ammu aeg luua nii tegutsemise kriteeriumid, printsiip kui ka

stimulatsioonivahendi tegeliku laekumise allikad.

Tänane printsiip- anname natuke igale poole, anname ainult loomingulist vms.... tänane tegelik

stimulatsioon ei tooda majanduslikku taasväärtust, teisisõnu juhuslikult toetatu ei saa iial

elujõuliseks, jääb sõltuvusse ning ärarippuma ja ei vabasta kohta järgmisele. Alati on võimalik

eeltöö ja silmaringi põhjal teha vahet, kes on ühekordne küsija, kes eesmärgistub perspektiivile.

Valitud inimesed selleks ongi valitud ja seatud. Esialgu piisaks kui peetaks kinni omaenda

sõnastatud arengukavast, seegi on printsiip. Kui ei suuda stimuleerida, suuda hallata kodulehte ja

pea kinni tähtaegadest.

Stimulatsioonivahendi tegeliku laekumise allikad- see on ettepanek MTÜ Eesti Vabariigile. Ma

olen kuulnud sõnastatavat aegajalt ja siinseal ka selliselt, et meil on riiklik allikas ja on selle

alternatiiv. On ikka või? Sama kõrgeima täidesaatva võimuga eesotsas? Samast allikast lähtuva

ressursiga? Jah, on pisike alternatiiv teise, peamiselt erakapitalil elava fondi näol. Kordan- see ei ole

see tasand. Loogika- mida raskemad ajad, seda rohkem on loota ressurssi aktsiisidest ning tervist

kahjustavatest maksudest- on eos haige: kunst ja kultuur kui selline peab inimesi noist eemal

hoidma. Seesama loogika ütleb ka, et mida raskem on aeg, seda suuremaks muutub kunsti ja

meelelahutuse turg ( Ott eelnevalt rääkis ), sest kunstnik aktiveerub siis, kui on kitsaskoht. Siis tekib

tõeline sõnum, mitte stagnatsioonis. Siis tekib ka kvaliteetne meelelahutus. Ja koheselt on kõik pea

peal: viina ei jooda, sest muud head asja on turul palju. Jaotatavat ressurssi jääb väheseks ning

isiklik peresisene omakapital on selgelt kasinam pakkujani jõudma. Meie MTÜ skeemid riigi ja

omavalitsuse tasandil näevad vaid ühte allikat. Sellega seoses korraks väike põige: Veikko

Huovinen- Joodiku eetika: joobes olekus avalikus kohas viibimise eest tehakse rahatrahv. Riik saab

topelt makstud- alkoholiaktsiis + haldusrikkumine. Jooge, aga ärge olge purjus!

Aga. Aastakümneid on vingerdatud stimuleerimise vormi ümber, selle asemel, et sätestada ressurss

sarnaselt RO või rahvusringhäälingu seadusele. Ääremärkena eelpool kõnelejale- vaevalt, et RO

Estonia ise vabatahtlikult soomlastele orienteerub, see on nende sundlahend. Tõsi, praegune statuut

ja ka ajalooline sõnastab meie stimulatsiooniorgani riigist täiesti sõltumatuks. Aga ka sel moel on

tahetud minna sellegi tänase laekumisallika kallale. Meeletult saadab ärimaailm signaale, et miks

puudub maksusoodustus sponsorluselt ja seda pareeritakse vätega- vaadake milliseks rahapesuks

läks spordis. Sport sai hiljuti dopinguga ka maailmakuulsaks. Kaljuste ja Klas ja Järvi ja Tüür ja Pärt

on ka maailmakuulsad, ilma dopingujamata?

Meenutan siinkohal teile riigi olemust: riik on vabatahtlik inimeste ühendus, hõlbustamaks

asjaajamist maailmaga. Mittetulundusühing. Meenutan siinkohal raporteid miljardeis kasumlikest

riigiettevõtteist. Meenutan õpetajatest, kultuurist, päästest, arstidest. Nii nagu 1918

iseseisvusdeklaratsiooniga kokku lepiti, võib rahulikult nt rahvahääletusega ka laiali saata. Keegi

nimetas FB-s, et hüvede jaotamine toimub koolkondade suva järgi. Eestis- koolkonnad? Nimetame

neid ikka malevakaaslasteks või lapsepõlvesõpradeks, mis koolkonnad?

Minul on endiselt kaks ettepanekut signaaliks: peatada kolmeks kuuks kogu kultuuri kättesaadavus

Eestis. Ka meedia tasandil. Teiseks: ühendustel ja institutsioonidel loobuda vabatahtlikult täielikult

stimulatsioonist, mis on jaotatud ülalnimetatud printsiibitusest lähtuvalt. Sest ainult nõnda tekivad

olukorrad, kus kutsutud ja seatud on sunnitud oma tegevusi hindama. Neil nimelt on kohustus

stimulatsioon laiali jagada. Raske, kui keegi ei taha saada. Arvate, et see on naivistlik? Meenutage, me

saime hakkama Balti ketiga, meie revolutsioon oli veretu, laulev... Emotsionaalsel alusel

kokkulepe on selle asja nimi. Kas maailm pöördus? Pöördus.

Kui muud ei juhtu, siis te mäletate, et ma seda soovitasin. See on teisse nüüd sisse pandud.

Kui arusaam ja veendumus on olemas, on vaatepunkt- siis on saavutatud suutlikkus ja järjepidevus

ja siis võime südame rahuga öelda:

„Ma ei ole kunagi uskunud ühtainust tõde. Ei enda ega kellegi teise oma. Ma usun, et kõik

koolkonnad, kõik teooriad võivad teatud kohas, teatud ajal kasulikud olla. Kuid ma olen avastanud,

et elada on võimalik üksnes kirglikult, täielikult mingi vaatepunktiga samastudes.

Ent sedamööda, kuidas aeg möödub, kuidas muutume meie ise ja muutub maailm, teisenevad ka

sihtmärgid ja vaatepunkt nihkub paigast. Et vaatepunktist oleks üldse kasu, peab end sellele

jäägitult pühendama, peab seda kaitsma elu ja hinge eest. Ja samal ajal sosistab sisimas üks hääl:

„Ära võta seda liiga tõsiselt. Kui vaja, anna järele.“ Nagu ütles Peter Brook.

Teadlikult või tahtmatult kasutas Andres Noormets oma viimase lasteluulekogu tutvustuses

väljendit: teatritööline- näitleb, lavastab, kujundab, teeb kõike. Kujundab arvamust. Võtab vastu

seadusi.

Teistkordne vabariik algas loomeliitudest. Meil on endiselt see jõud.

Seega, relvile, seltsimehed!