Me tuleme minevikust

Ines 43

Etendus on väga mitmekihiline. Vaataja ette tuuakse mitmed erinevad dilemmad elust, suhetest, käitumisest ja tavamõistmisest. Kuklasse on istutatud mõttemustrid, mis ei anna rahu ja tahavad iseenda sees lahti rääkimist ka pikalt peale etendust. 

Me kõik tuleme minevikust.

See on lugu suhetest, soovist tunda lähedust ja ometi seda kartes. Soovist olla armastatud ja ise armastust jagada. See on lugu armastusest ja armukadedusest, mõistmisest ja mõistatuslikkusest, kaotusvalust ja sellega hakkama saamisest. 

Me kõik oleme oma elus moel või teisel kogenud kaotusvalu ja sellega kaasnevat kibedust. Siin suudab mees oma eluga edasi minna hoopis erineval viisil. Tundeliselt ja peenelt on edasi antud mehe mõttemaailm, kaasates vaataja nii mõistma kui ka etteheiteid tegema. 

Materiaalne kaotab tähtsuse ja oluliseks muutub lihtsalt olemas olla. „Armastan teda, olenemata sellest, et ta ei mäleta, et ta unustab ja ta ei tee midagi. Armastan teda, sest ta ei taha midagi ja tal ei ole midagi.“ Võib-olla ongi sellest aru saamiseks vaja ise haiget saada. Samas mitte nii haiget, et sellesse ise kinni jääda. Iseennast tuleb ikka armastada, siis saab armastust ka teistele jagada. Raske on igapäevaelus olla salliv lähedaste suhtes, kipume hinnanguid andma ja mitte kuulama. 

Pidevalt on meil omad nõudmised, tahtes saada, ja kui maailm nendele ei vasta, oleme pettunud. Selline käitumine teeb valvsaks ja rahutuks, see pole suhe, milles elada tahame, ometi, sellest olenemata vastame samaga. Enese õigustuseks halvustame teisi ja kapseldume ise oma näilisse maailma. Maailma, kus meile tundub kõik olevat turvaline ja õige, pelgalt eneserahustuseks, mis ei kesta kaua. Kui see lõpeb, siis tabab meid taas hall argipäev. 

Aga argipäev on just see, kus me elus oleme ja meie valik on see, kui hästi ja kui elus olla tahame. Tuleb julgeda olla lähedal. Lähedus on ilus, kuid tihti ka valus. 

Etendus andis meile vägagi reaalse pildi iseennast kõrvaltvaatajana ära tunda. Mängustiil on äärmiselt realistlik ja lähedane, kaugeltki mitte tavapäraselt võõrutavalt-eemaldavalt teatraalne. See toob kõik eriti lähedale ja aitab valutult sisse minna 40-le lähenevate noorte inimeste lootustesse. Ja avab väravad.