Thursday, February 7, 2013

haiguste ravi, kontrollitud- ringiga tagasi!


    • Teinegi vastukaja Polygoni FBst:

      Tere,

      soovin väga teie tegijaid tänada roosa elevandi etenduse eest ning kirjutada mõtteid, mis mind valdasid tüki ajal ja ka pärast seda kuni siiani. Kirjutan siia, sest avalikud seinad mulle ei meeldi ja tavainimese mõtted pole ka ju suure kaaluga ega oma tähtsust ning minu jutt on ka väga egoistlikult minu enda mätta otsast lähtuv 

      Käisin teatris üle pika aja, vaatasime roosat elevanti. Mulle see tükk tohutult meeldis – mängitakse valguse ja varjudega, liigutuste ja hääletoonidega. See polnud mingi tavaline etendus, vaid pani sügavalt mõtlema – nii esituse ajal ja veel rohkem pärast seda. Olukordade vahetused olid ootamatud ning väga palju andis sõnumile mõtet juurde näitlejate liikumine, asendid, muusika – kui hästi olid need kõik sünkroniseeritud. Hämmastavalt tihti leidsin paralleele enda (pere)eluga, oli hetki, kus äratundmiskurbus tõi pisarad silmi. See oli suurepärane, kuidas näitlejad andsid edasi seda ängi, mis elus kohati valitseb; oli tragikoomilisi olukordi; ühel hetkel said südamest naerda, sekundi pärast käisid mõtted jälle väga tõsist rada mööda. Ja see lõpp – see tõi selguse nagu kevadine vihm, mis paneb aknad särama. Lõpp pani jälle kogu etendusele algusest peale mõtlema ja seekord natuke teises võtmes. Ja siis väljud teatrist ja mõtled, sõidad bussis koju ja mõtled, näed uneski olukordi etendusest. Hommikul ärkad ja mõtled ja võrdled ja tõmbad paralleele oma eluga ning vaed uuesti üle enda elus valitsevad väärtushinnangud, analüüsid suhtemustreid, tunned kaasa ja saad aru nendegi ängist, kes end vahel vägivaldselt väljendavad. See ongi elu: karm, heidutav. Vahel tundub, et kõige parem lahendus ongi probleemide juurest põgeneda: hullusesse, väljamõeldud, unistuste maailma. Kuid paistab, et mured tulevad ka sinna roosasse unelmasse lõpuks järgi ning unistused muutuvad, hakkavad elama oma elu ega kuula enam sõna. Kõige valusamalt jäid mõtteisse kajama Simona sõnad: vahel olen ma nii üksi, et ma ei tea, kas ma olen olemaski (täpset tsitaati ei oska vist kirja panna..). See appikarje hääles ja tolles lauses oli nii muljetavaldav, et käib erinevates eluolukordades tihti minu peast läbi.
      Ühest küljest valdas mind kahjutunne, et Simona on väljamõeldis – ta oli lihtsalt nii sümpaatne minule. Teisalt on see jälle kergendav, sest äkki.. olen mina ka siis väljamõeldis!!

      Kuna ma ennast ja oma elu suures osas sain etenduses toimuvaga samastada (ilmselt tegin seda üleliiagi), siis pidin lihtsalt oma mõtted ära kirjutama. Kenasti läbi raputas see lavastus, emotsioonide tulv ja mõtted pärast seda.
      Aitäh teile!
  • 2 tundi tagasi
    Polygon
    • tere Anneli. tegijad lavastaja isikus tänavad. see on viimastel aegadel harukordne, kui keegi nii siiralt ja vahetult tänab. erakordne oli ka see, et kõike nii mitmel tasandil välja lugeda ja jälgida suutsid. minul kui lavastajal on selle üle eriline rõõm, sest sellist lavastuslaadi eestis reeglina ei tarvitata- tavaliselt minnakse lihtsa teatraalsuse rada. see aga omakorda võõrandab ja kaugendab inimest laval toimuvast. ja sul on õigus- selliste vahendite kasutamine vastupidi aga lähendab meid toimuvale ja nagu isegi tundsid- muutus kõik väga omaseks. ühes eksid sa küll suurelt- just TAVAINIMESE vastukaja on Polygoni tegijatele suurima au sees. sest see on see kelle nimel me elame- inimeselt inimesele, mitte näitlejalt publikule. kunst ei ole primaarne, muutus on tähtis. Anneli- ma mõistan Su vastumeelsust avalike seinte osas- kuid mäletad, kunagi ilmusid üle eesti seintele kirjad "haiguste ravi, kontrollitud". see oli 80ndate lõpus. tollal võeti seda Ülo hullusena, kuid tänaseks- mis salata- oleme just seda austama hakanud: soojus, lähedus, austus. just samasugust sõnumit kannab Sinu tänukiri. lavastaja ja mõttekaaslasena palun Sinult luba avaldada see kiri nime muutes meie blogis- sest "tavainimene", kes sellise kirja kirjutab, ei ole enam tavainimene.

      siiras tänus ja austusega
      Tamur Tohver

      Milline armas ja südamlik vastus, ma tänan teid! Annan lahkelt ka loa oma mõtted teie blogis avaldada ning kindlasti jään huviga ootama Polygoni järgmisi tegemisi!
      Õhtuste tervitustega,   
      PS! Hakkan kohe uurima seda "haiguste ravi, kontrollitud" teemat, olin 80ndate lõpus veel alla 10 aasta vana ja ilmselt elasin fantastilises lapsemaailmas vaheldumisi naabripoistega sõda mängides ja kodus põllul kapsaid rohides 
    • 9 minutit tagasi
      Polygon
Posted by at

No comments:

Post a Comment

Subscribe to: Post Comments (Atom)