Villeroy ja Bosch, ma ütlen!
Koolis õpetati märkmeid tegema. Peale kõiki neid aastaid on see üle väga hulga aja, kus ma teen kahte asja: lavastan peast, tekstiraamatusse vaatamata ja teen märkmeid teatud nüansside kohta. Need on nii üldistavad kui ka lavastuslikud.
Lugesin esimest korda seda lugu kevadel 2012. Esimese vaatuse poole pealgi mõtlesin veel, et milleks selline olmeline igapäev? Teise vaatuse poole peal hakkas huvitavaks kiskuma. Aga oli ikka veel üheplaaniline- vaatamata puändile. Jõudes lõpuni, mõtlesin ühtäkki- et kas on ikka nii, et üks naistest on nii jõuline, et sööbki teise välja? Ükskõik kumb. Ükskõik mil moel. Mõtlesin ja kontrollisin teiste peal- kuidas nemad on mõistnud. Imelik- keegi ei olnud sellest loost minule sarnaselt aru saanud. Kõik nägid vaid ühest, kirjapandud lahendust. Mitte vastupidist või kolmandatpidist. Ja pikaks ajaks jäigi see minu jaoks põneva süźeega puändilooks, omamoodi Agathe Christieks nagu üks mu hea tuttav hiljuti kommenteeris- et väga põnev, väga mõtteid ja arutlusi tekitav, kuid samal ajal ka ülihea meelelahutus. Omanäoline, värske jne. Sellest hiljem.
Näitlejate ette jõudsime plaanitust oluliselt hiljem. Mõneti erineb tänane näiteseltskond ka esialgsest mõttest- kuid lavastaja laob oma pasjanssi mitmel moel. Mina valin tüpaaźide, osalt isikliku kogemuse, osalt intuitsiooni- aga ka selle ajel, et mida üks või teine näitleja suudab omalt poolt sellele rollile anda. See on väga isiklik asi ja siinkohal seda pikemalt ei saagi avada- kuivõrd minul loevad nüansid ja see oleks pikk kirjeldus, miks just nii. Lõpeks on kaks tõde: 70% lavastuse õnnestumisest algab näitlejavalikust. Ülejäänu jaguneb isikliku nägemuse (näitlejavalikki on osa sellest) ja käsitööoskuse vahel. Kuid lisaks moodustunud selstkonna omavahelisest klapist. Ja siia hulka kuulub ka publik, kes on igal etendusel erinev ja eriline. Sest Polygon on professionaalne teater, mis moodustub iga kord uuesti näitlejaansamblist lähtuvalt- aga saalisistujastki!
Selgus, et näitlejad näevad üsna ühest lahendust loole. Tagantjärele- ja autorist mõneti erinevat. Lavastaja elukutse omapära on, et sa enamasti ajast oled oma mõttega üksi. Omal kummalisel moel oled sa kogu loo ellukutsuja ja selle elu esimesest hetkest vastandud ühtäkki kõigi ja kõigega. Mitte pahatahtlikult- vaid sa lood sildu ja ületad tõkkeid ja suunad ja hoiad tagasi ja silud ja saad haiget ja oled tükati õnnetu- sest sa realiseerid oma nägemust teiste inimeste kaudu. Kujutav kunstnik segab täpselt sellise sinise ja valib täpselt sellise kanga, kirjanikul on sõnad ja kui puudu tuleb, mõtleb välja. Sinul on mõte ja inimene. Misjuures oled isegi inimene. Ja kohati mõte, tähendus. Pulkadeks võtmine ja uuesti kokku panemine peegeldab seda kõike kõige paremini. Ja kõik ju teavad, et tihtilugu jääb tükke üle...
Ma ei saa midagi parata- kirjutades seda täna nüüd tagantjärele, mõistan, et seda pole mõtet kõike ühte kirjatükki valada. See on üsna sarilugu, sest sisetunne ütleb, et see on üks neid lavastusi, mis saavad Polygoni ajaloo nurgakiviks. Kooli osas oli sügisel 2012 (ehk teisisõnu selle hooaja esimeses pooles) "Qvartett. Mis? Kus?". Neid märgilisi lavastusi on olnud tänaseks siis täpselt nõnda: "Külmapildid" 2008, "Hapnik" 2009, "Tulevik on möödas" 2009, "Lahkumised/Rasstavanija" 2010, "Krahv Dracula sügis" 2011, "Maja" 2012 ja "Näha roosat elevanti" 2013. Enamus neist käekirjalistena, polygonlikud on nad kõik ja osad õppuste mõttes.
Järjejutu järgmise osa mõttes: Elevanti lavastati tagant ettepoole. Nii pole mina enne teinud. Lavastati paralleelselt nii lugu kui teist plaani tähenduste mõistes. Ja peab ütlema, et usaldati vägaväga taipamist ning vaistu, intuitsiooni.
Järgneb järgmises numbris! pildid SIIN
foto Maike Tubin
Koolis õpetati märkmeid tegema. Peale kõiki neid aastaid on see üle väga hulga aja, kus ma teen kahte asja: lavastan peast, tekstiraamatusse vaatamata ja teen märkmeid teatud nüansside kohta. Need on nii üldistavad kui ka lavastuslikud.
Lugesin esimest korda seda lugu kevadel 2012. Esimese vaatuse poole pealgi mõtlesin veel, et milleks selline olmeline igapäev? Teise vaatuse poole peal hakkas huvitavaks kiskuma. Aga oli ikka veel üheplaaniline- vaatamata puändile. Jõudes lõpuni, mõtlesin ühtäkki- et kas on ikka nii, et üks naistest on nii jõuline, et sööbki teise välja? Ükskõik kumb. Ükskõik mil moel. Mõtlesin ja kontrollisin teiste peal- kuidas nemad on mõistnud. Imelik- keegi ei olnud sellest loost minule sarnaselt aru saanud. Kõik nägid vaid ühest, kirjapandud lahendust. Mitte vastupidist või kolmandatpidist. Ja pikaks ajaks jäigi see minu jaoks põneva süźeega puändilooks, omamoodi Agathe Christieks nagu üks mu hea tuttav hiljuti kommenteeris- et väga põnev, väga mõtteid ja arutlusi tekitav, kuid samal ajal ka ülihea meelelahutus. Omanäoline, värske jne. Sellest hiljem.
Näitlejate ette jõudsime plaanitust oluliselt hiljem. Mõneti erineb tänane näiteseltskond ka esialgsest mõttest- kuid lavastaja laob oma pasjanssi mitmel moel. Mina valin tüpaaźide, osalt isikliku kogemuse, osalt intuitsiooni- aga ka selle ajel, et mida üks või teine näitleja suudab omalt poolt sellele rollile anda. See on väga isiklik asi ja siinkohal seda pikemalt ei saagi avada- kuivõrd minul loevad nüansid ja see oleks pikk kirjeldus, miks just nii. Lõpeks on kaks tõde: 70% lavastuse õnnestumisest algab näitlejavalikust. Ülejäänu jaguneb isikliku nägemuse (näitlejavalikki on osa sellest) ja käsitööoskuse vahel. Kuid lisaks moodustunud selstkonna omavahelisest klapist. Ja siia hulka kuulub ka publik, kes on igal etendusel erinev ja eriline. Sest Polygon on professionaalne teater, mis moodustub iga kord uuesti näitlejaansamblist lähtuvalt- aga saalisistujastki!
Selgus, et näitlejad näevad üsna ühest lahendust loole. Tagantjärele- ja autorist mõneti erinevat. Lavastaja elukutse omapära on, et sa enamasti ajast oled oma mõttega üksi. Omal kummalisel moel oled sa kogu loo ellukutsuja ja selle elu esimesest hetkest vastandud ühtäkki kõigi ja kõigega. Mitte pahatahtlikult- vaid sa lood sildu ja ületad tõkkeid ja suunad ja hoiad tagasi ja silud ja saad haiget ja oled tükati õnnetu- sest sa realiseerid oma nägemust teiste inimeste kaudu. Kujutav kunstnik segab täpselt sellise sinise ja valib täpselt sellise kanga, kirjanikul on sõnad ja kui puudu tuleb, mõtleb välja. Sinul on mõte ja inimene. Misjuures oled isegi inimene. Ja kohati mõte, tähendus. Pulkadeks võtmine ja uuesti kokku panemine peegeldab seda kõike kõige paremini. Ja kõik ju teavad, et tihtilugu jääb tükke üle...
Ma ei saa midagi parata- kirjutades seda täna nüüd tagantjärele, mõistan, et seda pole mõtet kõike ühte kirjatükki valada. See on üsna sarilugu, sest sisetunne ütleb, et see on üks neid lavastusi, mis saavad Polygoni ajaloo nurgakiviks. Kooli osas oli sügisel 2012 (ehk teisisõnu selle hooaja esimeses pooles) "Qvartett. Mis? Kus?". Neid märgilisi lavastusi on olnud tänaseks siis täpselt nõnda: "Külmapildid" 2008, "Hapnik" 2009, "Tulevik on möödas" 2009, "Lahkumised/Rasstavanija" 2010, "Krahv Dracula sügis" 2011, "Maja" 2012 ja "Näha roosat elevanti" 2013. Enamus neist käekirjalistena, polygonlikud on nad kõik ja osad õppuste mõttes.
Järjejutu järgmise osa mõttes: Elevanti lavastati tagant ettepoole. Nii pole mina enne teinud. Lavastati paralleelselt nii lugu kui teist plaani tähenduste mõistes. Ja peab ütlema, et usaldati vägaväga taipamist ning vaistu, intuitsiooni.
Järgneb järgmises numbris! pildid SIIN
foto Maike Tubin
No comments:
Post a Comment