Muinasjutt tüdrukust kellele meeldis esineda.
Elas kord üks väike, keda kutsuti Hannaks. Hannale meeldis üle kõige teater ja tal oli väikesest peale unistuseks esineda teatrilaval. Oma koolis oli ta klassi näidendites mitu korda esinenud ja alati kiita saanud. Kui Hanna sai 13. aastaseks avati tema lähedal teatrikool, kuhu kutsuti ka temavanuseid. Ta läks ema ja isa juurde ja palus neilt luba minna teatrikooli katsetele. Vanematel oli hea meel, et nende tütart huvitab teater ja nad lubasidki Hannal käia peale koolipäeva lõpppu kahel korral nädalas ka teatrikoolis koos teiste teatrihuviliste poiste ja tüdrukutega. Juba esimesel aastal, peale mõnekuulist õppimist teatrikoolis, sai tüdruk esineda teatrilaval ja nii talle kui ka tema vanematele, kes olid ka Hanna esinemist vaatama tulnud, meeldis see väga. Ka teatriõpetaja oli Hannaga rahul. Teisel kooliaastal hakas tema teatrikooli rühm tegema proove ja ettevalmistusi, et osaleda etendusega nende esimesel kooliteatrite festivalil. Aastaga oli nii mõndagi õpitud ja nüüd oli paras aeg oskused proovile panna, ennast nädiata ja teisi vaadata. Festival pidi olema kohe peale koolivaheaega. Hanna oli elevil ja ootas festivali väga.
Juhtus aga nii, et Hanna tunnistusele, mille ta sai tavakoolist, olid tekinud mõned kolmed ja mitmest viiest olid saanud neljad. See ei meeldinud Hanna vanematele ja nii ütlesid nad tüdrukule, et järgmisel veerandil sa teatrikooli minna ei saa, sest see võtab liiga palju aega ja sa ei tegele piisavalt oma õppimistega ja see viib hinded alla, sa ei taha ju ometi et sul oleks 9. klassi lõpus selline tunnistus, millega sa ei pääse heasse gümnaasiumisse.
Hanna oli kurb , et ta koos oma teatrikooli sõpradega ei saanud oma elu esimesele teatrifestivalile minna ja ei saanud enam teatrikoolis käia, aga ta ema ja isa lohutasid teda ja lubasid, et kui hinded paranevad võib tüdruk vabal ajal jälle oma lemmikhuvialaga tegeleda. Ja nii püüdiski Hanna keskenduda matemaatikale ja võõrkeeltele, veeta rohem aega kodus õppides ja mitte mõtelda enam nii palju teatrist ja esinemisest päris laval...
See lugu ei ole muidugi siinkohal läbi. Ja maailm ei kuku kokku ei Hanna ega tema saatusekaaslaste jaoks, kes paremate hinnete nimel peavad oma huvialast loobuma.
Teatriõpetajana, kes üle paarikümne aasta on mitmeid sarnaseid lugusid lähedalt näinud ja neile kaasa elanud, tean et nii mõnedki tulevad aasta või paari pärast tagasi ja tahavad teatriga edasi tegeleda. Sellest vaatepunktist polegi asi väga hull, aga teades teatriga seotud õpetusmeetodite olemust ja mõju, tahan ma, et nii teatrihuviliste laste vanemad kui noored teatrihuvilised ise mõistaksid, et teatriga tegelemine pigem soodustab õppimist, sest kasvatab inimeses just neid omadusi ja oskusi mida on vaja heaks ja sisuliseks õppimiseks, erinevates õppeprotsessides osalemiseks.
Julgen kindlalt väita, et just teatrikunstiga seonduv õppimine ja teatriharrastus võivad õpiedukust parendada.
Kuidas ma oma julget väidet tõestan? Kõigepealt jutustan veel tõestisündinud loo.
Lugu õpilastest kes kartsid anda valesid vastuseid.
Elasid kord ühel maal, peaagu euroopa keskpaigas, kooliõpilased kes käisid ühes klassis. Nad olid keskmised õppijad ja said pealtnäha päris hästi hakkama, kuid nende uus matemaatika õpetaja oli mures, sest ta ei osanud neid õpetada nii, et õpilased mõistaksid selle aine sisu, keskenduksid huviga ülesannete lahendamise protsessi ja ei tunneks enam seda halvavat koormat, mida annab valede vastuste andmine ja sellest lähtuv halbade hinnete saamine. Kõik selle klassi õpilased olid õigete ja valede vastuste andmisest ning heade ja halbade hinnete saamisest nii haaratud, et olid unustanud, või õigemini, neile polnud kunagi selgeks tehtud, et sellel ainel on põnev sisu ja seosed igapäevaeluga, et ülesannete lahendamise protsessi mõistmine võib olla olulisem, kui vastus. Tihti kurtsid nad, et peavad õppima midagi sellist mida neil elus tegelikult kunagi vaja ei lähe.
Uus matemaatikaõpetaja aga kutsus appi draama- ja teatriõpetaja ja koos pakuti klassile välja mäng, kus klass muutus advokaadibürooks, õpilastest said advokaadid ja nende abilised, matemaatikaõpetajast sai konsultant ja ekspert, teariõpetajast sai klient, kellel oli probleem tööandjaga, kes oli talle maksnud vähem töötasu, kui algselt oli kokku lepitud. Noored käivitasid innukalt uurimisprotsessi, kasutasid oma matemaatikaõpetajat kui teadmiste ressurssi ja tõsiselt mängeldes lahendati oma kliendi probleem ja samas justkui märkamatult sai protsendi arvutamisega seonduv ja veel palju muudki, kõigile selgeks.
Selline „mäng“ kestis vaid kolme matemaatika tunni jooksul, aga kui hiljem uuriti, kas sellisel mängul ka pikemaajalisem tulemus võiks olla, selgus, et klassi üldine õppetahe ja õppeedukus olid paranenud ja paranenud oli ka suhtumine kooli ja õppimisse mitmel mõõdetaval moel.
See lugu on pärit teadusajakirjast, kus avaldatakse kasvatusega seotud uurimuste materjale. Tõin ta siin ära üldjoontes ja lihtsustatult. See lihtne lugu näitab, et teatrilähtsete meetodite kasutamine õppetöös on normaalne ja tulemulik.
Mis on draama- ja teatriõpetuses see, mis aitab leida tee tulemusliku õppimise ja õpetamise poole?
Üks võimalik seletus on, et draama-teatriõpetusel on vahendid ja kontekst, kus õppimine toimub läbi lugude maailma loomise. Õppimisele luuakse uued ja testsugused põhjused. Teadmised ja oskustega seotud areng toimub nii, et see on seotud loodud keskkonna ja looga, mis omakorda on seotud pärismaailmaga ning ei ole enam asjaks iseeneses. Sellest lähtuvalt tekib õpilastel soov ja tahe õppida. Õppijate osalemine loos, kus ühiselt tegeletakse lahendamist nõudva olukorraga, annab võimaluse igaühel tunda oma panuse olulisust ja rõõmu ühise tegutsemise energiast.
Teatri kui huvialaga õpetamine teatrikoolis kasutab sarnast võttestikku, kui kutseliste näitlejate õppetöös. Kindlasti muutuvad õppijad osavamateks tegutsejateks laval, saavad paremateks näitlejateks, oskavad paremini avaliku esinemise situatsioonides kasutada oma keha, häält, tunde- ja mõttemaailma. Teatrikool omakorda kasutab ka neid meetodeid, mida kasutavad draama-ja teatriõpetajad tavakoolis. Üks eesmärkidest- teiste kõrval- on luua keskkond, kus läbi tegustemise ja läbimängimise on võimalik õppida mõtlema ja õppida õppima ning seda sellisel moel, et igasugune arenemine toimub iseenda ja elu, mitte hinnete või vanemate jaoks.
Noor inimene areneb mängides isiksuseks, kes oskab oma arengut eesmärgistada. Harjutakse kollektiivse tegutsemisega, vastustusega, distsipliiniga. Osatakse näha seoseid ja mõista maailma. Tekib vajadus ja huvi luua uusi, reaalsuses toimivaid maailmu. Omandatakse oskus ja vahendid eneseväljenduseks. Osatakse loovust kanaliseerida.
Sel moel võidavad kõik- noored, vanemad ja õppejuhid.
Puu üle otsustage tema viljade järgi.
Virko Annus
Teatrikool TeatriPolygon õppejuht
Elas kord üks väike, keda kutsuti Hannaks. Hannale meeldis üle kõige teater ja tal oli väikesest peale unistuseks esineda teatrilaval. Oma koolis oli ta klassi näidendites mitu korda esinenud ja alati kiita saanud. Kui Hanna sai 13. aastaseks avati tema lähedal teatrikool, kuhu kutsuti ka temavanuseid. Ta läks ema ja isa juurde ja palus neilt luba minna teatrikooli katsetele. Vanematel oli hea meel, et nende tütart huvitab teater ja nad lubasidki Hannal käia peale koolipäeva lõpppu kahel korral nädalas ka teatrikoolis koos teiste teatrihuviliste poiste ja tüdrukutega. Juba esimesel aastal, peale mõnekuulist õppimist teatrikoolis, sai tüdruk esineda teatrilaval ja nii talle kui ka tema vanematele, kes olid ka Hanna esinemist vaatama tulnud, meeldis see väga. Ka teatriõpetaja oli Hannaga rahul. Teisel kooliaastal hakas tema teatrikooli rühm tegema proove ja ettevalmistusi, et osaleda etendusega nende esimesel kooliteatrite festivalil. Aastaga oli nii mõndagi õpitud ja nüüd oli paras aeg oskused proovile panna, ennast nädiata ja teisi vaadata. Festival pidi olema kohe peale koolivaheaega. Hanna oli elevil ja ootas festivali väga.
Juhtus aga nii, et Hanna tunnistusele, mille ta sai tavakoolist, olid tekinud mõned kolmed ja mitmest viiest olid saanud neljad. See ei meeldinud Hanna vanematele ja nii ütlesid nad tüdrukule, et järgmisel veerandil sa teatrikooli minna ei saa, sest see võtab liiga palju aega ja sa ei tegele piisavalt oma õppimistega ja see viib hinded alla, sa ei taha ju ometi et sul oleks 9. klassi lõpus selline tunnistus, millega sa ei pääse heasse gümnaasiumisse.
Hanna oli kurb , et ta koos oma teatrikooli sõpradega ei saanud oma elu esimesele teatrifestivalile minna ja ei saanud enam teatrikoolis käia, aga ta ema ja isa lohutasid teda ja lubasid, et kui hinded paranevad võib tüdruk vabal ajal jälle oma lemmikhuvialaga tegeleda. Ja nii püüdiski Hanna keskenduda matemaatikale ja võõrkeeltele, veeta rohem aega kodus õppides ja mitte mõtelda enam nii palju teatrist ja esinemisest päris laval...
See lugu ei ole muidugi siinkohal läbi. Ja maailm ei kuku kokku ei Hanna ega tema saatusekaaslaste jaoks, kes paremate hinnete nimel peavad oma huvialast loobuma.
Teatriõpetajana, kes üle paarikümne aasta on mitmeid sarnaseid lugusid lähedalt näinud ja neile kaasa elanud, tean et nii mõnedki tulevad aasta või paari pärast tagasi ja tahavad teatriga edasi tegeleda. Sellest vaatepunktist polegi asi väga hull, aga teades teatriga seotud õpetusmeetodite olemust ja mõju, tahan ma, et nii teatrihuviliste laste vanemad kui noored teatrihuvilised ise mõistaksid, et teatriga tegelemine pigem soodustab õppimist, sest kasvatab inimeses just neid omadusi ja oskusi mida on vaja heaks ja sisuliseks õppimiseks, erinevates õppeprotsessides osalemiseks.
Julgen kindlalt väita, et just teatrikunstiga seonduv õppimine ja teatriharrastus võivad õpiedukust parendada.
Kuidas ma oma julget väidet tõestan? Kõigepealt jutustan veel tõestisündinud loo.
Lugu õpilastest kes kartsid anda valesid vastuseid.
Elasid kord ühel maal, peaagu euroopa keskpaigas, kooliõpilased kes käisid ühes klassis. Nad olid keskmised õppijad ja said pealtnäha päris hästi hakkama, kuid nende uus matemaatika õpetaja oli mures, sest ta ei osanud neid õpetada nii, et õpilased mõistaksid selle aine sisu, keskenduksid huviga ülesannete lahendamise protsessi ja ei tunneks enam seda halvavat koormat, mida annab valede vastuste andmine ja sellest lähtuv halbade hinnete saamine. Kõik selle klassi õpilased olid õigete ja valede vastuste andmisest ning heade ja halbade hinnete saamisest nii haaratud, et olid unustanud, või õigemini, neile polnud kunagi selgeks tehtud, et sellel ainel on põnev sisu ja seosed igapäevaeluga, et ülesannete lahendamise protsessi mõistmine võib olla olulisem, kui vastus. Tihti kurtsid nad, et peavad õppima midagi sellist mida neil elus tegelikult kunagi vaja ei lähe.
Uus matemaatikaõpetaja aga kutsus appi draama- ja teatriõpetaja ja koos pakuti klassile välja mäng, kus klass muutus advokaadibürooks, õpilastest said advokaadid ja nende abilised, matemaatikaõpetajast sai konsultant ja ekspert, teariõpetajast sai klient, kellel oli probleem tööandjaga, kes oli talle maksnud vähem töötasu, kui algselt oli kokku lepitud. Noored käivitasid innukalt uurimisprotsessi, kasutasid oma matemaatikaõpetajat kui teadmiste ressurssi ja tõsiselt mängeldes lahendati oma kliendi probleem ja samas justkui märkamatult sai protsendi arvutamisega seonduv ja veel palju muudki, kõigile selgeks.
Selline „mäng“ kestis vaid kolme matemaatika tunni jooksul, aga kui hiljem uuriti, kas sellisel mängul ka pikemaajalisem tulemus võiks olla, selgus, et klassi üldine õppetahe ja õppeedukus olid paranenud ja paranenud oli ka suhtumine kooli ja õppimisse mitmel mõõdetaval moel.
See lugu on pärit teadusajakirjast, kus avaldatakse kasvatusega seotud uurimuste materjale. Tõin ta siin ära üldjoontes ja lihtsustatult. See lihtne lugu näitab, et teatrilähtsete meetodite kasutamine õppetöös on normaalne ja tulemulik.
Mis on draama- ja teatriõpetuses see, mis aitab leida tee tulemusliku õppimise ja õpetamise poole?
Üks võimalik seletus on, et draama-teatriõpetusel on vahendid ja kontekst, kus õppimine toimub läbi lugude maailma loomise. Õppimisele luuakse uued ja testsugused põhjused. Teadmised ja oskustega seotud areng toimub nii, et see on seotud loodud keskkonna ja looga, mis omakorda on seotud pärismaailmaga ning ei ole enam asjaks iseeneses. Sellest lähtuvalt tekib õpilastel soov ja tahe õppida. Õppijate osalemine loos, kus ühiselt tegeletakse lahendamist nõudva olukorraga, annab võimaluse igaühel tunda oma panuse olulisust ja rõõmu ühise tegutsemise energiast.
Teatri kui huvialaga õpetamine teatrikoolis kasutab sarnast võttestikku, kui kutseliste näitlejate õppetöös. Kindlasti muutuvad õppijad osavamateks tegutsejateks laval, saavad paremateks näitlejateks, oskavad paremini avaliku esinemise situatsioonides kasutada oma keha, häält, tunde- ja mõttemaailma. Teatrikool omakorda kasutab ka neid meetodeid, mida kasutavad draama-ja teatriõpetajad tavakoolis. Üks eesmärkidest- teiste kõrval- on luua keskkond, kus läbi tegustemise ja läbimängimise on võimalik õppida mõtlema ja õppida õppima ning seda sellisel moel, et igasugune arenemine toimub iseenda ja elu, mitte hinnete või vanemate jaoks.
Noor inimene areneb mängides isiksuseks, kes oskab oma arengut eesmärgistada. Harjutakse kollektiivse tegutsemisega, vastustusega, distsipliiniga. Osatakse näha seoseid ja mõista maailma. Tekib vajadus ja huvi luua uusi, reaalsuses toimivaid maailmu. Omandatakse oskus ja vahendid eneseväljenduseks. Osatakse loovust kanaliseerida.
Sel moel võidavad kõik- noored, vanemad ja õppejuhid.
Puu üle otsustage tema viljade järgi.
Virko Annus
Teatrikool TeatriPolygon õppejuht
No comments:
Post a Comment