Ajal, mil koolides ja ülikoolides käsil uute õppekavade kinnitamine ja
uute klasside- erialade väljahõikamine käimas, kipub pikemat aega sõna soovinud sisetunne välja.
Kõneõpetajatena- soovime sõna! Ettepanek: peame hetkeks kinni ja vaatame lisaks üldharidusele, mis toimub indiviididega, kellele see suunatud. Nimelt on meie meelest midagi, mis viimase kahe aastakümne hariduse ja selle andmise uuenduslikkuses kaotsi on läinud. Põhjused on käegakatsutavad, kuid tulemused veel päris täpselt teadmata. Sõnastaksime selle siinkohal nõnda: me oleme lapse pesuveega välja visanud. Ja meil ei ole tegelikku aimu, mis sellisest lapsest kasvab- seal väljas. Või milline ühiskond.
Laiemalt lahti rääkides: tulnuna ühiskasvatuse kohati vägagi negatiivsest ühisvormist, tekkis meil foobia sõna "kollektiiv" ees. Me saime üleöö indiviidideks, tihtilugu ka hoobilt isiksusteks. Ja kuna kolhoosikorra vastand oli erastamine, viidi see suures osas läbi ka isikute tasandil ühiskonnas. Uus ühiskond vajab enesekindlaid, eesmärgistatud ja tugevaid karaktereid, kelle tugevus ja otsustusvabadus johtub ennekõike sõltumatusest. Neid asuti tootma näiteks eliitkoolide võrgustikus. Kollektiivsus on pahe ja muutub edumeelses ühiskonnas pärssivaks. Tekkis eesmärgistatuse võidujooks sotsiaalselt erinevates kihtides: hariduse andjad, hariduse kliendid ( vanemad ) ja klassikuuluvus ( vanemad ja lapsed ). See iseloomustus on kõlanud erinevates variatsioonides ennegi, toome ta siin ära vaid ühe algpõhjuse sätestamiseks.
Teine tunnusjoon on mõttemallist tulenev nn "ratsionaalne käitumine". Kui noore inimese põhitegevus on üldhariduse omandamine ja selle tulemuslikkus kannatab, näeme taas põhjusena just "kollektiivset" suhtlusvormi. Antud kontekstis näiteks huviharidust. Sest see sõltub nii paljudest eri teguritest, mida perekondlikult otseselt kontrollida ei saa. Ja selge on, et kui noore neiu õppeedukus langeb, saab keelata tal huvialaga tegeleda, sest armastatuga kohtumise keelamine võib murdeeas viia sügavate konfliktideni. Õpiedukuse languses on alati süüdi mõttetud lisaraamatud, sport ja filmid, maalimine jms.
Kolmandaks lihtlauselised lihtsad kommentaarideta faktid. Esiteks- linna eliitgümnaasiumitesse kogunevad juba valmis isiksused, kes arvestavad vaid enda tulemuslikkuse realiseerimisega. Kollektiivi ei teki. Lõkkeõhtul ühiseid laule ei laulda. Eesti on leidnud superstaarid. Teiseks- riigieksamite eel on mures nii õppijad kui õpetajad, sest võidujooks ja ego on neid ära kurnanud. Abi vajadust ei mõisteta ja nõrgad on üldse out.
Kolmandaks: ega ilmaasjata pole lääne ühiskonnavormis olnud läbi aegade skautlus ja gaidid. Mittetulundusühingud. Mitte iseenesest ei jõudnud Eesti oma esimese Teeme Ära ühisaktsioonini- selle tingis ühiskondlik vajadus.
Oma aastakümnete pikkuses õpetajategevuses oleme tihti kohanud nii täiskasvanute kui noorte hulgas inimesi, kes on segaduses ja kardavad kasvõi eneseväljendust. Mis ometigi peaks selliste ühiskondlike suunamishoobade juures olema, vastupidi, üks osa isiksuse arengust. Nagu ka mäng. Ühistegevustest rääkitakse, kuid mis need tegelikult on? Väidame, et kui õigel ajal alustada, jagub kõigile ruumi ja kõik tunnevad end hästi. Nii liidrid kui järgijad.
Osadest saavad hiljem superstaarid. Teistest saavad lihtlabaselt silmapaistavad isiksused, lahtise mõtlemise ja enesekindla esinemisega ühiskonnas. Lihtsad normaalsed inimesed, kes muudavad maailma. Miks mitte? Löövalt valus on teha vale otsus mitte muuta oma elu.
Sel moel võidavad kõik- noored, vanemad ja õppejuhid.
Puu üle otsustage tema viljade järgi.
Tamur Tohver
teatriõpetaja
uute klasside- erialade väljahõikamine käimas, kipub pikemat aega sõna soovinud sisetunne välja.
Kõneõpetajatena- soovime sõna! Ettepanek: peame hetkeks kinni ja vaatame lisaks üldharidusele, mis toimub indiviididega, kellele see suunatud. Nimelt on meie meelest midagi, mis viimase kahe aastakümne hariduse ja selle andmise uuenduslikkuses kaotsi on läinud. Põhjused on käegakatsutavad, kuid tulemused veel päris täpselt teadmata. Sõnastaksime selle siinkohal nõnda: me oleme lapse pesuveega välja visanud. Ja meil ei ole tegelikku aimu, mis sellisest lapsest kasvab- seal väljas. Või milline ühiskond.
Laiemalt lahti rääkides: tulnuna ühiskasvatuse kohati vägagi negatiivsest ühisvormist, tekkis meil foobia sõna "kollektiiv" ees. Me saime üleöö indiviidideks, tihtilugu ka hoobilt isiksusteks. Ja kuna kolhoosikorra vastand oli erastamine, viidi see suures osas läbi ka isikute tasandil ühiskonnas. Uus ühiskond vajab enesekindlaid, eesmärgistatud ja tugevaid karaktereid, kelle tugevus ja otsustusvabadus johtub ennekõike sõltumatusest. Neid asuti tootma näiteks eliitkoolide võrgustikus. Kollektiivsus on pahe ja muutub edumeelses ühiskonnas pärssivaks. Tekkis eesmärgistatuse võidujooks sotsiaalselt erinevates kihtides: hariduse andjad, hariduse kliendid ( vanemad ) ja klassikuuluvus ( vanemad ja lapsed ). See iseloomustus on kõlanud erinevates variatsioonides ennegi, toome ta siin ära vaid ühe algpõhjuse sätestamiseks.
Teine tunnusjoon on mõttemallist tulenev nn "ratsionaalne käitumine". Kui noore inimese põhitegevus on üldhariduse omandamine ja selle tulemuslikkus kannatab, näeme taas põhjusena just "kollektiivset" suhtlusvormi. Antud kontekstis näiteks huviharidust. Sest see sõltub nii paljudest eri teguritest, mida perekondlikult otseselt kontrollida ei saa. Ja selge on, et kui noore neiu õppeedukus langeb, saab keelata tal huvialaga tegeleda, sest armastatuga kohtumise keelamine võib murdeeas viia sügavate konfliktideni. Õpiedukuse languses on alati süüdi mõttetud lisaraamatud, sport ja filmid, maalimine jms.
Kolmandaks lihtlauselised lihtsad kommentaarideta faktid. Esiteks- linna eliitgümnaasiumitesse kogunevad juba valmis isiksused, kes arvestavad vaid enda tulemuslikkuse realiseerimisega. Kollektiivi ei teki. Lõkkeõhtul ühiseid laule ei laulda. Eesti on leidnud superstaarid. Teiseks- riigieksamite eel on mures nii õppijad kui õpetajad, sest võidujooks ja ego on neid ära kurnanud. Abi vajadust ei mõisteta ja nõrgad on üldse out.
Kolmandaks: ega ilmaasjata pole lääne ühiskonnavormis olnud läbi aegade skautlus ja gaidid. Mittetulundusühingud. Mitte iseenesest ei jõudnud Eesti oma esimese Teeme Ära ühisaktsioonini- selle tingis ühiskondlik vajadus.
Oma aastakümnete pikkuses õpetajategevuses oleme tihti kohanud nii täiskasvanute kui noorte hulgas inimesi, kes on segaduses ja kardavad kasvõi eneseväljendust. Mis ometigi peaks selliste ühiskondlike suunamishoobade juures olema, vastupidi, üks osa isiksuse arengust. Nagu ka mäng. Ühistegevustest rääkitakse, kuid mis need tegelikult on? Väidame, et kui õigel ajal alustada, jagub kõigile ruumi ja kõik tunnevad end hästi. Nii liidrid kui järgijad.
Osadest saavad hiljem superstaarid. Teistest saavad lihtlabaselt silmapaistavad isiksused, lahtise mõtlemise ja enesekindla esinemisega ühiskonnas. Lihtsad normaalsed inimesed, kes muudavad maailma. Miks mitte? Löövalt valus on teha vale otsus mitte muuta oma elu.
Sel moel võidavad kõik- noored, vanemad ja õppejuhid.
Puu üle otsustage tema viljade järgi.
Tamur Tohver
teatriõpetaja
No comments:
Post a Comment