Pikk ja sirge mees

Kuulasin Rebase ja Saatpalu kontserti Tauno juures Graniitvillas.
Ja ennäe, saingi aru, mis vaja: siin tahaks jutustada mingi armsa loo- lihtsa ja selge.  Et trummi ei lööda ja uua-uua ei tehta. Et kõik on hästi lähedal. Nii lähedal, et kui tahaks, saaks katsuda. Aga ometi ei katsu. Sest hoolimata, et tuled ja oled oodatud- nagu nad seal ise elavad Janaga- ükskõik, mis toimub, ikka oled külas ja paslik oleks kohe uksel saapad jalast võtta.. Sellepärast ei lähe kohe kõike näppima- ehkki võiks. Ja vaata, mis sai. Nüüd, kui tulete- satutegi Ritale ja Boobile külla. Sest nemad on seal enne teid. Nemad kolivad sinna juba nüüd. Nii et- paslik oleks kohe uksel saapad jalast võtta. Elutuba on jah pisut suur, aga terve nende elamine on ju mõõtudest välja. Nii Rital kui Boobil... kui ka Taunol :)

2003. lugesin Boobi esimest korda olles näidendivõsitluse źüriis. Hea lugu, hea kiiksuga lugu ja kena dialoog. Midagi tundus liiast ses kõnes ja kuidagi liiga lihtne, skemaatiline. 2004 tegin seda Raadioteatris Sepo Seemani, Hele Kõre ja Ain Lutsepaga. Selgem oli see mees, see Boob, aga ikka lihtne oli. Nüüd korraga oli Villa, Saatpalu- ja vana mängumees ei eksi- tuli lugu tagasi. Sest Saatpalu ongi Boob. 2003 ja 2004 olid kindlasti tublid Argo ( Linnateater ) ja Tarvo ( Rakvere ), aga siis oli see lugu noore Boobi lugu- mis teha, inimesed me ümber olid teised ja Boobid olid noored... Ma ei ole kordagi Urmaselt küsinud, kui vana see Boob siis on. Küsinud ei ole seepärast, et kunagi kui tolaegses Draamas tehti Lutsu miskit lugu, istus autor saalis ja kui lavastaja pöördus tema poole küsimusega mingi probleemi kohta, vastas Luts selgelt: mai tea, see on sinna sisse kirjutatud, lugege. Tänapäeval on muidugi nii, nagu kunagi kommenteeris Jüri Tuulik ühte mu lavastust tema loost: esimene kord, kui lavastaja kordagi autori poole ei pöördu... hmm, mai ole siiani aru saanud, oli see kompliment või iroonia, oleks ta seda oodanud või ... :) ?

Igatahes on see mees Boob Saatpalu, kes elab Laitses. Ja Rita ennekõike- see on ju Rita kodu. Ja vaata veel, Urmas- 2003 oli see selgelt Boobi lugu. Täna enam mitte, täna on meil külas päris kindlasti päris mitu Ritat igal etendusel, kes end ära tunnevad. Nõnda me liigume- ikka vanemaks lähevad Boobid ja selgemaks oma segaduses saavad Ritad. Mina ei ole kodust lahkunud, mind ei ole lapsed ootamas. See on minu äraspidine lugu võrreldes Boobiga. Nõnda saavadki otsad kokku- Smedsi "Külmapilte" kuulsin esmakordselt Berliinis Prix Europal aastal 1998. 10 aastat võttis aega, enne kui see PolygonTeatri avalavastuseks sai.
Ja õige Boobini pidin ka elama. Aitäh Urmas, aitäh Lauri, et meelde tuli. Pikk ja sirge mees on pikal sirgel teel ta sammub edasi. Ja pere vajab meest ja pere ootab meest mees vaatab tagasi. Tee on tolmune ja mees on väsinud mees... Aitäh Jaan- pikal teel. Lahinguväljal näeme, raisk! Ja ehkki pealtnäha on seekord lahinguvälja asemel märksa hubasem salong, seda ettevaatlikum tasub olla :)

Veel üks asi: Tauno rääkis, et hoone kuulus enne näitevendade Ojade vanaisale. Sihuke sõlm ka veel.