Ema, pronksiööd ei tule. Araabia öö tuleb.

KARPATI

“See ongi põrgu: sa mõtled, et kõik läheb hästi, seekord vähemalt, ja siis ei lähe nii, vaid võib-olla veel hullemini kui kunagi enne on läinud. Kui pöördumatult muutume me selleks, mis me lõpuks oleme – mu silme ees läheb pimedaks.”  (R. Schimmelpfennig “Araabia öö”)

 

Tere, ema. Aastaid ei ole uudiseid olnud, nüüd siis on. Saan maikuus juba 45 aastaseks. Hakkamasaamisega on raske olnud, et mitte Sinu juurde või lihtsalt ära kolida. Meil linnas on kombeks rääkida läbi lillede, mõista anda, olla tähendusrikas. Aga Sulle ütlen otse välja – mul läheb hästi ja olen õnnelik! Süüa veel on, aga muidu… meil linnas pole elukorraldus end maailmavaate realisatsiooni poolest õigustanud. Aga küll saab, alati on saanud.

 

Suured teatrid ja vabad teatrid

 

Meil siin on nüüd nii, et suured teatrid vahetavad näitlejaid, teevad projekte, kodulehed on blogipõhised, sõnateater toob välja tantsulavastusi ning osad märkavad enda kõrval teist keelt kõnelevat publikut ja rahvusi. Teevad kõike seda, mida vabateatrid juba kümme aastat tagasi tegid. Kõik, mis on vabateatris vähemal või suuremal määral tänu paindlikule mõtlemisele ja värsketele ideedele juba esindatud, kolib pisitasa riigiteatrisse. Sest selline hoiak ja tegu on elujõuline ning leiab kõlapinda. Muidugi on kahju, et ideed kolivad meie juurest ära sinna, kus on tasuresurss. See on paratamatu, kuid poolik, sest nii ei saa tegu läbivalt elujõuliseks. Kuni puudub eluviis. Uuest mõttest kantud prototüübi ellukutsujad taanduvad, sest jõud saab otsa, turu monopol kurnab nad välja. Õnneks jääb värske alati sündima väljapoole süsteemi ning teadmise ja taipamisega on lugu nii, et nad ei tule ämbrisse, mis juba servani täis. Võib rõõmustada, et enesestmõistetavus on hakanud maha loksuma. Tarkust ei saa patenteerida, see on universaalne ja iidne.

 

Me siin Polygonis näeme seda teatriasja kui võimalikku platvormi elukorralduseks laiemalt. Teater kui eluvorm, ettevõtlus kui tegus eluviis, sellest tulenevad eluterved isiksused. Järjepidev rahulik valmisolek ja hoolas suhtumine oma tegemistesse. Lähte- ja puutepunkt. Olevik. Inimeselt inimesele.

 

Ja tead, mul on hea meel, et reformiva kultuuriministri lahkumisest hoolimata saime ministeeriumilt toetust oma tehnika soetamiseks. Mul on hea meel avada septembrist esimene Polygoni päris oma saal  – amfiteater, 220 kohta, Rävala 8, Tallinn. Teatrite Väljaku kolmas teater!

 

Teatrite Väljakule

 

Eiei, ema, Teatrite Valitsus suleti juba ammu. Teatrite Väljak võiks aga ikka kõigile lahti olla. Imelik on kuulda, et avatud ühiskonnas on kultuuri ja valikuvõimalust liiga palju. Kas Sina tahaksid, et kõik suured toetatud teatrid oleksid üle Eesti ühtlaste vahedega ära jaotatud? Aga kellele nad seal mängivad, kui kõik inimesed linnas vahivad? Natuke imelik on, et meil siin ikka veel püütakse realiseerida suletud ringi nägemust korralduse, aga ka isikute tegevusalade või mahtude kohta. Et ma tuleks näiteks Sulle seal ütlema, et ole kena, vallavalitsus on Sulle, kohalikule, liiga suur tükk, las seda korraldame meie linnast? Ma olen viimasel ajal kogenud, et kohati hoitakse ikka väga ülal soovi kontrollida ja juhtida. Hoolimata eeltoodud teadmisest tarkuse olemuse kohta, et värske mõte vajab keskkonda, tuuakse ikka ette, et vaja partnerit, et tasandit hallata… Tea, mis need sõnad tähendavad? Partner tähendas vanasti võrdväärset?

 

Väga ilus põhimõte on, et kõik võivad saada võrdse võimaluse lähtuvalt oma mahtudest kasvõi aastaks või kolmeks. Tead, ütlen ausalt – esialgu rohkem ei taha ega tohigi kui kolm aastat. See on hea partnerlus, saab võimaluse täit ressurssi rakendada ja aja möödudes juba kõik muutubki. Kui nüüd kuidagi vabaneks hirmust, et gigandid samal ajal verest tühjaks jooksevad? Näe, ikka lipsas läbi lillede. Kas tõesti tekitab rajamise või ellu kutsumise au kõhklusi? Lühidalt – meie Polygonis teeme iga päev siin kivilinnas ime võimalikuks! Vahel lihtsalt tajud seda kätt füüsiliselt meie seitsmenda korruse kohal, justnagu hirm, et kui nüüd anname, siis tuleb sealt sellise jõuga, et… Ma olen siin nii mõnelegi rääkinud, et teatriauhinnad kipuvad mõtte kaotama, sest kõik ei alusta jooksu võrdselt. Isegi kui pingutus on tehtud, ei lubata seda ühekordset kolme aastastki hingetõmmet? Ema, tead, ausalt, me oskame toetust hinnata, kaasamõtlemine on kohe väga tugev õlg. See tuleb, kui oled sunnitud ostma 3000 euro eest kuus õiguse teha teatrit. Isegi kui tugi on vaid 1/4 iga lavastuse tegelikust eelarvest.

 

Õhtul, petrooliumivalgel mõtlen, et miks inimesed oma elu keeruliseks elavad? Oleks otsustajate kriteeriumid avalikult üheselt mõistetavad, õpiks kõik lubadusi pidama ja kõigil puhtam tunne. Vaat sedamoodi ta meil, ema, tuleb, see uus teater Tallinna kesklinnas.

 

Selle aprilli „Araabia öö“

 

Mul on Sulle hea uudis ka. Seekord jääb aprillis pronksiöö ära! Nii hea, et ei ole vaja taas kirjutada Meeletu Aprilliteese teatrite stabiilsusest. Seekord tuleb aprillis “Araabia öö”. Kolm korda tuikus Kultuurkapitalist tagasi. Võib nimesid nimetada – nii neid, kes ta tagasi saatsid, kui neid, kes talle elu andsid. Päriselt hea tunne on, et veel on neid , kes usuvad. Toetus on oluline ja tänu on oluline. Kuni looja tunnetab Teatrite Väljaku asemel Teatrite Valitsust, on ka imelik.

 

Jäin lobisema. Seega – “Araabia öö”. Mis miks? Polygon ütleb, et ime on kivilinnas ikka veel elus ja võimalik! Iga päev, igal elualal. Integratsioon – täpselt kui tulevas lavastuses sõna, muusika ja tegevuse vahel. Täpselt kui ses loos araablaste ja sakslaste vahel. Lääne olme ja idamaa ime vahel. Korrusmajade liftiśahtides ja -katustel.

 

 Mõista mõista, mis see on? Ei ole tavaline dialoog, aga pole tantsuetendus. Räägitakse lugu, aga pole sõnateatri etendamine. Jookseb kui film, kuid on teater. On elav muusika, kuid ei ole muusikateater. “Araabia öö” on nagu idamaa mõistatus eesti teatris – kihte on palju, kuid jälgida on kerge.

 

Ära tule seda vaatama. Tule ja tunne, idamaades kutsutakse seda virgumiseks.

 

Seega, ema, ma veel siiski ei tule. Veel saab asja. Rahvast on palju, aga inimesi… Polygonis on inimesi. Hoida elu elus, mäletad? Järgmisel hooajal mängivad Polygon Teatris Shakespeare ja Algus ja Noormets ja uued lavastajad ja… Meile siin Tallinna kesklinnas meeldib. Amfiteatrisse kolib ka teatrikooli tegevus ning meie isikuarengu koolitused. Aga ennekõike: Teatrissse! Teatrisse!

 

FRANZISKA

“Me suudleme. Ma panen silmad kinni, ja sellest hoolimata tunnen ma kuuvalgust.”

Karpati karjub. Kalil karjub. Üks pudel kukub lavatornist lavale ja lendab kildudeks.

Foto: Mats Õun

Polygoni missiooniks on kaasaegse teatrimõtte ja säästva maailmavaatega liituva „vaese teatri“ (vahetu teater- P. Brook) elujõuline praktiseerimine. tugevat emotsiooni ei pea looma ulatusliku ressursi ja tooraine kulutamisega – nii vaimses kui füüsilises mõõtmes. sellele liitub ühiskonna eri kihtide sotsiaalne ja rahvuslik integratsioon. Polygon Teater peab oluliseks, et tema laval jutustatakse kohalikku sündmust – nii kaasaegses kui klassikalises vormis kõigile inimestele mõistetaval moel. Teatri eesmärgiks on olla kõrge kunstilise kvaliteedi juures sotsiaalselt terav ja samas ühendav. Asutamisaastast (2008) alates on antud üle 100 etenduse ca 9000 vaatajale. 2013. aastal kujunes Rävala 8 ärimaja (harjutusruumid ja kontor) esimesel korrusel asuv amfiteatri saal teatri statsionaariks. Samal aastal tõusis püsipublikuarv 2/3 (ca 2500 in), omatulu teeniti põhitegevusega ligi 21 500 eurot. Polygon Teatri loomenõukogus mõtlevad kaasa Ingomar Vihmar, Karin Rask, Martin Algus, Madis Kolk ja Tamur Tohver. Teatrijuht on Tamur Tohver.

Tamur Tohver

kultuuriettevõtja

Kaleidoskoobist ja kortermajadest

Piret Jaaks: näitekirjanik, “Näha roosat elevanti” autor

R. Schimmelpfennig "Araabia öö"

mängivad: Kristiina-Hortensia Port / Meelis Rämmeld / 
Karin Rask / Mart Aas / Roland Laos

lavastaja: Tamur Tohver

lava ja kostüüm: Illimar Vihmar / Keili Retter / Mae Kivilo

helilooja ja esitaja: Mart Soo

tõlkija: Liis Kolle

valgus: Triin Hook

tehniline teostus: Mikk Siemer / Allan Räim

produktsioon: Jane Lauter / Anneli Simm

esietendus 24. aprill 2014, Polygoni amfiteater, Rävala 8

Jah, milline dramaturgiahuviline ei ootaks kuulsa saksa näitekirjaniku Roland Schimmelpfennigi jõudmist Eesti lavadele. Eriti veel, kui see on üks tema põnevamaid teoseid, absurdifantaasia “Araabia öö”, millega saabus tolle omanäolise ja ühe tänapäeva olulisema näitekirjaniku läbimurre draamakirjandusse.

“Araabia ööd” on nimetatud kaleidoskoopiliseks teoseks, kus näidendi eri osad - keereldes ja pööreldes nagu klaasikillud kaleidoskoobis - moodustavad uusi mustreid. See on pöörasest fantaasiast kantud tekst, mis meenutab oma keerdkäikudelt säärast klassikateost nagu nimeka režissööri Terry Gilliami ja näitekirjanik Tom Stoppardi ühsitööna valminud linateost “Brazil”. Sellise valiku eest tuleb Polygonile au anda.

Lisaks suurepärasele tekstivalikule on Polygoni “Araabia öö” kaleidoskoobis ka suurepärane näitlejateansambel - Karin Rask, Meelis Rämmeld, Kristiina-Hortensia Port, Mart Aas ja Roland Laos - käsitlemas teemat, mis peaks meile kõigile vähemalt kaudselt tuttav olema: elu mitmekordses paneelmajas, kust ühel päeval läheb vesi ära. Üksteisele poolvõõrad inimesed muutuvad higises öös kangelasteks araabiapärases linnamuinasjutus, argisus muutub eksootikaks, eksootika maagiaks, “Tuhat üks ööd” kohtub “Hingede ööga”, metsistub ja raugeb. Eks on samu kortermajade temaatikat käsitletud ka Eesti kirjandusklassikas - “Mustamäe armastus”, “Sügisball” jt., see kõik on meile tuttav, on jätkuvalt meie pärisosa.

Need, kes Schimmelpfennigi maailmaga alles tutvust teevad, võivad esialgu nõutudki olla. Nimelt kasutab näitekirjanik omapärast võtet, kus jutustajarollis on tegelased ise, kes pidevalt samu lauseid korrutades sõnastavad enda tegevusi ja mõtteid. Näiteks deklameerivad nad järjepidevalt, kus ta viibib, mida näeb või mida tunneb. Võib öelda, et “Araabia öö” koosneb viiest monoloogist, mis on pandud üksteisega suhestuma ja seda väga meisterlikult napil moel. Näiteks: FRANZISKA:
See on minu elu esimene suudlus.
 KARPATI: Teine korrus. Pimedus. LOMEIER: Me suudleme. Esimest korda. Ma hoian teda nii tugevasti kui suudan.

Kui kõik näitlejad täidavad oma rolle meisterlikult, inimlikult, lihtsalt ja puudutavalt, olgu etterääkivalt öeldud, et ühe humoorikaima rolli teeb Mart Aas, kelle tegelane leiab end armumise tagajärjel pudelist, lõksus. Kui varemalt võisime taolisi Schimmelpfennigi-imesid näha vaid välislavadel, siis nüüd on see võimalik ka ühes väikseses teatris meie suures linnas.

foto Mats Õun

"Araabia öö" võtab armastusega hingetuks

R. Schimmelpfennig "Araabia öö"

mängivad: Kristiina-Hortensia Port / Meelis Rämmeld / Karin Rask / Mart Aas / Roland Laos

lavastaja: Tamur Tohver

lava ja kostüüm: Illimar Vihmar / Keili Retter / Mae Kivilo

helilooja ja esitaja: Mart Soo

tõlkija: Liis Kolle

valgus: Triin Hook

tehniline teostus: Mikk Siemer / Allan Räim

produktsioon: Jane Lauter / Anneli Simm

esietendus 24. aprill 2014, Polygoni amfiteater, Rävala 8

Tänan Sind selle pausi eest, mil ma unustasin hingamise.

Selle pausi eest, mille ajal oli pime nii saalis kui laval, näha polnud ühtki näitlejat ja kuuldus vaid sõnadeta muusikat. Selle pausi eest, mille ajal kogu saalitäis vaatajaid oli hinge kinni pidades lummatud. Selle pausi eest, mille ajal hakkasid elama lood minu enda peas. Selle kohta ei saa öelda “paus kannab”, sest see paus ei kandnud, see paus mängis ja helises täiesti iseseisvalt kuskil sügaval vaatajate sees.
Selline täiesti teistmoodi tunne oli Polygon Teatris “Araabia öö” vaatamise järel.

Aitäh, Polygon Teater, et panid mind mõtlema selle üle, et alati on midagi veel. Igas täiesti tavalises elus on alati midagi veel, mis võib peituda konjakipudelis, diivanil teleri ees, igas korrusmaja korteris, veeavariis või suudluses. Selline väike killuke igapäevast müstikat või täiesti eriline inimene.

Kui ma vaatan tagasi “Araabia ööle”, siis sellest rääkida polegi väga lihtne. Kui laval on korraga mitu erinevat lugu, mis samal ajal toimuvad kõik erinevatel ajahetkedel erinevates kohtades, kõlab see parasjagu segaselt. “Araabia öös” on see nii loomulik ja lihtne, kogu kaos on muudetud igaühele selgelt mõistetavaks. Lihtsalt inimesed ja nende unistused. 

Aitäh kogu selle armastuse eest, mis “Araabia öö” jooksul ühes või teises vormis väljendati. Vaatasin saalist lavale ja mõtlesin, et kas tõesti teeme ka igapäevaselt nii palju jõupingutusi ning jookseme oma elutreppidest üles-alla end hingetuks, et vaid leida üht tunnet, armastust? Ja seejärel, olles teinud nii palju jõupingutusi, oleme ikka valel ajal vales kohas? Kindel on, et “Araabia öö” lõppedes on kõik vaatajad saalis täiesti õiges kohas, et saada osa armastusest, mida lavalt saali kiirgab. “Araabia öö” ise on ju nii lihtne ja inimlik: armastus ja selle otsimine ning leidmine. Aga kuidas on armastusest saanud nii palju omavahel laval põimuvaid lugusid?

Ja mida te ometi laval teete ühe korrusmajaga! Paneelelamu, mis iseenesest peaks olema kõle ja nimetu paik, saab õhtu jooksul omaseks ja eksootiliseks. Aitäh lavakujunduse eest, mis loodi kohapeal minu ja kõigi vaatajate meeltes ja tajus. Ma võin täiesti kindlalt väita, et ma nägin laval korrusmaja koridore ja nägin ka Istanbuli vanalinna ja Bospuruse väinal sõitvat laeva. Samamoodi nägin ma tervet magalarajooni, mille tuled saabuvas õhtuhämaruses järjest eredamaks muutusid. Ja muidugi nägin ma üksikut mopeediga sõitvat noormeest kihutamas nende korrusmajade poole, loojuv päike selja tagant teed kuldamas. Ning ühte konjakipudelit nägin ka, seestpoolt. Ma ei küsi, kuidas on see võimalik kui laval oli etenduse alguses vaid tume tühjus.

Aitäh selle erilise tempode vaheldumise mängu eest, kogu “Araabia öö” jooksul. Täielik nauding on tajuda, kuidas tempo on aeglane täpselt seni, et millisekund enne seda kui aeglus muutuks igavaks, alustada kiirenemist. Ja siis koguda tuure järjest kiiremini ja kiiremini täpselt selle hetkeni, kus tarduda ning rahuneda sekund enne seda kui ma enam ei suudaks jälgida, sest kõik on nii kiire. See on tempo, mis võidab aja kulgu ja tahaks, et see kestab veel ja veel.
Ja lõpetuseks kõige olulisem. Aitäh, Polygoni Teater, et vabastasid mind ja kõik need saalitäied vaatajaid needusest! Aitäh Sulle, et üllatasid, Polygon Teater!

Kristel Treier, ettevõtja

foto Mats Õun

Jessika kutsikas

Esietendus 21. novembril

Marit

27

Leea Klemola etenduses „Jessika kutsikas“  joonistub humoorikas võtmes välja ühe perekonna konfliktne argielu. Vaatajal tekib võimalus probleemidega samastuda ja distantsilt nende ja enda üle elutervelt naerda. Kuna etendusega suudetakse kaasahaaravalt käsitleda mitmeid elulisi probleeme ja suhteid, siis igaüks leiab teatritükist vähemalt ühe teema, mis teda kõige rohkem puudutab. Olgu see siis tänapäeva maailma iseloomustav üksilduse tunne, tehnoloogia areng või keerukad suhted pereliikmetega.

Segunevad teater ja psühhodraama võtted ning etendus balansseerib reaalsuse ja teatri vahel. Publik leiab end osalemast ühe perekonna teraapias ning näitemängu jälgides vaatab igaüks samaaegselt otsa enda elu sarnastele olukordadele. Kuigi käsitletakse tõsiseid teemasid, siis ei mõju etendus masendavalt. Kõrvalt vaadates tundub ju kõik palju selgem ning iseenda argiprobleemid taanduvad absurdikoomikaks.

Soovitan etendust julgelt! Teatritükk mõjub kaasahaaravalt, rohkelt äratundmisrõõmu pakkuvalt ning isegi teraapiliselt. Nagu paljude nauditavate asjade puhul, jäi ka pärast etendust tunne, et see võinuks olla pikem, kuid mõtteainet jagus ka järgmistesse päevadesse.

Järgmised etendused: 17/18/19/20. detsembril  kell 19.

http://www.poly.ee/jessika/

Elevant- lavastaja märkmed 2.osa

Meenutus talvest, esika lähenemisest... " Hei! Tanud, oleme jah tibuga juba haiglas kuulasin tana just kuidas draka omad elevandile raadios promo tegi ja hooandjas on ka head uudised... "

Samaaegselt esiklapsega teatris sai autor emaks ka päriselus... Nagu esimeses osas sai märgitud, jäi "Näha roosat elevanti" pikka aega lihtsaks, vaat et primitiivse koega olmelooks. Ometi oli selle kõigega kaasas kogu aeg isiklik laetus- nõnda kui autori lapse sünd, juhtus aeg-ajalt midagi isiklikku. Kuni ühel päeval tabas lavastaja, et see on puhtalt tema enese lugu. Tõsi küll, nüanssides küll mitte nii äärmuslik- kuid see on lugu, kuidas oleks täielik kapseldumine aset leidnud. Nüüd oli see seljataga ja hea konkreetne teadmine, millest lähtuda. Pilt oli avaram, põhjused selgemad, lahendused lihtsamad ning mõistetavamad. Hiljem tuli ka tagasiside, et Levi osatäitja meenutas väga lavastajat elus, ka oma füüsise ja liikumise jms poolest :) Vaat siis! Selle põhjal seda osatäitjat nüüd küll ei valitud...

5. jaanuariks olid selged loo peamised jooned-printsiibid, analüüsiperiood selja taga. Paar proovi sai tehtud Kadri juures ja ka lavastaja kodus, kuivõrd elame lähestikku, väljas -15, palju lund... Kuidagi õdus oli jõulu ajal, mil vaikus ja rahu ümberringi, väiksema perega-trupiga-kohtuda ja elada Elevandi-elu. Mõõde muutus mõnusalt isiklikuks. Kõik edasine oli juba kokkukõlamise ja detailide küsimus- et kuidas, mitte et miks.


Ma ei ole varem tagant ettepoole lavastanud. Meil oli vaja teada, milline on Simona lõpus, mis on tema motiiv ja rolli võti, kuidas ta "töötab". Millist loogikat omab? Mis talle korda läheb, mis mitte, kuidas asjadele reageerib? Nö Simonade tasakaal, samuti Simona ja Katriini erinevused. Raske oli sõnastada Liisale Simona olemust, saada kätte see unenäolisus, mis hiljem pöörata realismiks. Samuti oli lahtine päris viimane stseen. Meie jaoks oli see tühi ja õõnes, võlts otsast otsani nind ei ühtinud absoluutselt autori nägemusega halastamatust lõpust Levi mõistes. Palusime korduvalt see ümber kirjutada, kuid autor ei soostunud. Olgu siis nõnda- töötame materjaliga nagu ta on...
Simonaga liitus muudki: kuidas kajastada alastust nii, et oleks piisavalt vulgaarne kuid mitte rõve? Et jääks õige mulje Simona kompromissitust tavade eiramisest, vabameelsusest, iseolemisest ning säiliks samaaegselt siiras iha... Proov proovi järel oleme Liisaga nõutud- enda meelest olen Simona õhus hõljumist piisavalt põhjendanud ja selgitanud, kuid Liisa on minu jaoks ikka võltsilt teatraalne, jääb kaugeks, ei ole orgaaniliselt järsk, ettearvamatu ja julm- samas kaitsetu ja süüdimatu kui laps... Ühtäkki taipan- Simona maailm ehitub ingli vaatepunktist, neil on ülesanne, kuid pole kahjutunnet, halastust...  Eesti keeles- väliselt sarnane pöörase kunstibeibega, kes teeb mis pähe tuleb. Omaarust raame lõhkudes lihtsalt trambib asju puruks ja on veel uhke ka? Ei midagi. Oleme juba pisut õnnetud.
Ühtäkki, 3h peale proovi, tuleb Liisalt sõnum: olen Tartu bussis, vaatasin just (misiganes) Hollywoody romantilist komöödiat ja taipasin, mis on Simona loogika. Vaat siis. Tuli järgmine proov ja tegi peaaegu õigesti!


Tõsi- palju sai olema veel tagasilibisemisi. Selgus lihtne tõsiasi. Suurelt lavalt ja teatud źanridest õpitud teatraalsuse eiramine on oi kui raske ülesanne. Mittemidagi tegemine. Näitleja ehmub, sest ta tunneb, et ei tee nagu midagi. Kohe mittemidagi. Sellega liitub teine allpool kirjeldatud probleem, sellest edaspidi. See on aga ju seesama paljuräägitud "siin ja praegu". Õppisime, et raske on säilitada mõistusele lihtsalt tõlgenduvat "ära näitle, ole".  Trupi naisnäitlejatele tuli see kuidagi pikema vinnaga, aga ühtäkki oli see olemas. Üldse õpiti selle loo jooksul väga palju. Palju inimsuhetest, palju teatrikunsti võimalustest, palju inimese olemusest, eesmärgist ja muust... Fantasiliselt usalduslik periood. Armastusega tehtud lugu. Armastusega armastatud. Selline peaks olema iga lavastusperiood! Ja see sai tasutud, kuhjaga...  Sest just selliste kooselude tulemusena juhtus 6. etendusel midagi. Keegi ei tea, mis teistmoodi oli- Kadri ja Meelise vahel eelviimases... paljuräägitud teatriime? Ei tea. Aga seda tundsid kõik. Midagi-keegi seal ruumis oli. Andis osa. See on hetk laval, mil lennuk taevas ületab helikiiruse, käib plahvatus, sein puruneb, nad on sealpool... Mai ei tea, mis tunne see on, sellepärast teen üle 20 aasta sügisel Ingomari "Jessica"-lavastuses  taas rolli, et teada saada!

Sellest järgmises osas!




vaata lõike etendusest 

 don't try it at home!

Elevandi-täpp tunneli lõpus

Birk Rohelend : filmi- ja tv-stsenarist ning näitekirjanik

Piret Jaaksi „Näha roosat elevanti“ keskendub väga suurele ja huvitavale dilemmale – kuidas leppida vastuoludega igatsetud ideaalelu ja reaalsuse vahel. Või veelgi enam: kuidas tulla toime tänapäevaselt moodsa ängistava tundega, et alati tahaks veidi enamat, kui tegelikkus pakkuda suudab. Jaaksi nägemus, mida esitavad laval kohati absurdselt humoorikad ja mõnedel hetkedel südantlõhestavalt traagilised tegelased – Levi, Simona ja Katriin – mängib ühiskonna ja indiviidi soovide, ootuste ning lootuste kokkupõrkepunktidel. Kõik kolm tunnevad survet oma eluga midagi ette võtta, olulised otsused nüüd ja praegu ära langetada, samas sisimas igatsedes just nendesamade otsuste eest kaugele-kaugele ära pääseda – ja seda nii kaua, kui vähegi võimalik. Seetõttu on nende elu arhitektuurilises kurioosumis (mida kutsutakse Roosaks Elevandiks) justkui omaette suletud vaakum, roosa eskapistlik mull, mida pealtnäha esteetiliselt tüüne atmosfäärina tihkelt täitev otsustusvõimetuse äng on sedavõrd kõikehõlmav, et pääsemine tundub peaaegu võimatu. Seetõttu on Levil, Simonal ja Katriinil sõnad - palju ilusaid ja koledaid sõnu, palju painavaid, lahenduseta etteheiteid, igatsusi ja hirme, mis täidavad nende tühjavõitu argipäeva, kust peaaegu puuduvad reaalsed kohustused. Asjad valitsevad elu, heaolumaailma spliin katab raske loorina argipäeva ja puhta olemasolu talumatu paine lämmatab hinge.
Tamur Tohvri/Mae Kivilo füüsilis-minimalistlikus võtmes lahendus toob esile näitleja mängu ilu. Iseäranis eredalt särab Liisa Pulk, kelle kirglikus esituses Simonana on laval plahvatuslik kogus naiselikkust. Meelis Rämmeldi veenvalt esitatud meeleheitehood tekitavad tahes-tahtmata kaastunnet enesekeskselt tuima ja pidetu Levi vastu, ning muudavad keerulise tegelaskuju mõistetavaks, isegi sümpaatseks. Nauditavalt nutikas lavakujundus ja lavastuse terviklikult plastiline olemus täidavad ruumi esteetika ja dünaamikaga ning võimaldavad etenduse kulminatsioonil mõjuda mõnusalt kirgastavalt. Nii saab võimalikuks see, et just nende tumedate ja metalsete, tehnoloogilis-urbanistliku maailma toonide taustal löövad üksikud sügavalt inimlikud hetked eredate tulukestena särama - ja me usume kõigest hoolimata, et võib-olla on tunneli lõpus siiski valgus. Isegi kui see on ainult tilluke täpp.

Villeroy ja Bosch, ma ütlen!

Villeroy ja Bosch, ma ütlen!

Koolis õpetati märkmeid tegema. Peale kõiki neid aastaid on see üle väga hulga aja, kus ma teen kahte asja: lavastan peast, tekstiraamatusse vaatamata ja teen märkmeid teatud nüansside kohta. Need on nii üldistavad kui ka lavastuslikud.

Lugesin esimest korda seda lugu kevadel 2012. Esimese vaatuse poole pealgi mõtlesin veel, et milleks selline olmeline igapäev? Teise vaatuse poole peal hakkas huvitavaks kiskuma. Aga oli ikka veel üheplaaniline- vaatamata puändile. Jõudes lõpuni, mõtlesin ühtäkki- et kas on ikka nii, et üks naistest on nii jõuline, et sööbki teise välja? Ükskõik kumb. Ükskõik mil moel. Mõtlesin ja kontrollisin teiste peal- kuidas nemad on mõistnud. Imelik- keegi ei olnud sellest loost minule sarnaselt aru saanud. Kõik nägid vaid ühest, kirjapandud lahendust. Mitte vastupidist või kolmandatpidist. Ja pikaks ajaks jäigi see minu jaoks põneva süźeega puändilooks, omamoodi Agathe Christieks nagu üks mu hea tuttav hiljuti kommenteeris- et väga põnev, väga mõtteid ja arutlusi tekitav, kuid samal ajal ka ülihea meelelahutus. Omanäoline, värske jne. Sellest hiljem.

Näitlejate ette jõudsime plaanitust oluliselt hiljem. Mõneti erineb tänane näiteseltskond ka esialgsest mõttest- kuid lavastaja laob oma pasjanssi mitmel moel. Mina valin tüpaaźide, osalt isikliku kogemuse, osalt intuitsiooni- aga ka selle ajel, et mida üks või teine näitleja suudab omalt poolt sellele rollile anda. See on väga isiklik asi ja siinkohal seda pikemalt ei saagi avada- kuivõrd minul loevad nüansid ja see oleks pikk kirjeldus, miks just nii. Lõpeks on kaks tõde: 70% lavastuse õnnestumisest algab näitlejavalikust. Ülejäänu jaguneb isikliku nägemuse (näitlejavalikki on osa sellest) ja käsitööoskuse vahel. Kuid lisaks moodustunud selstkonna omavahelisest klapist. Ja siia hulka kuulub ka publik, kes on igal etendusel erinev ja eriline. Sest Polygon on professionaalne teater, mis moodustub iga kord uuesti näitlejaansamblist lähtuvalt- aga saalisistujastki!

Selgus, et näitlejad näevad üsna ühest lahendust loole. Tagantjärele- ja autorist mõneti erinevat. Lavastaja elukutse omapära on, et sa enamasti ajast oled oma mõttega üksi. Omal kummalisel moel oled sa kogu loo ellukutsuja ja selle elu esimesest hetkest vastandud ühtäkki kõigi ja kõigega. Mitte pahatahtlikult- vaid sa lood sildu ja ületad tõkkeid ja suunad ja hoiad tagasi ja silud ja saad haiget ja oled tükati õnnetu- sest sa realiseerid oma nägemust teiste inimeste kaudu. Kujutav kunstnik segab täpselt sellise sinise ja valib täpselt sellise kanga, kirjanikul on sõnad ja kui puudu tuleb, mõtleb välja. Sinul on mõte ja inimene. Misjuures oled isegi inimene. Ja kohati mõte, tähendus. Pulkadeks võtmine ja uuesti kokku panemine peegeldab seda kõike kõige paremini. Ja kõik ju teavad, et tihtilugu jääb tükke üle...

Ma ei saa midagi parata- kirjutades seda täna nüüd tagantjärele, mõistan, et seda pole mõtet kõike ühte kirjatükki valada. See on üsna sarilugu, sest sisetunne ütleb, et see on üks neid lavastusi, mis saavad Polygoni ajaloo nurgakiviks. Kooli osas oli sügisel 2012 (ehk teisisõnu selle hooaja esimeses pooles) "Qvartett. Mis? Kus?". Neid märgilisi lavastusi on olnud tänaseks siis täpselt nõnda: "Külmapildid" 2008, "Hapnik" 2009, "Tulevik on möödas" 2009, "Lahkumised/Rasstavanija" 2010, "Krahv Dracula sügis" 2011, "Maja" 2012 ja "Näha roosat elevanti" 2013. Enamus neist käekirjalistena, polygonlikud on nad kõik ja osad õppuste mõttes.

Järjejutu järgmise osa mõttes: Elevanti lavastati tagant ettepoole. Nii pole mina enne teinud. Lavastati paralleelselt nii lugu kui teist plaani tähenduste mõistes. Ja peab ütlema, et usaldati vägaväga taipamist ning vaistu, intuitsiooni.

Järgneb järgmises numbris! pildid SIIN

 foto Maike Tubin