Tahaks nii nagu on ülemisel pildil, aga on nii, nagu on pildil siin kõrval. Selline lugu.
Suured plakatid küsivad selliseid asju tänava peal Tallinnas: kui su vennanaine on mustanahaline? Kui su poeg tahab abielluda mehega? Kui su töökaaslane on moslem?
Ega ma väga täpselt ei teagi, kes või mis nende plakatite taga on. Mul kerib sees teine küsimus. Ajal, mil aeg läheb järjest lühemaks ja kõik minu ümber surub peale tempot, mida kultiveerib tont-teab-kes, lööb minul küll hinge kinni! Maailm, kus määrav on nonstop karjuvad bännerid ja flashid tänavapildis ja ekraanidel, maailm, kus paneb imestama, et lapsed sünnivad endiselt aeglaselt- ikka veel võtab see normaalmahus üheksa kuud aega! Mille küll kompenseerib fakt, et kui beebi käes, peab temaga aegaviitmata Indiasse tormama. Või labaselt Kanaaridele, Türki või Tuneesiasse. Näiteks.
Minul võtab hinge kinni. Konkureerivad telekanalid toodavad järjest formaate, kus valitseb räige pealiskaudsus. Igale teemale on 3-7 minutit, mitte rohkem. Tootjapoolne pakend kiiskab silmnähtavalt, leides põhjenduse- häid teemasid on megapalju, ei saa pühendada ühele loole rohkem, kõik tahavad saada eetrisse. Minu vaatenurgast torkab rämedalt silma soov näidata kuiväga hoitakse kätt aja pulsil ja kuiväga kuumad nimed ja leibelid läbi jooksevad. Vaatavaata mind. Üks ilus iva jääb siit veel torkima- otse loomulikult ei jõua saatejuht end teemaga kurssi viia ja otse loomulikult tekitab see live's mõnusalt piinlikke hetki. Magazin ruulib ka public formaadis. Tule taevas või ära tule. Imetlema paneb Toomas Kirsi julgus tuua sellisel ajal välja karmis kommertskanalis kaasamõtlemist ja -tundmist vajav "seep" vähetuntud kauni näitlejannaga peaosas. Ja oli ka vastav kohene reaktsioon siitpoolt ekraani- teos tõusis vaatajatabeli tippu!
Ehk siis teisisõnu- ei saa meid veel tabelite valemitega ette arvutada. Mul võtab hinge kinni, sest mind pehmelt öeldes ei huvita võidujooks, mida ameerika väikese tähega ekspordib. Täpselt nagu Sõõrumaa hiljuti väljendus: keegi ei kobise siirupivee hinna üle, ei tule pähegi, kui pudelile on kleebitud coca-cola silt. Piima kommenteerivad kõik.
Vastan siinkohal kõvahäälselt ja selgelt plakatil küsitu kohta: kui poeg tahab abielluda mehega, olen vastu! Kui töökaaslane on moslem- ei huvita. Ei üht ega teist pidi. Ei karda teda, aga ei jäta tema kuuldes ka usu teemal nalja viskamast. Kui vennanaine on mustanahaline, on ta venna naine.
Aga see kõik lööb hinge kinni. Liiga vara tuleb meil ühisraha, liiga vara tuuakse maale sallivust- millest meil veel puudust pole kuivõrd me õieti veel ei teagi, mille või kelle suhtes seda rakendada. Ma pole jõudnud veel kedagi õieti vihkama hakata, kui mind juba lepitatakse. Ma ei teadnudki, et meil on rassism, aitäh ütlemast, et "neeger" on kole öelda- Eestis on neid lokkavalt, et võib ju situatsioon tekkida! Nüüd on kergem. Meil pole veel ühiskondlikku teadvust, meie tiigrihüpe on asetanud meid olukorda, kus me vallutame alasid, mille järgi pole vajadustki. Me EI PEA kõikides missioonides iga hinna eest kaasa lööma. Meil pole enda tagatoaski asjad korras, kui juba tormame maailma parandama. Ma ei arva, et meie parlament peaks lähipäevil otsustama samasooliste abieluküsimust või sisserände kvoodi tõstmist.
Mind ja minu sõpru huvitavad lihtsamad asjad. Näiteks miks sellistes põlistes Eesti linnades nagu Narva, Kohtla-Järve ja Jõhvi on suht mõttetu korralada eesti popmuusika kontserte või eestikeelseid teatrietendusi. Miks me kõik peame näiteks iseenesest mõistetavaks, et Eestis sündinud inimene õpib automaatselt ära eesti keele. Miks me eeldame, et kõik kohalikud teavad eesti ajalugu peast ja kultuurilugu üheselt? Miks see kõik ainult valitsuse bisnes peaks olema? Ja miks me arvame, et muukeelset inimest tuleb aina kättpidi talutada, miks me ei küsi, mis teda tegelikult huvitab?
Ja sinnamaani, kuni mul nendele asjadele vastuseid pole ja ma ennast Narvas koduselt kui omal maal ei tunne, on mul sügavalt ükstapuha, kuidas moslem end tunneb. Iseasi, kas ma sellises keskkonnas ja materiaalses seisus üldse poegade ja tütardeni jõuan- lapsi ei lasta siia ilma juba ette negatiivsesse situatsiooni- rääkimata nende orientatsioonist.
As-Salamu Alaykum!
Tamur Tohver
PS isegi Google translater lõimub aegajalt sundimatumalt kui sihuke sotsiopaatia linnapildis.
