Villeroy ja Bosch, ma ütlen!

Villeroy ja Bosch, ma ütlen!

Koolis õpetati märkmeid tegema. Peale kõiki neid aastaid on see üle väga hulga aja, kus ma teen kahte asja: lavastan peast, tekstiraamatusse vaatamata ja teen märkmeid teatud nüansside kohta. Need on nii üldistavad kui ka lavastuslikud.

Lugesin esimest korda seda lugu kevadel 2012. Esimese vaatuse poole pealgi mõtlesin veel, et milleks selline olmeline igapäev? Teise vaatuse poole peal hakkas huvitavaks kiskuma. Aga oli ikka veel üheplaaniline- vaatamata puändile. Jõudes lõpuni, mõtlesin ühtäkki- et kas on ikka nii, et üks naistest on nii jõuline, et sööbki teise välja? Ükskõik kumb. Ükskõik mil moel. Mõtlesin ja kontrollisin teiste peal- kuidas nemad on mõistnud. Imelik- keegi ei olnud sellest loost minule sarnaselt aru saanud. Kõik nägid vaid ühest, kirjapandud lahendust. Mitte vastupidist või kolmandatpidist. Ja pikaks ajaks jäigi see minu jaoks põneva süźeega puändilooks, omamoodi Agathe Christieks nagu üks mu hea tuttav hiljuti kommenteeris- et väga põnev, väga mõtteid ja arutlusi tekitav, kuid samal ajal ka ülihea meelelahutus. Omanäoline, värske jne. Sellest hiljem.

Näitlejate ette jõudsime plaanitust oluliselt hiljem. Mõneti erineb tänane näiteseltskond ka esialgsest mõttest- kuid lavastaja laob oma pasjanssi mitmel moel. Mina valin tüpaaźide, osalt isikliku kogemuse, osalt intuitsiooni- aga ka selle ajel, et mida üks või teine näitleja suudab omalt poolt sellele rollile anda. See on väga isiklik asi ja siinkohal seda pikemalt ei saagi avada- kuivõrd minul loevad nüansid ja see oleks pikk kirjeldus, miks just nii. Lõpeks on kaks tõde: 70% lavastuse õnnestumisest algab näitlejavalikust. Ülejäänu jaguneb isikliku nägemuse (näitlejavalikki on osa sellest) ja käsitööoskuse vahel. Kuid lisaks moodustunud selstkonna omavahelisest klapist. Ja siia hulka kuulub ka publik, kes on igal etendusel erinev ja eriline. Sest Polygon on professionaalne teater, mis moodustub iga kord uuesti näitlejaansamblist lähtuvalt- aga saalisistujastki!

Selgus, et näitlejad näevad üsna ühest lahendust loole. Tagantjärele- ja autorist mõneti erinevat. Lavastaja elukutse omapära on, et sa enamasti ajast oled oma mõttega üksi. Omal kummalisel moel oled sa kogu loo ellukutsuja ja selle elu esimesest hetkest vastandud ühtäkki kõigi ja kõigega. Mitte pahatahtlikult- vaid sa lood sildu ja ületad tõkkeid ja suunad ja hoiad tagasi ja silud ja saad haiget ja oled tükati õnnetu- sest sa realiseerid oma nägemust teiste inimeste kaudu. Kujutav kunstnik segab täpselt sellise sinise ja valib täpselt sellise kanga, kirjanikul on sõnad ja kui puudu tuleb, mõtleb välja. Sinul on mõte ja inimene. Misjuures oled isegi inimene. Ja kohati mõte, tähendus. Pulkadeks võtmine ja uuesti kokku panemine peegeldab seda kõike kõige paremini. Ja kõik ju teavad, et tihtilugu jääb tükke üle...

Ma ei saa midagi parata- kirjutades seda täna nüüd tagantjärele, mõistan, et seda pole mõtet kõike ühte kirjatükki valada. See on üsna sarilugu, sest sisetunne ütleb, et see on üks neid lavastusi, mis saavad Polygoni ajaloo nurgakiviks. Kooli osas oli sügisel 2012 (ehk teisisõnu selle hooaja esimeses pooles) "Qvartett. Mis? Kus?". Neid märgilisi lavastusi on olnud tänaseks siis täpselt nõnda: "Külmapildid" 2008, "Hapnik" 2009, "Tulevik on möödas" 2009, "Lahkumised/Rasstavanija" 2010, "Krahv Dracula sügis" 2011, "Maja" 2012 ja "Näha roosat elevanti" 2013. Enamus neist käekirjalistena, polygonlikud on nad kõik ja osad õppuste mõttes.

Järjejutu järgmise osa mõttes: Elevanti lavastati tagant ettepoole. Nii pole mina enne teinud. Lavastati paralleelselt nii lugu kui teist plaani tähenduste mõistes. Ja peab ütlema, et usaldati vägaväga taipamist ning vaistu, intuitsiooni.

Järgneb järgmises numbris! pildid SIIN

 foto Maike Tubin

haiguste ravi, kontrollitud- ringiga tagasi!

• • Teinegi vastukaja Polygoni FBst:
    
    
    
    Tere,
    
    soovin väga teie tegijaid tänada roosa elevandi etenduse eest ning kirjutada mõtteid, mis mind valdasid tüki ajal ja ka pärast seda kuni siiani. Kirjutan siia, sest avalikud seinad mulle ei meeldi ja tavainimese mõtted pole ka ju suure kaaluga ega oma tähtsust ning minu jutt on ka väga egoistlikult minu enda mätta otsast lähtuv 
    
    Käisin teatris üle pika aja, vaatasime roosat elevanti. Mulle see tükk tohutult meeldis – mängitakse valguse ja varjudega, liigutuste ja hääletoonidega. See polnud mingi tavaline etendus, vaid pani sügavalt mõtlema – nii esituse ajal ja veel rohkem pärast seda. Olukordade vahetused olid ootamatud ning väga palju andis sõnumile mõtet juurde näitlejate liikumine, asendid, muusika – kui hästi olid need kõik sünkroniseeritud. Hämmastavalt tihti leidsin paralleele enda (pere)eluga, oli hetki, kus äratundmiskurbus tõi pisarad silmi. See oli suurepärane, kuidas näitlejad andsid edasi seda ängi, mis elus kohati valitseb; oli tragikoomilisi olukordi; ühel hetkel said südamest naerda, sekundi pärast käisid mõtted jälle väga tõsist rada mööda. Ja see lõpp – see tõi selguse nagu kevadine vihm, mis paneb aknad särama. Lõpp pani jälle kogu etendusele algusest peale mõtlema ja seekord natuke teises võtmes. Ja siis väljud teatrist ja mõtled, sõidad bussis koju ja mõtled, näed uneski olukordi etendusest. Hommikul ärkad ja mõtled ja võrdled ja tõmbad paralleele oma eluga ning vaed uuesti üle enda elus valitsevad väärtushinnangud, analüüsid suhtemustreid, tunned kaasa ja saad aru nendegi ängist, kes end vahel vägivaldselt väljendavad. See ongi elu: karm, heidutav. Vahel tundub, et kõige parem lahendus ongi probleemide juurest põgeneda: hullusesse, väljamõeldud, unistuste maailma. Kuid paistab, et mured tulevad ka sinna roosasse unelmasse lõpuks järgi ning unistused muutuvad, hakkavad elama oma elu ega kuula enam sõna. Kõige valusamalt jäid mõtteisse kajama Simona sõnad: vahel olen ma nii üksi, et ma ei tea, kas ma olen olemaski (täpset tsitaati ei oska vist kirja panna..). See appikarje hääles ja tolles lauses oli nii muljetavaldav, et käib erinevates eluolukordades tihti minu peast läbi.
    Ühest küljest valdas mind kahjutunne, et Simona on väljamõeldis – ta oli lihtsalt nii sümpaatne minule. Teisalt on see jälle kergendav, sest äkki.. olen mina ka siis väljamõeldis!!
    
    Kuna ma ennast ja oma elu suures osas sain etenduses toimuvaga samastada (ilmselt tegin seda üleliiagi), siis pidin lihtsalt oma mõtted ära kirjutama. Kenasti läbi raputas see lavastus, emotsioonide tulv ja mõtted pärast seda.
    Aitäh teile!
• 

  2 tundi tagasi

  Polygon

  • tere Anneli. tegijad lavastaja isikus tänavad. see on viimastel aegadel harukordne, kui keegi nii siiralt ja vahetult tänab. erakordne oli ka see, et kõike nii mitmel tasandil välja lugeda ja jälgida suutsid. minul kui lavastajal on selle üle eriline rõõm, sest sellist lavastuslaadi eestis reeglina ei tarvitata- tavaliselt minnakse lihtsa teatraalsuse rada. see aga omakorda võõrandab ja kaugendab inimest laval toimuvast. ja sul on õigus- selliste vahendite kasutamine vastupidi aga lähendab meid toimuvale ja nagu isegi tundsid- muutus kõik väga omaseks. ühes eksid sa küll suurelt- just TAVAINIMESE vastukaja on Polygoni tegijatele suurima au sees. sest see on see kelle nimel me elame- inimeselt inimesele, mitte näitlejalt publikule. kunst ei ole primaarne, muutus on tähtis. Anneli- ma mõistan Su vastumeelsust avalike seinte osas- kuid mäletad, kunagi ilmusid üle eesti seintele kirjad "haiguste ravi, kontrollitud". see oli 80ndate lõpus. tollal võeti seda Ülo hullusena, kuid tänaseks- mis salata- oleme just seda austama hakanud: soojus, lähedus, austus. just samasugust sõnumit kannab Sinu tänukiri. lavastaja ja mõttekaaslasena palun Sinult luba avaldada see kiri nime muutes meie blogis- sest "tavainimene", kes sellise kirja kirjutab, ei ole enam tavainimene.
    
    siiras tänus ja austusega
    Tamur Tohver
    
    
    Milline armas ja südamlik vastus, ma tänan teid! Annan lahkelt ka loa oma mõtted teie blogis avaldada ning kindlasti jään huviga ootama Polygoni järgmisi tegemisi!
    Õhtuste tervitustega,   
    PS! Hakkan kohe uurima seda "haiguste ravi, kontrollitud" teemat, olin 80ndate lõpus veel alla 10 aasta vana ja ilmselt elasin fantastilises lapsemaailmas vaheldumisi naabripoistega sõda mängides ja kodus põllul kapsaid rohides 
  • 

    9 minutit tagasi

    Polygon

    • tänan loa eest. Ülo Kiple oli noormees, kes seda alustas. Ave Alavainul on novell Rong katusel. lavastasin selle järgi loo Endla teatris 1995. ja mina tänan ja tervitan siinkohal Avet! http://et.wikipedia.org/wiki/%C3%9Clo_Kiple
    • Ülo Kiple - Vikipeedia, vaba entsüklopeedia

      et.wikipedia.org

Me tuleme minevikust

Ines 43

Etendus on väga mitmekihiline. Vaataja ette tuuakse mitmed erinevad dilemmad elust, suhetest, käitumisest ja tavamõistmisest. Kuklasse on istutatud mõttemustrid, mis ei anna rahu ja tahavad iseenda sees lahti rääkimist ka pikalt peale etendust. 

Me kõik tuleme minevikust.

See on lugu suhetest, soovist tunda lähedust ja ometi seda kartes. Soovist olla armastatud ja ise armastust jagada. See on lugu armastusest ja armukadedusest, mõistmisest ja mõistatuslikkusest, kaotusvalust ja sellega hakkama saamisest. 

Me kõik oleme oma elus moel või teisel kogenud kaotusvalu ja sellega kaasnevat kibedust. Siin suudab mees oma eluga edasi minna hoopis erineval viisil. Tundeliselt ja peenelt on edasi antud mehe mõttemaailm, kaasates vaataja nii mõistma kui ka etteheiteid tegema. 

Materiaalne kaotab tähtsuse ja oluliseks muutub lihtsalt olemas olla. „Armastan teda, olenemata sellest, et ta ei mäleta, et ta unustab ja ta ei tee midagi. Armastan teda, sest ta ei taha midagi ja tal ei ole midagi.“ Võib-olla ongi sellest aru saamiseks vaja ise haiget saada. Samas mitte nii haiget, et sellesse ise kinni jääda. Iseennast tuleb ikka armastada, siis saab armastust ka teistele jagada. Raske on igapäevaelus olla salliv lähedaste suhtes, kipume hinnanguid andma ja mitte kuulama. 

Pidevalt on meil omad nõudmised, tahtes saada, ja kui maailm nendele ei vasta, oleme pettunud. Selline käitumine teeb valvsaks ja rahutuks, see pole suhe, milles elada tahame, ometi, sellest olenemata vastame samaga. Enese õigustuseks halvustame teisi ja kapseldume ise oma näilisse maailma. Maailma, kus meile tundub kõik olevat turvaline ja õige, pelgalt eneserahustuseks, mis ei kesta kaua. Kui see lõpeb, siis tabab meid taas hall argipäev. 

Aga argipäev on just see, kus me elus oleme ja meie valik on see, kui hästi ja kui elus olla tahame. Tuleb julgeda olla lähedal. Lähedus on ilus, kuid tihti ka valus. 

Etendus andis meile vägagi reaalse pildi iseennast kõrvaltvaatajana ära tunda. Mängustiil on äärmiselt realistlik ja lähedane, kaugeltki mitte tavapäraselt võõrutavalt-eemaldavalt teatraalne. See toob kõik eriti lähedale ja aitab valutult sisse minna 40-le lähenevate noorte inimeste lootustesse. Ja avab väravad.