Sunday, November 24, 2013

Jessika kutsikas

Esietendus 21. novembril
Marit
27

Leea Klemola etenduses „Jessika kutsikas“  joonistub humoorikas võtmes välja ühe perekonna konfliktne argielu. Vaatajal tekib võimalus probleemidega samastuda ja distantsilt nende ja enda üle elutervelt naerda. Kuna etendusega suudetakse kaasahaaravalt käsitleda mitmeid elulisi probleeme ja suhteid, siis igaüks leiab teatritükist vähemalt ühe teema, mis teda kõige rohkem puudutab. Olgu see siis tänapäeva maailma iseloomustav üksilduse tunne, tehnoloogia areng või keerukad suhted pereliikmetega.


Segunevad teater ja psühhodraama võtted ning etendus balansseerib reaalsuse ja teatri vahel. Publik leiab end osalemast ühe perekonna teraapias ning näitemängu jälgides vaatab igaüks samaaegselt otsa enda elu sarnastele olukordadele. Kuigi käsitletakse tõsiseid teemasid, siis ei mõju etendus masendavalt. Kõrvalt vaadates tundub ju kõik palju selgem ning iseenda argiprobleemid taanduvad absurdikoomikaks.

Soovitan etendust julgelt! Teatritükk mõjub kaasahaaravalt, rohkelt äratundmisrõõmu pakkuvalt ning isegi teraapiliselt. Nagu paljude nauditavate asjade puhul, jäi ka pärast etendust tunne, et see võinuks olla pikem, kuid mõtteainet jagus ka järgmistesse päevadesse.

Järgmised etendused: 17/18/19/20. detsembril  kell 19.

Sunday, May 5, 2013

Elevant- lavastaja märkmed 2.osa


Meenutus talvest, esika lähenemisest... Hei! Tanud, oleme jah tibuga juba haiglas kuulasin tana just kuidas draka omad elevandile raadios promo tegi ja hooandjas on ka head uudised... "

Samaaegselt esiklapsega teatris sai autor emaks ka päriselus... Nagu esimeses osas sai märgitud, jäi "Näha roosat elevanti" pikka aega lihtsaks, vaat et primitiivse koega olmelooks. Ometi oli selle kõigega kaasas kogu aeg isiklik laetus- nõnda kui autori lapse sünd, juhtus aeg-ajalt midagi isiklikku. Kuni ühel päeval tabas lavastaja, et see on puhtalt tema enese lugu. Tõsi küll, nüanssides küll mitte nii äärmuslik- kuid see on lugu, kuidas oleks täielik kapseldumine aset leidnud. Nüüd oli see seljataga ja hea konkreetne teadmine, millest lähtuda. Pilt oli avaram, põhjused selgemad, lahendused lihtsamad ning mõistetavamad. Hiljem tuli ka tagasiside, et Levi osatäitja meenutas väga lavastajat elus, ka oma füüsise ja liikumise jms poolest :) Vaat siis! Selle põhjal seda osatäitjat nüüd küll ei valitud...

5. jaanuariks olid selged loo peamised jooned-printsiibid, analüüsiperiood selja taga. Paar proovi sai tehtud Kadri juures ja ka lavastaja kodus, kuivõrd elame lähestikku, väljas -15, palju lund... Kuidagi õdus oli jõulu ajal, mil vaikus ja rahu ümberringi, väiksema perega-trupiga-kohtuda ja elada Elevandi-elu. Mõõde muutus mõnusalt isiklikuks. Kõik edasine oli juba kokkukõlamise ja detailide küsimus- et kuidas, mitte et miks.


Ma ei ole varem tagant ettepoole lavastanud. Meil oli vaja teada, milline on Simona lõpus, mis on tema motiiv ja rolli võti, kuidas ta "töötab". Millist loogikat omab? Mis talle korda läheb, mis mitte, kuidas asjadele reageerib? Nö Simonade tasakaal, samuti Simona ja Katriini erinevused. Raske oli sõnastada Liisale Simona olemust, saada kätte see unenäolisus, mis hiljem pöörata realismiks. Samuti oli lahtine päris viimane stseen. Meie jaoks oli see tühi ja õõnes, võlts otsast otsani nind ei ühtinud absoluutselt autori nägemusega halastamatust lõpust Levi mõistes. Palusime korduvalt see ümber kirjutada, kuid autor ei soostunud. Olgu siis nõnda- töötame materjaliga nagu ta on...
Simonaga liitus muudki: kuidas kajastada alastust nii, et oleks piisavalt vulgaarne kuid mitte rõve? Et jääks õige mulje Simona kompromissitust tavade eiramisest, vabameelsusest, iseolemisest ning säiliks samaaegselt siiras iha... Proov proovi järel oleme Liisaga nõutud- enda meelest olen Simona õhus hõljumist piisavalt põhjendanud ja selgitanud, kuid Liisa on minu jaoks ikka võltsilt teatraalne, jääb kaugeks, ei ole orgaaniliselt järsk, ettearvamatu ja julm- samas kaitsetu ja süüdimatu kui laps... Ühtäkki taipan- Simona maailm ehitub ingli vaatepunktist, neil on ülesanne, kuid pole kahjutunnet, halastust...  Eesti keeles- väliselt sarnane pöörase kunstibeibega, kes teeb mis pähe tuleb. Omaarust raame lõhkudes lihtsalt trambib asju puruks ja on veel uhke ka? Ei midagi. Oleme juba pisut õnnetud.
Ühtäkki, 3h peale proovi, tuleb Liisalt sõnum: olen Tartu bussis, vaatasin just (misiganes) Hollywoody romantilist komöödiat ja taipasin, mis on Simona loogika. Vaat siis. Tuli järgmine proov ja tegi peaaegu õigesti!


Tõsi- palju sai olema veel tagasilibisemisi. Selgus lihtne tõsiasi. Suurelt lavalt ja teatud źanridest õpitud teatraalsuse eiramine on oi kui raske ülesanne. Mittemidagi tegemine. Näitleja ehmub, sest ta tunneb, et ei tee nagu midagi. Kohe mittemidagi. Sellega liitub teine allpool kirjeldatud probleem, sellest edaspidi. See on aga ju seesama paljuräägitud "siin ja praegu". Õppisime, et raske on säilitada mõistusele lihtsalt tõlgenduvat "ära näitle, ole".  Trupi naisnäitlejatele tuli see kuidagi pikema vinnaga, aga ühtäkki oli see olemas. Üldse õpiti selle loo jooksul väga palju. Palju inimsuhetest, palju teatrikunsti võimalustest, palju inimese olemusest, eesmärgist ja muust... Fantasiliselt usalduslik periood. Armastusega tehtud lugu. Armastusega armastatud. Selline peaks olema iga lavastusperiood! Ja see sai tasutud, kuhjaga...  Sest just selliste kooselude tulemusena juhtus 6. etendusel midagi. Keegi ei tea, mis teistmoodi oli- Kadri ja Meelise vahel eelviimases... paljuräägitud teatriime? Ei tea. Aga seda tundsid kõik. Midagi-keegi seal ruumis oli. Andis osa. See on hetk laval, mil lennuk taevas ületab helikiiruse, käib plahvatus, sein puruneb, nad on sealpool... Mai ei tea, mis tunne see on, sellepärast teen üle 20 aasta sügisel Ingomari "Jessica"-lavastuses  taas rolli, et teada saada!

Sellest järgmises osas!




vaata lõike etendusest 


 don't try it at home!



Friday, March 1, 2013

Elevandi-täpp tunneli lõpus


Birk Rohelend : filmi- ja tv-stsenarist ning näitekirjanik

Piret Jaaksi „Näha roosat elevanti“ keskendub väga suurele ja huvitavale dilemmale – kuidas leppida vastuoludega igatsetud ideaalelu ja reaalsuse vahel. Või veelgi enam: kuidas tulla toime tänapäevaselt moodsa ängistava tundega, et alati tahaks veidi enamat, kui tegelikkus pakkuda suudab. Jaaksi nägemus, mida esitavad laval kohati absurdselt humoorikad ja mõnedel hetkedel südantlõhestavalt traagilised tegelased – Levi, Simona ja Katriin – mängib ühiskonna ja indiviidi soovide, ootuste ning lootuste kokkupõrkepunktidel. Kõik kolm tunnevad survet oma eluga midagi ette võtta, olulised otsused nüüd ja praegu ära langetada, samas sisimas igatsedes just nendesamade otsuste eest kaugele-kaugele ära pääseda – ja seda nii kaua, kui vähegi võimalik. Seetõttu on nende elu arhitektuurilises kurioosumis (mida kutsutakse Roosaks Elevandiks) justkui omaette suletud vaakum, roosa eskapistlik mull, mida pealtnäha esteetiliselt tüüne atmosfäärina tihkelt täitev otsustusvõimetuse äng on sedavõrd kõikehõlmav, et pääsemine tundub peaaegu võimatu. Seetõttu on Levil, Simonal ja Katriinil sõnad - palju ilusaid ja koledaid sõnu, palju painavaid, lahenduseta etteheiteid, igatsusi ja hirme, mis täidavad nende tühjavõitu argipäeva, kust peaaegu puuduvad reaalsed kohustused. Asjad valitsevad elu, heaolumaailma spliin katab raske loorina argipäeva ja puhta olemasolu talumatu paine lämmatab hinge.
Tamur Tohvri/Mae Kivilo füüsilis-minimalistlikus võtmes lahendus toob esile näitleja mängu ilu. Iseäranis eredalt särab Liisa Pulk, kelle kirglikus esituses Simonana on laval plahvatuslik kogus naiselikkust. Meelis Rämmeldi veenvalt esitatud meeleheitehood tekitavad tahes-tahtmata kaastunnet enesekeskselt tuima ja pidetu Levi vastu, ning muudavad keerulise tegelaskuju mõistetavaks, isegi sümpaatseks. Nauditavalt nutikas lavakujundus ja lavastuse terviklikult plastiline olemus täidavad ruumi esteetika ja dünaamikaga ning võimaldavad etenduse kulminatsioonil mõjuda mõnusalt kirgastavalt. Nii saab võimalikuks see, et just nende tumedate ja metalsete, tehnoloogilis-urbanistliku maailma toonide taustal löövad üksikud sügavalt inimlikud hetked eredate tulukestena särama - ja me usume kõigest hoolimata, et võib-olla on tunneli lõpus siiski valgus. Isegi kui see on ainult tilluke täpp.

Sunday, February 17, 2013

Villeroy ja Bosch, ma ütlen!

Villeroy ja Bosch, ma ütlen!

Koolis õpetati märkmeid tegema. Peale kõiki neid aastaid on see üle väga hulga aja, kus ma teen kahte asja: lavastan peast, tekstiraamatusse vaatamata ja teen märkmeid teatud nüansside kohta. Need on nii üldistavad kui ka lavastuslikud.

Lugesin esimest korda seda lugu kevadel 2012. Esimese vaatuse poole pealgi mõtlesin veel, et milleks selline olmeline igapäev? Teise vaatuse poole peal hakkas huvitavaks kiskuma. Aga oli ikka veel üheplaaniline- vaatamata puändile. Jõudes lõpuni, mõtlesin ühtäkki- et kas on ikka nii, et üks naistest on nii jõuline, et sööbki teise välja? Ükskõik kumb. Ükskõik mil moel. Mõtlesin ja kontrollisin teiste peal- kuidas nemad on mõistnud. Imelik- keegi ei olnud sellest loost minule sarnaselt aru saanud. Kõik nägid vaid ühest, kirjapandud lahendust. Mitte vastupidist või kolmandatpidist. Ja pikaks ajaks jäigi see minu jaoks põneva süźeega puändilooks, omamoodi Agathe Christieks nagu üks mu hea tuttav hiljuti kommenteeris- et väga põnev, väga mõtteid ja arutlusi tekitav, kuid samal ajal ka ülihea meelelahutus. Omanäoline, värske jne. Sellest hiljem.

Näitlejate ette jõudsime plaanitust oluliselt hiljem. Mõneti erineb tänane näiteseltskond ka esialgsest mõttest- kuid lavastaja laob oma pasjanssi mitmel moel. Mina valin tüpaaźide, osalt isikliku kogemuse, osalt intuitsiooni- aga ka selle ajel, et mida üks või teine näitleja suudab omalt poolt sellele rollile anda. See on väga isiklik asi ja siinkohal seda pikemalt ei saagi avada- kuivõrd minul loevad nüansid ja see oleks pikk kirjeldus, miks just nii. Lõpeks on kaks tõde: 70% lavastuse õnnestumisest algab näitlejavalikust. Ülejäänu jaguneb isikliku nägemuse (näitlejavalikki on osa sellest) ja käsitööoskuse vahel. Kuid lisaks moodustunud selstkonna omavahelisest klapist. Ja siia hulka kuulub ka publik, kes on igal etendusel erinev ja eriline. Sest Polygon on professionaalne teater, mis moodustub iga kord uuesti näitlejaansamblist lähtuvalt- aga saalisistujastki!

Selgus, et näitlejad näevad üsna ühest lahendust loole. Tagantjärele- ja autorist mõneti erinevat. Lavastaja elukutse omapära on, et sa enamasti ajast oled oma mõttega üksi. Omal kummalisel moel oled sa kogu loo ellukutsuja ja selle elu esimesest hetkest vastandud ühtäkki kõigi ja kõigega. Mitte pahatahtlikult- vaid sa lood sildu ja ületad tõkkeid ja suunad ja hoiad tagasi ja silud ja saad haiget ja oled tükati õnnetu- sest sa realiseerid oma nägemust teiste inimeste kaudu. Kujutav kunstnik segab täpselt sellise sinise ja valib täpselt sellise kanga, kirjanikul on sõnad ja kui puudu tuleb, mõtleb välja. Sinul on mõte ja inimene. Misjuures oled isegi inimene. Ja kohati mõte, tähendus. Pulkadeks võtmine ja uuesti kokku panemine peegeldab seda kõike kõige paremini. Ja kõik ju teavad, et tihtilugu jääb tükke üle...

Ma ei saa midagi parata- kirjutades seda täna nüüd tagantjärele, mõistan, et seda pole mõtet kõike ühte kirjatükki valada. See on üsna sarilugu, sest sisetunne ütleb, et see on üks neid lavastusi, mis saavad Polygoni ajaloo nurgakiviks. Kooli osas oli sügisel 2012 (ehk teisisõnu selle hooaja esimeses pooles) "Qvartett. Mis? Kus?". Neid märgilisi lavastusi on olnud tänaseks siis täpselt nõnda: "Külmapildid" 2008, "Hapnik" 2009, "Tulevik on möödas" 2009, "Lahkumised/Rasstavanija" 2010, "Krahv Dracula sügis" 2011, "Maja" 2012 ja "Näha roosat elevanti" 2013. Enamus neist käekirjalistena, polygonlikud on nad kõik ja osad õppuste mõttes.

Järjejutu järgmise osa mõttes: Elevanti lavastati tagant ettepoole. Nii pole mina enne teinud. Lavastati paralleelselt nii lugu kui teist plaani tähenduste mõistes. Ja peab ütlema, et usaldati vägaväga taipamist ning vaistu, intuitsiooni.

Järgneb järgmises numbris! pildid SIIN

 foto Maike Tubin


Thursday, February 7, 2013

haiguste ravi, kontrollitud- ringiga tagasi!


    • Teinegi vastukaja Polygoni FBst:

      Tere,

      soovin väga teie tegijaid tänada roosa elevandi etenduse eest ning kirjutada mõtteid, mis mind valdasid tüki ajal ja ka pärast seda kuni siiani. Kirjutan siia, sest avalikud seinad mulle ei meeldi ja tavainimese mõtted pole ka ju suure kaaluga ega oma tähtsust ning minu jutt on ka väga egoistlikult minu enda mätta otsast lähtuv 

      Käisin teatris üle pika aja, vaatasime roosat elevanti. Mulle see tükk tohutult meeldis – mängitakse valguse ja varjudega, liigutuste ja hääletoonidega. See polnud mingi tavaline etendus, vaid pani sügavalt mõtlema – nii esituse ajal ja veel rohkem pärast seda. Olukordade vahetused olid ootamatud ning väga palju andis sõnumile mõtet juurde näitlejate liikumine, asendid, muusika – kui hästi olid need kõik sünkroniseeritud. Hämmastavalt tihti leidsin paralleele enda (pere)eluga, oli hetki, kus äratundmiskurbus tõi pisarad silmi. See oli suurepärane, kuidas näitlejad andsid edasi seda ängi, mis elus kohati valitseb; oli tragikoomilisi olukordi; ühel hetkel said südamest naerda, sekundi pärast käisid mõtted jälle väga tõsist rada mööda. Ja see lõpp – see tõi selguse nagu kevadine vihm, mis paneb aknad särama. Lõpp pani jälle kogu etendusele algusest peale mõtlema ja seekord natuke teises võtmes. Ja siis väljud teatrist ja mõtled, sõidad bussis koju ja mõtled, näed uneski olukordi etendusest. Hommikul ärkad ja mõtled ja võrdled ja tõmbad paralleele oma eluga ning vaed uuesti üle enda elus valitsevad väärtushinnangud, analüüsid suhtemustreid, tunned kaasa ja saad aru nendegi ängist, kes end vahel vägivaldselt väljendavad. See ongi elu: karm, heidutav. Vahel tundub, et kõige parem lahendus ongi probleemide juurest põgeneda: hullusesse, väljamõeldud, unistuste maailma. Kuid paistab, et mured tulevad ka sinna roosasse unelmasse lõpuks järgi ning unistused muutuvad, hakkavad elama oma elu ega kuula enam sõna. Kõige valusamalt jäid mõtteisse kajama Simona sõnad: vahel olen ma nii üksi, et ma ei tea, kas ma olen olemaski (täpset tsitaati ei oska vist kirja panna..). See appikarje hääles ja tolles lauses oli nii muljetavaldav, et käib erinevates eluolukordades tihti minu peast läbi.
      Ühest küljest valdas mind kahjutunne, et Simona on väljamõeldis – ta oli lihtsalt nii sümpaatne minule. Teisalt on see jälle kergendav, sest äkki.. olen mina ka siis väljamõeldis!!

      Kuna ma ennast ja oma elu suures osas sain etenduses toimuvaga samastada (ilmselt tegin seda üleliiagi), siis pidin lihtsalt oma mõtted ära kirjutama. Kenasti läbi raputas see lavastus, emotsioonide tulv ja mõtted pärast seda.
      Aitäh teile!
  • 2 tundi tagasi
    Polygon
    • tere Anneli. tegijad lavastaja isikus tänavad. see on viimastel aegadel harukordne, kui keegi nii siiralt ja vahetult tänab. erakordne oli ka see, et kõike nii mitmel tasandil välja lugeda ja jälgida suutsid. minul kui lavastajal on selle üle eriline rõõm, sest sellist lavastuslaadi eestis reeglina ei tarvitata- tavaliselt minnakse lihtsa teatraalsuse rada. see aga omakorda võõrandab ja kaugendab inimest laval toimuvast. ja sul on õigus- selliste vahendite kasutamine vastupidi aga lähendab meid toimuvale ja nagu isegi tundsid- muutus kõik väga omaseks. ühes eksid sa küll suurelt- just TAVAINIMESE vastukaja on Polygoni tegijatele suurima au sees. sest see on see kelle nimel me elame- inimeselt inimesele, mitte näitlejalt publikule. kunst ei ole primaarne, muutus on tähtis. Anneli- ma mõistan Su vastumeelsust avalike seinte osas- kuid mäletad, kunagi ilmusid üle eesti seintele kirjad "haiguste ravi, kontrollitud". see oli 80ndate lõpus. tollal võeti seda Ülo hullusena, kuid tänaseks- mis salata- oleme just seda austama hakanud: soojus, lähedus, austus. just samasugust sõnumit kannab Sinu tänukiri. lavastaja ja mõttekaaslasena palun Sinult luba avaldada see kiri nime muutes meie blogis- sest "tavainimene", kes sellise kirja kirjutab, ei ole enam tavainimene.

      siiras tänus ja austusega
      Tamur Tohver

      Milline armas ja südamlik vastus, ma tänan teid! Annan lahkelt ka loa oma mõtted teie blogis avaldada ning kindlasti jään huviga ootama Polygoni järgmisi tegemisi!
      Õhtuste tervitustega,   
      PS! Hakkan kohe uurima seda "haiguste ravi, kontrollitud" teemat, olin 80ndate lõpus veel alla 10 aasta vana ja ilmselt elasin fantastilises lapsemaailmas vaheldumisi naabripoistega sõda mängides ja kodus põllul kapsaid rohides 
    • 9 minutit tagasi
      Polygon

Me tuleme minevikust


Ines 43
Etendus on väga mitmekihiline. Vaataja ette tuuakse mitmed erinevad dilemmad elust, suhetest, käitumisest ja tavamõistmisest. Kuklasse on istutatud mõttemustrid, mis ei anna rahu ja tahavad iseenda sees lahti rääkimist ka pikalt peale etendust. 













Me kõik tuleme minevikust.
See on lugu suhetest, soovist tunda lähedust ja ometi seda kartes. Soovist olla armastatud ja ise armastust jagada. See on lugu armastusest ja armukadedusest, mõistmisest ja mõistatuslikkusest, kaotusvalust ja sellega hakkama saamisest. 
Me kõik oleme oma elus moel või teisel kogenud kaotusvalu ja sellega kaasnevat kibedust. Siin suudab mees oma eluga edasi minna hoopis erineval viisil. Tundeliselt ja peenelt on edasi antud mehe mõttemaailm, kaasates vaataja nii mõistma kui ka etteheiteid tegema. 
Materiaalne kaotab tähtsuse ja oluliseks muutub lihtsalt olemas olla. „Armastan teda, olenemata sellest, et ta ei mäleta, et ta unustab ja ta ei tee midagi. Armastan teda, sest ta ei taha midagi ja tal ei ole midagi.“ Võib-olla ongi sellest aru saamiseks vaja ise haiget saada. Samas mitte nii haiget, et sellesse ise kinni jääda. Iseennast tuleb ikka armastada, siis saab armastust ka teistele jagada. Raske on igapäevaelus olla salliv lähedaste suhtes, kipume hinnanguid andma ja mitte kuulama. 
Pidevalt on meil omad nõudmised, tahtes saada, ja kui maailm nendele ei vasta, oleme pettunud. Selline käitumine teeb valvsaks ja rahutuks, see pole suhe, milles elada tahame, ometi, sellest olenemata vastame samaga. Enese õigustuseks halvustame teisi ja kapseldume ise oma näilisse maailma. Maailma, kus meile tundub kõik olevat turvaline ja õige, pelgalt eneserahustuseks, mis ei kesta kaua. Kui see lõpeb, siis tabab meid taas hall argipäev. 
Aga argipäev on just see, kus me elus oleme ja meie valik on see, kui hästi ja kui elus olla tahame. Tuleb julgeda olla lähedal. Lähedus on ilus, kuid tihti ka valus. 
Etendus andis meile vägagi reaalse pildi iseennast kõrvaltvaatajana ära tunda. Mängustiil on äärmiselt realistlik ja lähedane, kaugeltki mitte tavapäraselt võõrutavalt-eemaldavalt teatraalne. See toob kõik eriti lähedale ja aitab valutult sisse minna 40-le lähenevate noorte inimeste lootustesse. Ja avab väravad.




Sunday, January 27, 2013

Kunstnik Mae Kivilo: Kuidas ma näen Roosat elevanti.



Kirjeldan teile teatrikunstniku elu. Iga uue lavastuse alguses seisad sa justkui suure ja ettearvamatu mere kaldal ning pead otsustama, kas liituda meeskonnaga ja minna vallutama uusi kaugusi. Kas meretagune maa on piisavalt kutsuv, kas purjeid heiskav laev on tugev, kas kapten on tark?
Teater on üdini meeskonnatöö ja poole reisi peal laevast lahkuda ei saa. Mida paremini meeskonnaliikmed üksteist tajuvad, seda huvitavam on nii protsess kui ka tulemus.
Teatris on kunstnik see, kes liigub ideede maailma ja asjade maailma vahel ning püüab teha asjadest just täpselt sellise valiku mis kõige paremini aitaks autori ja lavastaja mõttel publikuni jõuda.

PolygonTeatriga, Tamuriga,  olen ma teel esimest korda. Olen juba aru saanud, et lavastajal on algusest peale pilt selge, ehk et Tamur on seda laadi lavastaja kes mõtleb pildis. Minu roll on täpsustada ja detailidega tööd teha.
Olen aru saanud, et siin teatris on tõesti fookus näitlejal ja kujundust on täpselt nii palju kui vaja, mitte grammigi rohkem. Ja hea ongi.
Kaugel me siis oleme juba oma teekonnal Roosa elevandi järgi?
Täna, peale proovi, mõtlesin, et ikka uhke on vaadata uue maailma sündi, vaadata loovaid inimesi, julgust, annet, tahet edasi otsida.

Ja üldse mitte vähem uhke polnud vaadata tüdrukuid ja ühte poissi kõrgel tellingul, seinu mustaks värvimas. Või Marjat, kes kõigutamatu naeratusega täidab meie ekspeditsioonil tüürimehe rolli helistades, kirjutades, korraldades...
Varsti randume!

Saturday, January 12, 2013

Roosad prillid


Võrratu!
Minu eluajal toimub selline hulk pöördeid. Olen näinud olümpiat, riigipööret, milleeniumi- ja sajandivahetust, Euroopaga liitumist, kahte rahavahetust, oodanud kolme maailmalõppu ja muud. Täna olen tunnistajaks suurimale: inimkonna kõlbelisele pöördumisele. Algab areng isiku baasil, sest majanduskõverad ei näita tõusunooli, kuid evolutsioon ja uudishimu on peatumatud. Sel moel muutub piir ise tegemise ja kõrgkultuuri vahel üliõhukeseks. Kes oskab täpselt hinnata, kas Jareku “Minu inimesed” on mõjusam ja vajalikum soololaulu või kooriteosena? Kultuuriloome on olnud alates laulupidudest alati ühistegevus- sootsiumil on vajadused ja ta ei häbene sest märku anda.
 PolygonTeater on väike koht keset suurt linna, kus aeg käib teisiti. Me asutasime selle soovist teha midagi teisiti, selgel kunstilisel tasemel, kuid inimesele lähemal. Asutajad olid väsinud suurorganisatsioonidest, kus müra on suur, aur läheb vile peale, kuid masin ei liigu täiskäigul. Meie märksõnadeks on vahetu teater, taaskasutus, inimeselt inimesele- mitte näitlejalt publikule. Tegutseda mitte “by the book”, vaid “by Peter Brook”. Polygon saab viie aastaseks. Ilma stabiilse riikliku toetuseta on ometi loodud kõlapind publikus ja kolleegide seas. Toetajate abiga on vaatajani jõudnud kaheksa väärikat kutselist lavastust tunnustatud näitlejatega, asutatud on teatrikool TeatriPolygon, avatud süvaõppega teatriklassi Tallinna Ühisgümnaasiumis. Visioon tõotab veel paljut. Polygon alustas masus- mäletate seda sõna? Meedia imestas, teised koondavad, teie- avate? Me ei teadnud, et mõõnaperioodil ei tohi. Sest teater on kogukond, mitte firma. Meid huvitab, kas on võimalik tulla lähemale. Suhelda siiralt, tähenduste kaudu. Millest nad 70ndatel ikka rääkisid? Kui ei tunne omi asju, pole maailmas toimuvas kaasa rääkida- nagu Tõnis laulab.
 Palju ei jaksa, aga palju pole vajagi. Me teame, et eestlane on tark ja hingelt ilus. Sõnumiloome on kättesaadav kõigile. See ongi oodatud kõlbeline pööre, pole muud vaja, kui seda päriselt teostada. Kohalolek on seni hämu, kuni pole järgnenud tegu. Soovid kapitali, siin valem: andja on rikkam. PolygonTeatri Amfiteatris esietendub 2. veebruaril Eesti Näidendivõistluse 2011 võidutöö Piret Jaaksi “Näha roosat elevanti”. Ta küsib tegelaste suu läbi- kas sina oled porilombist vett joonud? Kindalt lumetükikesi söönud? Kas sa arvad, et sellel, mis meie vahel on, on midagi pistmist juhusega? Me tahame seda lavastust teha selleks, et toimuks muutus.
 Hooandja on ühisrahastusplatvorm, kus head ideed leiavad toetuse. Põhimõttel kõik või mitte midagi. Me ootame abikäsi, sest projekt peab saama 100% või rohkem rahastatud enne kui projekti lõpptähtaeg saabub. Meie usume, et sina usud. Teeme Ära, Naabrivalve, Balti kett, laulupidu... mäletad? Inimeste vabatahtlik kokkulepe, ei muud.  Sest tühi ruum ei ole tühi.

Ja hoogu saab meile anda SIIT

Tamur Tohver
lavastaja


Friday, January 11, 2013

Piret Jaaks oma Roosast Elevandist




Piret Jaaks,
näitekirjanik

Idee kirjutada Eesti Teatri Agentuuri 2011 aasta näidendivõistluse võidutöö “Näha roosat elevanti” sündis väga mitmest samaaegsest impulsist. Nimelt olin just sel perioodil lõpetamas Drakadeemia nimelist näitekirjanikke koolitavat erakooli. Kursuste raames külastasime ka Saksa teatrit, kust sain tohutu impulsi: see teater erines seninähtud kodumaisest teatrist päris palju - oli äärmiselt füüsiline, pakkus näitlejale palju kehalisi mängimisvõimalusi. Nii tekkis mul soov proovida, kuidas oleks kirjutada teksti, mille tegevus oleks pidevas kooskõlas näitleja aktiivse tegevusega laval?

Kuid mitte siis ei hakanud ma veel “Elevanti” kirjutama. Kirjutama hakkasin alles kuu jagu hiljem, kui vaatasin Youtubest, kuidas helilooja Arvo Pärt õpetas oma õpilasi üht lugu mängima. Ta ütles oma kuulsa loo „Für Alina” kohta, et iga noodi peale peab keskenduma nii, nagu „igal rohuliblel oleks lille staatus”. Mistõttu sündiski jägmine idee: kuidas oleks kirjutada sellist teksti, mille igal sõnal oleks näidendis nii vältimatu koht, et seda pole võimalik ära jätta, sest siis muutuks kogu teksti mõte?

Selsamal õhtul alustasingi säärase näidendi kirjutamist, kus soovisin neile kahele küsimusele vastuse leida. Lisaks ei saa eitada, et mind on selle konkreetse näidendi kirjutamise puhul mõjutanud ka lood meediast, helilooja Michael Nyman ja kirjanik Jack London.

Lisaks muidugi andis impulsi see kontekst, mis meid ümbritseb. „Näha roosat elevanti” on tänapäevane pilt kinnisvaramaakler Levi elust. Selles olev ühiskond ümbritseb meid pidevalt: kinnisvarabuumist järele jäänud suurte laenudega uhked korterid, neisse peidetud materiaalsel sidemel põhinevad suhted ja suutmatus minevikust lahti lasta.

Kuid “Elevandis” oleva mehe - Levi - üksindus ei ole abstraktne eksistentsiaalne mull à la „heaolu on nõnda suur, et ei oska enam midagi soovida” –, vaid tal on seljataga kurnavad läbielamised seoses enda perekondlike sidemetega. See näidend näitabki, mis juhtub inimesega, kes kaotab sideme enda perekonnaga ning matab end ostetavate asjade alla.
Ootan põnevusega, kuidas Polygon teater seda teemat laval käsitleb. 

Saturday, January 5, 2013

Kuidas Elevant roosaks sai

Ühel kaunil päeval... Elas kord...
PolygonTeater on väike koht keset suurt linna, kus aeg käib teistmoodi. Nii väike, vahetu ja iseelav, et sel kevadel täitub esimesed viis aastat, mil riigi regulaarse toetuseta on ca 10 000 vaatajani jõudnud ikkagi 8 täispikka omanäolist ja heal tasemel profilavastust teatris ja neli õppelavastust TeatriPolygoni Stuudios. Autorite ja koosluste nimekiri on meie arvates piisavalt viisakas ja tõsiseltvõetav. Publiku- ja kolleegihinnang samuti. Esimene lavastus jõudis vaatajani sügisel 2008, selleks oli K. Smedsi "Külmapildid". Lavastaja oli kohanud Kristianit Berliinis kümme aastat tagasi...

PolygonTeater on nii väike koht, et meil pole ühtki palgalist töökohta. Sellest tulebki, et mõni isik on saanud mitu ametit. Seega- nii nagu maailmas ja kosmoses asjad ikka käivad ootamatuid radu ja vahel ka tagurpidi- juhtus seegi kord. Tõsi, hoolimata asjade kummalisest viisist kulgeda, jõuavad nad siiski sinna, kuhu määratud. Nimelt tekkis allakirjutanud teatrijuhil ühel päeval mõte hakata ringi vaatama uue turunuduse- ja teavituse-inimese järele ja kogukond nagu Polygon omamoodi on, vaatas ta kõigepealt ringi tuttavate kaasamõtlejate hulgas. Ja jõudis otsapidi Drakadeemia juurde. Kus kommunikeerijana tegus Piret Jaaks. Soovitati temaga suhelda. Räägitud juttudest koorus välja mitugi selget ühisnägemust.

Samal ajal jõudis allakirjutanud pealavastaja uue teksti otsingul arusaamani, et Polygon läheb selgelt kodu-Eestis isekirjutatud tekstide rada- ainult nõnda püsib me mõte värske ja sõnum saab selline, mis maailma kajab. Ja on võimalik vormida see vastavalt tundele, sõna otseses mõttes "lugu tellida" Nagu Tõnis Mägi- kui ei saa kodustest asjadest aru, pole suures ilmas asja kaasa rääkida. Ja varasem kogemus kinnitas seda. Allakirjutanud lavastaja juhatas kümme aastat Raadioteatrit ja osales igal võimalikul moel 90ndate alguses eesti omadramaturgia arendamisel nõu ja jõuga. Sattus isegi kahel korral Eesti Teatriagentuuri korraldatava Eesti Näidendivõistluse źüriisse ja on ennegi lavastanud sealt pärit tekste nii kuuldemänguks kui lavale.
Seekord aga ei olnud ta millegipärast veel jõudnud avada kaustu ETAst saadetud värskete võistlusnäidendite  tekstidega. Nüüd kui teatrijuht jõudis kohtumiseni Drakadeemia kommunikatsioonijuhi Piret Jaaksiga, luges pealavastaja kiirelt enne läbi Eesti Näidendivõistluse võidutöö autori Piret Jaaksi "Näha roosat elevanti". Luges läbi ja hoidis peale kolme esimese stseeni läbilugemist... end väga rea peal, et aru saada, milleks sellist lugu tarvis on, rääkimata- miks selline lugu pärjati.
Ja siis luges loo lõpuni. Villeroy ja Boch, ma ütlen.

Mis sai Polygoni teatrijuhi kohtumisest Drakadeemia kommunikatsioonijuhiga, sellest teine kord. Mis sai pealavastaja kohtumisest autori Piret Jaaksiga, sellest kõigepealt siin blogis autori, kujundaja ja lavastajaja kirja kaudu ning vaadata saab seda alates 2. veebruarist kell 19 Polygoni Amfiteatris, Rävala 8. Loetud kordi, nagu Polygonil kombeks. Ahjaa- väikesel kohal Polygonil on nüüd oma koht keset suurt linna- Amfiteater.

tervitades kauni aasta alguses
Tamur Tohver
teatrijuht