Sunday, May 5, 2013

Elevant- lavastaja märkmed 2.osa


Meenutus talvest, esika lähenemisest... Hei! Tanud, oleme jah tibuga juba haiglas kuulasin tana just kuidas draka omad elevandile raadios promo tegi ja hooandjas on ka head uudised... "

Samaaegselt esiklapsega teatris sai autor emaks ka päriselus... Nagu esimeses osas sai märgitud, jäi "Näha roosat elevanti" pikka aega lihtsaks, vaat et primitiivse koega olmelooks. Ometi oli selle kõigega kaasas kogu aeg isiklik laetus- nõnda kui autori lapse sünd, juhtus aeg-ajalt midagi isiklikku. Kuni ühel päeval tabas lavastaja, et see on puhtalt tema enese lugu. Tõsi küll, nüanssides küll mitte nii äärmuslik- kuid see on lugu, kuidas oleks täielik kapseldumine aset leidnud. Nüüd oli see seljataga ja hea konkreetne teadmine, millest lähtuda. Pilt oli avaram, põhjused selgemad, lahendused lihtsamad ning mõistetavamad. Hiljem tuli ka tagasiside, et Levi osatäitja meenutas väga lavastajat elus, ka oma füüsise ja liikumise jms poolest :) Vaat siis! Selle põhjal seda osatäitjat nüüd küll ei valitud...

5. jaanuariks olid selged loo peamised jooned-printsiibid, analüüsiperiood selja taga. Paar proovi sai tehtud Kadri juures ja ka lavastaja kodus, kuivõrd elame lähestikku, väljas -15, palju lund... Kuidagi õdus oli jõulu ajal, mil vaikus ja rahu ümberringi, väiksema perega-trupiga-kohtuda ja elada Elevandi-elu. Mõõde muutus mõnusalt isiklikuks. Kõik edasine oli juba kokkukõlamise ja detailide küsimus- et kuidas, mitte et miks.


Ma ei ole varem tagant ettepoole lavastanud. Meil oli vaja teada, milline on Simona lõpus, mis on tema motiiv ja rolli võti, kuidas ta "töötab". Millist loogikat omab? Mis talle korda läheb, mis mitte, kuidas asjadele reageerib? Nö Simonade tasakaal, samuti Simona ja Katriini erinevused. Raske oli sõnastada Liisale Simona olemust, saada kätte see unenäolisus, mis hiljem pöörata realismiks. Samuti oli lahtine päris viimane stseen. Meie jaoks oli see tühi ja õõnes, võlts otsast otsani nind ei ühtinud absoluutselt autori nägemusega halastamatust lõpust Levi mõistes. Palusime korduvalt see ümber kirjutada, kuid autor ei soostunud. Olgu siis nõnda- töötame materjaliga nagu ta on...
Simonaga liitus muudki: kuidas kajastada alastust nii, et oleks piisavalt vulgaarne kuid mitte rõve? Et jääks õige mulje Simona kompromissitust tavade eiramisest, vabameelsusest, iseolemisest ning säiliks samaaegselt siiras iha... Proov proovi järel oleme Liisaga nõutud- enda meelest olen Simona õhus hõljumist piisavalt põhjendanud ja selgitanud, kuid Liisa on minu jaoks ikka võltsilt teatraalne, jääb kaugeks, ei ole orgaaniliselt järsk, ettearvamatu ja julm- samas kaitsetu ja süüdimatu kui laps... Ühtäkki taipan- Simona maailm ehitub ingli vaatepunktist, neil on ülesanne, kuid pole kahjutunnet, halastust...  Eesti keeles- väliselt sarnane pöörase kunstibeibega, kes teeb mis pähe tuleb. Omaarust raame lõhkudes lihtsalt trambib asju puruks ja on veel uhke ka? Ei midagi. Oleme juba pisut õnnetud.
Ühtäkki, 3h peale proovi, tuleb Liisalt sõnum: olen Tartu bussis, vaatasin just (misiganes) Hollywoody romantilist komöödiat ja taipasin, mis on Simona loogika. Vaat siis. Tuli järgmine proov ja tegi peaaegu õigesti!


Tõsi- palju sai olema veel tagasilibisemisi. Selgus lihtne tõsiasi. Suurelt lavalt ja teatud źanridest õpitud teatraalsuse eiramine on oi kui raske ülesanne. Mittemidagi tegemine. Näitleja ehmub, sest ta tunneb, et ei tee nagu midagi. Kohe mittemidagi. Sellega liitub teine allpool kirjeldatud probleem, sellest edaspidi. See on aga ju seesama paljuräägitud "siin ja praegu". Õppisime, et raske on säilitada mõistusele lihtsalt tõlgenduvat "ära näitle, ole".  Trupi naisnäitlejatele tuli see kuidagi pikema vinnaga, aga ühtäkki oli see olemas. Üldse õpiti selle loo jooksul väga palju. Palju inimsuhetest, palju teatrikunsti võimalustest, palju inimese olemusest, eesmärgist ja muust... Fantasiliselt usalduslik periood. Armastusega tehtud lugu. Armastusega armastatud. Selline peaks olema iga lavastusperiood! Ja see sai tasutud, kuhjaga...  Sest just selliste kooselude tulemusena juhtus 6. etendusel midagi. Keegi ei tea, mis teistmoodi oli- Kadri ja Meelise vahel eelviimases... paljuräägitud teatriime? Ei tea. Aga seda tundsid kõik. Midagi-keegi seal ruumis oli. Andis osa. See on hetk laval, mil lennuk taevas ületab helikiiruse, käib plahvatus, sein puruneb, nad on sealpool... Mai ei tea, mis tunne see on, sellepärast teen üle 20 aasta sügisel Ingomari "Jessica"-lavastuses  taas rolli, et teada saada!

Sellest järgmises osas!




vaata lõike etendusest 


 don't try it at home!