"Araabia öö" võtab armastusega hingetuks

R. Schimmelpfennig "Araabia öö"

mängivad: Kristiina-Hortensia Port / Meelis Rämmeld / Karin Rask / Mart Aas / Roland Laos

lavastaja: Tamur Tohver

lava ja kostüüm: Illimar Vihmar / Keili Retter / Mae Kivilo

helilooja ja esitaja: Mart Soo

tõlkija: Liis Kolle

valgus: Triin Hook

tehniline teostus: Mikk Siemer / Allan Räim

produktsioon: Jane Lauter / Anneli Simm

esietendus 24. aprill 2014, Polygoni amfiteater, Rävala 8

Tänan Sind selle pausi eest, mil ma unustasin hingamise.

Selle pausi eest, mille ajal oli pime nii saalis kui laval, näha polnud ühtki näitlejat ja kuuldus vaid sõnadeta muusikat. Selle pausi eest, mille ajal kogu saalitäis vaatajaid oli hinge kinni pidades lummatud. Selle pausi eest, mille ajal hakkasid elama lood minu enda peas. Selle kohta ei saa öelda “paus kannab”, sest see paus ei kandnud, see paus mängis ja helises täiesti iseseisvalt kuskil sügaval vaatajate sees.
Selline täiesti teistmoodi tunne oli Polygon Teatris “Araabia öö” vaatamise järel.

Aitäh, Polygon Teater, et panid mind mõtlema selle üle, et alati on midagi veel. Igas täiesti tavalises elus on alati midagi veel, mis võib peituda konjakipudelis, diivanil teleri ees, igas korrusmaja korteris, veeavariis või suudluses. Selline väike killuke igapäevast müstikat või täiesti eriline inimene.

Kui ma vaatan tagasi “Araabia ööle”, siis sellest rääkida polegi väga lihtne. Kui laval on korraga mitu erinevat lugu, mis samal ajal toimuvad kõik erinevatel ajahetkedel erinevates kohtades, kõlab see parasjagu segaselt. “Araabia öös” on see nii loomulik ja lihtne, kogu kaos on muudetud igaühele selgelt mõistetavaks. Lihtsalt inimesed ja nende unistused. 

Aitäh kogu selle armastuse eest, mis “Araabia öö” jooksul ühes või teises vormis väljendati. Vaatasin saalist lavale ja mõtlesin, et kas tõesti teeme ka igapäevaselt nii palju jõupingutusi ning jookseme oma elutreppidest üles-alla end hingetuks, et vaid leida üht tunnet, armastust? Ja seejärel, olles teinud nii palju jõupingutusi, oleme ikka valel ajal vales kohas? Kindel on, et “Araabia öö” lõppedes on kõik vaatajad saalis täiesti õiges kohas, et saada osa armastusest, mida lavalt saali kiirgab. “Araabia öö” ise on ju nii lihtne ja inimlik: armastus ja selle otsimine ning leidmine. Aga kuidas on armastusest saanud nii palju omavahel laval põimuvaid lugusid?

Ja mida te ometi laval teete ühe korrusmajaga! Paneelelamu, mis iseenesest peaks olema kõle ja nimetu paik, saab õhtu jooksul omaseks ja eksootiliseks. Aitäh lavakujunduse eest, mis loodi kohapeal minu ja kõigi vaatajate meeltes ja tajus. Ma võin täiesti kindlalt väita, et ma nägin laval korrusmaja koridore ja nägin ka Istanbuli vanalinna ja Bospuruse väinal sõitvat laeva. Samamoodi nägin ma tervet magalarajooni, mille tuled saabuvas õhtuhämaruses järjest eredamaks muutusid. Ja muidugi nägin ma üksikut mopeediga sõitvat noormeest kihutamas nende korrusmajade poole, loojuv päike selja tagant teed kuldamas. Ning ühte konjakipudelit nägin ka, seestpoolt. Ma ei küsi, kuidas on see võimalik kui laval oli etenduse alguses vaid tume tühjus.

Aitäh selle erilise tempode vaheldumise mängu eest, kogu “Araabia öö” jooksul. Täielik nauding on tajuda, kuidas tempo on aeglane täpselt seni, et millisekund enne seda kui aeglus muutuks igavaks, alustada kiirenemist. Ja siis koguda tuure järjest kiiremini ja kiiremini täpselt selle hetkeni, kus tarduda ning rahuneda sekund enne seda kui ma enam ei suudaks jälgida, sest kõik on nii kiire. See on tempo, mis võidab aja kulgu ja tahaks, et see kestab veel ja veel.
Ja lõpetuseks kõige olulisem. Aitäh, Polygoni Teater, et vabastasid mind ja kõik need saalitäied vaatajaid needusest! Aitäh Sulle, et üllatasid, Polygon Teater!

Kristel Treier, ettevõtja

foto Mats Õun