Ema, pronksiööd ei tule. Araabia öö tuleb.

KARPATI

“See ongi põrgu: sa mõtled, et kõik läheb hästi, seekord vähemalt, ja siis ei lähe nii, vaid võib-olla veel hullemini kui kunagi enne on läinud. Kui pöördumatult muutume me selleks, mis me lõpuks oleme – mu silme ees läheb pimedaks.”  (R. Schimmelpfennig “Araabia öö”)

 

Tere, ema. Aastaid ei ole uudiseid olnud, nüüd siis on. Saan maikuus juba 45 aastaseks. Hakkamasaamisega on raske olnud, et mitte Sinu juurde või lihtsalt ära kolida. Meil linnas on kombeks rääkida läbi lillede, mõista anda, olla tähendusrikas. Aga Sulle ütlen otse välja – mul läheb hästi ja olen õnnelik! Süüa veel on, aga muidu… meil linnas pole elukorraldus end maailmavaate realisatsiooni poolest õigustanud. Aga küll saab, alati on saanud.

 

Suured teatrid ja vabad teatrid

 

Meil siin on nüüd nii, et suured teatrid vahetavad näitlejaid, teevad projekte, kodulehed on blogipõhised, sõnateater toob välja tantsulavastusi ning osad märkavad enda kõrval teist keelt kõnelevat publikut ja rahvusi. Teevad kõike seda, mida vabateatrid juba kümme aastat tagasi tegid. Kõik, mis on vabateatris vähemal või suuremal määral tänu paindlikule mõtlemisele ja värsketele ideedele juba esindatud, kolib pisitasa riigiteatrisse. Sest selline hoiak ja tegu on elujõuline ning leiab kõlapinda. Muidugi on kahju, et ideed kolivad meie juurest ära sinna, kus on tasuresurss. See on paratamatu, kuid poolik, sest nii ei saa tegu läbivalt elujõuliseks. Kuni puudub eluviis. Uuest mõttest kantud prototüübi ellukutsujad taanduvad, sest jõud saab otsa, turu monopol kurnab nad välja. Õnneks jääb värske alati sündima väljapoole süsteemi ning teadmise ja taipamisega on lugu nii, et nad ei tule ämbrisse, mis juba servani täis. Võib rõõmustada, et enesestmõistetavus on hakanud maha loksuma. Tarkust ei saa patenteerida, see on universaalne ja iidne.

 

Me siin Polygonis näeme seda teatriasja kui võimalikku platvormi elukorralduseks laiemalt. Teater kui eluvorm, ettevõtlus kui tegus eluviis, sellest tulenevad eluterved isiksused. Järjepidev rahulik valmisolek ja hoolas suhtumine oma tegemistesse. Lähte- ja puutepunkt. Olevik. Inimeselt inimesele.

 

Ja tead, mul on hea meel, et reformiva kultuuriministri lahkumisest hoolimata saime ministeeriumilt toetust oma tehnika soetamiseks. Mul on hea meel avada septembrist esimene Polygoni päris oma saal  – amfiteater, 220 kohta, Rävala 8, Tallinn. Teatrite Väljaku kolmas teater!

 

Teatrite Väljakule

 

Eiei, ema, Teatrite Valitsus suleti juba ammu. Teatrite Väljak võiks aga ikka kõigile lahti olla. Imelik on kuulda, et avatud ühiskonnas on kultuuri ja valikuvõimalust liiga palju. Kas Sina tahaksid, et kõik suured toetatud teatrid oleksid üle Eesti ühtlaste vahedega ära jaotatud? Aga kellele nad seal mängivad, kui kõik inimesed linnas vahivad? Natuke imelik on, et meil siin ikka veel püütakse realiseerida suletud ringi nägemust korralduse, aga ka isikute tegevusalade või mahtude kohta. Et ma tuleks näiteks Sulle seal ütlema, et ole kena, vallavalitsus on Sulle, kohalikule, liiga suur tükk, las seda korraldame meie linnast? Ma olen viimasel ajal kogenud, et kohati hoitakse ikka väga ülal soovi kontrollida ja juhtida. Hoolimata eeltoodud teadmisest tarkuse olemuse kohta, et värske mõte vajab keskkonda, tuuakse ikka ette, et vaja partnerit, et tasandit hallata… Tea, mis need sõnad tähendavad? Partner tähendas vanasti võrdväärset?

 

Väga ilus põhimõte on, et kõik võivad saada võrdse võimaluse lähtuvalt oma mahtudest kasvõi aastaks või kolmeks. Tead, ütlen ausalt – esialgu rohkem ei taha ega tohigi kui kolm aastat. See on hea partnerlus, saab võimaluse täit ressurssi rakendada ja aja möödudes juba kõik muutubki. Kui nüüd kuidagi vabaneks hirmust, et gigandid samal ajal verest tühjaks jooksevad? Näe, ikka lipsas läbi lillede. Kas tõesti tekitab rajamise või ellu kutsumise au kõhklusi? Lühidalt – meie Polygonis teeme iga päev siin kivilinnas ime võimalikuks! Vahel lihtsalt tajud seda kätt füüsiliselt meie seitsmenda korruse kohal, justnagu hirm, et kui nüüd anname, siis tuleb sealt sellise jõuga, et… Ma olen siin nii mõnelegi rääkinud, et teatriauhinnad kipuvad mõtte kaotama, sest kõik ei alusta jooksu võrdselt. Isegi kui pingutus on tehtud, ei lubata seda ühekordset kolme aastastki hingetõmmet? Ema, tead, ausalt, me oskame toetust hinnata, kaasamõtlemine on kohe väga tugev õlg. See tuleb, kui oled sunnitud ostma 3000 euro eest kuus õiguse teha teatrit. Isegi kui tugi on vaid 1/4 iga lavastuse tegelikust eelarvest.

 

Õhtul, petrooliumivalgel mõtlen, et miks inimesed oma elu keeruliseks elavad? Oleks otsustajate kriteeriumid avalikult üheselt mõistetavad, õpiks kõik lubadusi pidama ja kõigil puhtam tunne. Vaat sedamoodi ta meil, ema, tuleb, see uus teater Tallinna kesklinnas.

 

Selle aprilli „Araabia öö“

 

Mul on Sulle hea uudis ka. Seekord jääb aprillis pronksiöö ära! Nii hea, et ei ole vaja taas kirjutada Meeletu Aprilliteese teatrite stabiilsusest. Seekord tuleb aprillis “Araabia öö”. Kolm korda tuikus Kultuurkapitalist tagasi. Võib nimesid nimetada – nii neid, kes ta tagasi saatsid, kui neid, kes talle elu andsid. Päriselt hea tunne on, et veel on neid , kes usuvad. Toetus on oluline ja tänu on oluline. Kuni looja tunnetab Teatrite Väljaku asemel Teatrite Valitsust, on ka imelik.

 

Jäin lobisema. Seega – “Araabia öö”. Mis miks? Polygon ütleb, et ime on kivilinnas ikka veel elus ja võimalik! Iga päev, igal elualal. Integratsioon – täpselt kui tulevas lavastuses sõna, muusika ja tegevuse vahel. Täpselt kui ses loos araablaste ja sakslaste vahel. Lääne olme ja idamaa ime vahel. Korrusmajade liftiśahtides ja -katustel.

 

 Mõista mõista, mis see on? Ei ole tavaline dialoog, aga pole tantsuetendus. Räägitakse lugu, aga pole sõnateatri etendamine. Jookseb kui film, kuid on teater. On elav muusika, kuid ei ole muusikateater. “Araabia öö” on nagu idamaa mõistatus eesti teatris – kihte on palju, kuid jälgida on kerge.

 

Ära tule seda vaatama. Tule ja tunne, idamaades kutsutakse seda virgumiseks.

 

Seega, ema, ma veel siiski ei tule. Veel saab asja. Rahvast on palju, aga inimesi… Polygonis on inimesi. Hoida elu elus, mäletad? Järgmisel hooajal mängivad Polygon Teatris Shakespeare ja Algus ja Noormets ja uued lavastajad ja… Meile siin Tallinna kesklinnas meeldib. Amfiteatrisse kolib ka teatrikooli tegevus ning meie isikuarengu koolitused. Aga ennekõike: Teatrissse! Teatrisse!

 

FRANZISKA

“Me suudleme. Ma panen silmad kinni, ja sellest hoolimata tunnen ma kuuvalgust.”

Karpati karjub. Kalil karjub. Üks pudel kukub lavatornist lavale ja lendab kildudeks.

Foto: Mats Õun

Polygoni missiooniks on kaasaegse teatrimõtte ja säästva maailmavaatega liituva „vaese teatri“ (vahetu teater- P. Brook) elujõuline praktiseerimine. tugevat emotsiooni ei pea looma ulatusliku ressursi ja tooraine kulutamisega – nii vaimses kui füüsilises mõõtmes. sellele liitub ühiskonna eri kihtide sotsiaalne ja rahvuslik integratsioon. Polygon Teater peab oluliseks, et tema laval jutustatakse kohalikku sündmust – nii kaasaegses kui klassikalises vormis kõigile inimestele mõistetaval moel. Teatri eesmärgiks on olla kõrge kunstilise kvaliteedi juures sotsiaalselt terav ja samas ühendav. Asutamisaastast (2008) alates on antud üle 100 etenduse ca 9000 vaatajale. 2013. aastal kujunes Rävala 8 ärimaja (harjutusruumid ja kontor) esimesel korrusel asuv amfiteatri saal teatri statsionaariks. Samal aastal tõusis püsipublikuarv 2/3 (ca 2500 in), omatulu teeniti põhitegevusega ligi 21 500 eurot. Polygon Teatri loomenõukogus mõtlevad kaasa Ingomar Vihmar, Karin Rask, Martin Algus, Madis Kolk ja Tamur Tohver. Teatrijuht on Tamur Tohver.

Tamur Tohver

kultuuriettevõtja