Wednesday, February 29, 2012

KÕIK ON KUNAGI UKSE TAGA


Slawomir Mrožek / Jon Fosse ”Maja”. PolygonTeater, lavastaja Tamur Tohver. Osades Kärt Tomingas, Janek Joost ja Karin Rask. Esietendus Laitse Graniitvillas 17.02.2012.

Veiko Märka

Polygonteatri formaat on seekord ”kaks ühes”. Kumbki lühinäidend ei kaota terviklikkust, kuid siiski on üks teisega läbi õhtu kokku traageldatud.
Stiililt on kerge poolakat norralasest eristada. Mrožeki ”Peo” tekst on tuttavam (ise olen näinud Uku Uusbergi hiilgavat tõlgendust Võrus), ta on omapärasem, vaimukam – ikkagi absurdiklassik. Fosse ”Keegi tuleb ju ikka” on põhjamaiselt vaoshoitud, ängi- ja ahistatusekeskne, enam-vähem Fjordidemaa Kruusvall. Kuigi tegelasi on mõlemas tükis kolm ja neid kehastavad samad näitlejad, on neil oluline vahe: ”Peos” ajavad kolm inimest ühte asja, ”Keegi tuleb...” erinevaid.
Peolistel on vaja pääseda majja sisse. Äsja üksiku vana maja ostnud noorpaar (Mees ja Naine) on formaalselt juba omas kodus. Saladuslik hoone võibki olla esimeste ihaldatud peopaik. 
Võib-olla ongi tegu soolaleivapeoga? (Sel juhul tuleks küll väga igav pidu.) 
Aga mõlemate vahel on uks nagu tulemüür. Ühtede jaoks oleks pidu, kui see avaneks, teiste jaoks kui kinni jääks. Ometi just uks seobki kaks tükki tervikuks ning õigustab täiel määral lavastaja tegevust: ta laseb mõlemat näidendit mängida jupikaupa. Ühisosa rõhutab veel üks lihtne, aga meeldejääv võte: näitlejad peaaegu ei vaheta teise tükki üle minnes riideid, kuigi see tehniliselt võimalik oleks. Prevaleerib neutraalne must värv. 
Seega on ühed ukse taga ja teised sees. Kusjuures võimatu on otsustada, kummal pool parem on. Mehel ja Naisel on eesmärk küll formaalselt täidetud, kuid B, S ja N-i suures ja siiras peo-ootuses on rohkem optimismi. Nad on nagu lasteks jäänud täiskasvanud, esimesed seevastu varavananenud, kuigi aastatelt noored inimesed (see kehtib ka Võõra kohta). 
”Tahaks üksi, omaette olla!” soovivad ühed. 
”Mis elu see on? Ilma peota?” ahastavad teised.
Soovid on vastandlikud, tagajärjed mitte. Pidu ei tule, omaette olla ka ei lasta, nõnda jääb lavastusest kajama pessimistlik põhitoon. Tsitaat tekstist: ”Maailm on liiga tühi ja üksildane koht meie jaoks” võiks kuuluda mõlemale seltskonnale. 
”Keegi tuleb ju ikka”, on Fosse jaoks k a r t u s, Mrožeki jaoks l o o t u s. ”Keegi seal väljas vist on?” kardavad esimese tegelased, esialgu endile küll hirmu tunnistamata. ”Peo” omad, vastupidi, loodavad, et keegi seal sees oleks. Või ka väljas, või üldse kusagil, peaasi, et pidu hakkaks. Neil pole nii suuri nõudmisi – ehk seetõttu, et näidendi autor elas kaua totalitaarses ühiskonnas. 
Poliitilises paradigmas edasi mõeldes võib jõuda koguni järelduseni, et ”Pidu” on sotsialismi mudel (vene ajal ju muud ei tehtudki, kui pandi pidu või oodati seda). Seevastu kinnisvara haldamise ja eraomandusse sekkumise (viimast nii isiklikus kui üldises plaanis) probleeme valgustav ”Keegi tuleb ju ikka” modelleerib kapitalismi.  
Ka ”Peos” leidub eksistentsialistlikke kriisihetki: ”Võib-olla ei peaks pidu üldse olema?” Sama hästi võiksid Mees ja Naine küsida: ”Võib-olla peaks keegi siiski tulema?” 
Niisama kategoorilised on vastused: ”Peab olema pidu! Sellepärast, et ma tahan.” ”Keegi tuleb...” seevastu õpetab, et parem on, kui keegi siiski kunagi ei tule.
Vastandid vastanditeks, tegelikult esinevad ju lõviosas näidendites erinevate seisukohtadega tegelased. ”Majas” ei puutu nad lihtsalt kordagi kokku ning see ongi lavastuse ainukordne võlu. 
”Maja” lavakujundus on ühtaegu lihtne ja ammendav: pikk laud sümboliseerib eestlase jaoks nii pidu kui kodu. Nii laia tähendusvälja kui uks ta ei tekita, aga oma kapitaalsuse tõttu lubab tõmmata mingi ähmase paralleeli püha õhtusöömaajaga – mis oli ju ka pidu.

No comments:

Post a Comment