Sobitumine Sangaste Seltsimajas Seltsimeesteks

 

et põle rikkund rinnaluida,
põrutand põle põlveluida,
ihuluida, hingeluida,
suului-/da sü-/dameluida!
Et mina sündisin soldatiksi,
mahtusin aga madruseksi.
Soldatiks sain saapad suured,
ausa halli kuue selga,
kroonu valged kindad kätte!

 

Need lahtise rinnaga sulased, külapoisid, peiarid, nendes kõigis on sees see surmani tihenenud olemine, kummargil hüppeks kuhugi, et see kuhugi ise näitab ennast ainult selles hüppes - surm siis seega, kuid surmana unustatud, lõbu vist siis, nauding ainult, kuid naudingunagi unustatud.
Hüppamise enda füüsiline siin-just-praegu.