Näitleja on iga omas toas ja mediteerib. Luksus. Mina istun ringrõdul kohe sissepääsu vastas, kust inimesed saabuvad. See on tegelikult raamatukogu. Siin on hea rahulik.
Nii olen ma näinud tegelikult teid kõiki, kes te käisite Boobil ja Rital Laitses külas.
Näinud, millistena te saabusite ja näinud millistena te lahkusite.
Teie mind ei näinud.
Autosid oli õu alati täis. Suuri ja ilusaid.
Jõudsid minuni ka sellised sõnad, et esimest korda pani teater tõeliselt mõtlema... Kes nii ütles? Küllap ta teab, lubas edaspidi alati esietendusel kohal olla.
Jõudis ka, et üli õrn lugu.
Sellised me oleme- rämedalt õrnad.
Täna siis, siin viimast korda, 30 minuti pärast.
Aprillis lõunasse.
Ma tahtsin tänada. Et te meid mõistsite. Miks nüüd, miks see lugu.
Sest te mõistsite.
Tamur
No comments:
Post a Comment