KOOLIS UUS POISS!

Kroonika. Persoon.
Tamurist, Polygonist.
Uus poiss 33 aastat hiljem

kirjutas Meelis Kapstas , pildid: Kristjan Lepp

«See telelavastus oli omas ajas kõva sõna. Minust kuni viis aastat nooremad või vanemad teavad
mind tänaseni ikka «uue poisina»,» ütleb Tamur Tohver (43). Kui kolmkümmend sügist tagasi «Uue poisi» tegemiseks läks, oli Tamur kolmeteistkümnene. Nagu ka «naispeaosa» mänginud, hiljem tooniandvaks teatrikunstnikuks ja nüüd NO-teatri juhiks tõusnud Ene-Liis Semper… Üleöö ja üle Eesti
tuntuks. Ülbikuks. «Tollal oli ETV üks ja ainus eestikeelne telekanal,» ei imesta Tamur. Mudilastele
olid oma saated, aga haruharva nägi kuumi asju – seda, mis teismelistele noortele päriselt korda läks. Paar aastat varem oli tehtud telefilm «Keskpäev» (Maria Avdjushko ja Mihkel Rauaga). «Uus poiss» oli küll Nõukogude dramaturgia, kellegi Eduard Akopovi kirjutatud – aga rääkis elulise avameelsusega päris elust – koolikiusamisest ja murdeealiste olelusvõitlusest kambasuhetes. «Mõni ime, et me Ene-Liisiga olime üleöö Eestis absoluutsed staarid,» muheleb Tamur. «Vaat et nagu Jaak Joala või Anne Veski Moskvas! Muidugi, väga imelik tunne oli. Täna käib täheks saamine Eestis lihtsamalt, kanaleid ja võimalusi on hulga rohkem. Veneajal oli staar haruldane. Ja raskem oli korraga sülle ja kaela sadanud
tuntusega toime tulla.» Pioneerieas lapstähel polnud kelleltki nõu küsida-rääkida ega (kui tänasega võrrelda) kuskilt ajakirjast lugeda, kuis mõni maailma Justin Bieber oma kuulsusekoormaga hakkama saab. «Kui sulle ühtäkki hakatakse kümneid kordi päevas koju helistama...» mäletab Tamur tollast plikade-sadu, «aetakse mingisugust omast arust nutikat ja lõbusat juttu – ja tahetakse kokku saada…»
Tamur tunnistab, et oli «Uue poisi» aegu parasjagu just selles eas, kui poisid tüdrukutega üldse ei mängi. «Väsisin-tüdisin sellest. Oleme Ene-Liisiga tagantjärele rääkinud, et oma loomult olime me
palju tagasihoidlikumad ja ujedamad, kui see meie «ülbest» telelavastusest välja paistis.»
Kumbki ei osanud sellega harjuda – ja enesekaitseks muutusid nad tõrjuvaks.
«Tänapäeval ollakse harjunud, et näe, ta ongi selline kuulus ja ennasttäis – staar peabki seda olema. Nõukaajal, kui «kunst kuulus rahvale», vaadati – õige šeff, mis sa endast õige arvad!»
«Ju see üleolev nägu tekkis mul ette enesekaitseks, » ütleb telelavastusest «Uus poiss» tuntuks
saanud Tamur Tohver. «Tegelikult pole ma elus kordagi korralikult kakelnudki. Ei lõuga andnud
ega ise sisse saanud.» Nüüd juhatab kunagine lapstäht oma PolygonTeatri juures teatrikooli ja
keskkoolis, kus kunagi ise käis, teatriklassi.
1. ja 2. oktoobril ootab Tamur Tohver uusi poisse ja tüdrukuid katsetele, astumaks PolygonTeatri teatrikooli. Lähemalt kooli astumisest loe siit.


Maret Oomeri paleeteatrist Tamuri vanemad polnud teatri-, vaid «lihtsad inimesed». Ema oli õppinud rõiva- ja isa mööblikonstruktoriks. Emal oli silma – nähes, kuidas poiss esinemishuviliselt kodus trikke tegi, viis ta Tamuri kümneaastaselt näiteringi. Tollasesse Tallinna Pioneeride Paleesse (nüüdsesse Kanutiaia Noortemajja). «Jah, Maret Oomeri juurde. See oli juba siis rahvasuus pidulikumalt «paleeteater». Tõesti omaette väike teater. Valgused, aksid – kõik,nagu päriselt teatris käib, ainut vähendatud mõõdus. Oma valgustajad, õmblejad ja kunstnik – Helge Uuetoa, kes ka teles
töötas. Ja tänu kellele me kõik siis ka «Uude poissi» sattusime.» Maret Oomeri käe alt sai hoo sisse
hulk tänaseid teatrinimesid: Anne Veesaar, Toomas Lõhmuste, Riho Rosberg, Taavi Eelmaa, Andres Puustusmaa, Madis Milling, Hendrik Normann, Tarmo Männard, Pille Minev… Rääkimata Tamuri
elupõlistest sõpradest Tarvo Krallist ja Rednar Annusest. Tollased eakaaslased mäletavad, kuidas Oomeri omad olid tollal üle Tallinna eneseteadlik ja kokkuhoidev kamp. Tamur muheleb: «Kui minul
raadioteater ja Krallil muusikaliteater otsa said ja me PolygonTeatri tegime, pakkusingi ma algul nimeks «Paleeteater». Respektiga, et me mõlemad oleme Mareti juurest tulnud…»

Armastatud või seeditud?
Milline poiss Tamur ise «Uut poissi» tehes oli? Kui tormilis-tundlikult möllas temas puberteedi-iga?
«Elasin õnnelikult üle,» muheleb Tamur. «Ei olnud mul märgatavalt karmi häälemurret ega vistrikke näos. Tütarlastel tärkavad selles eas rinnad – nad hakkavad käima küürus, et seda varjata. Ühesõnaga,
minul neid probleeme polnud.» Elava loomuga poiss, seda küll. «Liider ma polnud. Kuid mu naljad nagu meeldisid või… Igal juhul ma pole pidanud kordagi elus kaklema. No väikseid kähmlusi
tuli teismeliste pidudel ette. Sedagi «tellimusena ». Kui keegi ütles: kuule, see «uus poiss» on liiga ülbe kutt, mine pane ta paika. » Aga isegi need olukorrad lahenesid siis kuidagi testmoodi. «Ma ei ole kordagi lõuga andnud ega ise sisse saanud,» ütleb Tamur. «Pole kordagi pidanud kaklema
ega lömitama. Ma ei tea, mind on kuidagi hoitud või armastatud või… võib-olla lihtsalt sallitud ja seeditud.» Puberteediea-heitlused «mina ja teised». Selles eas on vaja, et kamp respekteeriks
– tunnistaks omaks, tekiks kuuluvustunne… «See läks minul üsna valutult. » Tamur leiab, et ta
on algusest peale endaga tasakaalus olnud ja seda ilmselt tänu kindlale kodule. «Nii mõnigi võib kadestada – ma elan tänaseni oma kodus! Ehk siis kortermajas, kuhu ma sündisin. Kõigi mugavustega,
aga täitsa keset metsa Nõmmel,  Männiku – raba ääres. Nii et näen köögiaknast päris põtrasid, jäneseid ja hirvi. Ja kaevikuid, mis sõja ajal Tallinna kaitseks kaevati. Poisikesena lõikasin sealtsamast kraavi
kõrvalt männikoorest paate ja ujutasin neid suurvee ajal.» “Mõni ime , et me Ene-Liisiga olime üleöö Eestis absoluutsed staarid. Vaat et nagu Jaak Joala või Anne Veski Moskvas…”

«Uus poiss» etendus teleteatris 19. märtsil 1983. Ene-Liisist sai tooniandev teatrikunstnik, Tamur asus vedama Raadioteatrit. Ene-Liisist sai NO-teatri juht, Tamur veab oma PolygonTeatrit…

STATSIONAARIKS Aastaid Raadioteatris ja nüüd

ka oma PolygonTeatris alati liikuva meeskonnaga, ilma oma

majata, erinevatest teatritest valitud näitlejatega koosmängust

tekkinud uuest energiast vaimustunud Tamur on jõudnud

äratundmiseni – nüüd oleks huvitav just püsitrupiga töötada.

«Tahan järele proovida, kas see, mis 1960ndate lõpu

teatriuuenduse kohta kirjutatakse – kas selline ühistegemine

on ka veel tänapäeval võimalik.»

See on paneelmaja, aga ehitatud eriprojekti järgi. «Meie endi isade poolt, kes töötasid selles instituudis, kus neid paneele välja nuputati. By the way, seda instituuti juhatas Johannes Hint ise, enne kui ta oma kurikuulsa Desintegraatori tegi!» Linnapoiss «maakodust» Tamuril vedas ka kooliga. See oli justkui maakool – kodune, Eesti ajal ehitatud, puutrepi ja eheda pööninguga maja. Tollases 27. kaheksaklassilises (nüüdses Rahumäe põhikoolis) alustas ta õhtupoolses vahetuses.
«Hilja õhtul lohistasin läbi metsa koju enda järel koolikotti, mis oli pungil täis spordi- ja kunstitarbeid…
Aga kolmandas klassis olime juba šefid – «vahetusvanemad », kes me nooremate eest vastutasime.»
Hilisemast, kuuendast klassist ei mäleta Tamur muid probleeme, kui et «meie klassi tüdrukud hakkasid vaatama kaheksanda klassi kutte. Sest sina oled ju veel nii väike, inetu ja nõrk ja – üleüldse…»
Aga nii väikeses koolis oli algusest peale hea tiimitunne, hoiti kokku. «Olid mingid kakelungid – meie kooli omad teise kooli vastu –, aga kooli sees mingit tagakiusamist nii väga ei olnudki.» Ühesõnaga «Uue poisi» põhiteema koolikiusamine läks Tamurist õnnelikult mööda. Ja tal oli kindel tunne minna Rahumäelt edasi linna – Tallinna 20. Keskkooli kirjandusklassi

OMAL NAHAL PROOVITUD! Lapsest peale kooliteatris ja ka kõik malevasuved läbi teinud Tamuril on kogunenud, mida nüüd edasi anda ja õpetada: «Sport paneb oma võimeid proovima ja tundma, skautlus õpetab vendlust ja ühistegevust, kunstiõpetus annab loovust, aga omaette nokitsedes…

Teater arendab tervet isiksust – õpetab elu analüüsima ja mõistma.»

 (nüüdsesse Tallinna Ühisgümnaasiumi, kus Tamur sellest sügisest õpetajana teatriklassi vastu võttis).
Karjas ellu jääda ja kampa saada Selles mõttes oma tegelaskujuga – Armeeniast Moskvasse teenima määratud sõjaväelase perekonnaga uude kooli «tõrjutuks » sattunud uue poisi teemaga Tamur
samasust ei tunnetanud. «Sellest ümberasunute kultuuri teemast olen hiljem aru saanud. Ja minu jaoks
polnud siis teemaks mitte mina ja kampa sobitumine, vaid pigem tõesti: poisid ja tüdrukud. See minu ja Ene-Liisi, kahe karjast tõrjutu, vahel seal telelavastuses kenasti tärkav sõprus ja mis iganes seksuaalne
ärkamine ja häbenemine. Ilmselges stseenis, kus me Davithi ja Aljoškana märjaks saanud riideid vahetame… See ei vastanud minu ja Ene-Liisi vahel siis absoluutselt tõele!»

Suurtes Hollywoodi filmides armuvad peaosatäitjad teineteisesse. Tõmbumised ja tõukumised  võtteplatsil? Aga ei. Olgugi, et ka Ene-Liis oli Maret Oomeri klassist, polnud Tamur teda
varem märganud: «Seda tõmbumist polnud seal üldse. Ma pakun, et selles vanuses
ei meeldinud mulle veel ükski tüdruk. Läbikäimine puudus, piirdus sellega, mis võtteplatsil. Lavastaja ei õhutanud ka, et sõbrunege nüüd kuidagi rohkem omavahel. Nojah, esimest korda televisioonis
– tegemist ja möllamist kui palju. See oli omaette fun,» kiidab Tamur. Ja küsib: «Ja miks sa arvad, et sel armeenia poisil Davithil olid selles loos selle tüdrukuga seksuaalsed tagamaad?! Tolles klassis käis
nii kõva isikukultus – mis tolle liiderpoisi nimi oligi, Ljonja vist… Seal oli tegemist, et ise karjas ellu jääda ja kampa saada –

DOSTOJEVSKI «IDIOODI» VÄRVIDES PORTREE

Tamuri ema õde uuris välja, et nende sugupuu ulatub Romanoviteni…

«Tõsi või mitte, aga muidugi see teadmine kõditab.» Paus. «Üksindus on

enda peas. Tegelikult on olnud mul kõigi nende aastate jooksul inimesed,

kes on kusagil minu peale mõelnud ja mind hoidnud. Tänan siiralt kõiki!»

«Ene-Liisiga puutusime nii palju kokku, kui kaamera ees võteteks vaja oli. Nii et mängides ekraanil suurt sõprust – tegelikult seda ei olnud. Ene-Liisiga saime alles aastaid hiljem, pärast ülikoole sõpradeks.» Nüüd on Tamur Ene-Liisile pakkunud, et võiks ju kahasse ja uute noortega
«Uue poisi» uuesti lavastada. «Ei, tea, las see jääda sinna aega,» oli Ene-Liis Tamurile vastanud.
«Aga küll ma selle veel ära teen,» lubab Tamur. «Mul kodumajas oli palju eri vanuses lapsi. Kaks mu põhisõpra olid minust üks-kaks aastat vanemad poisid. Kui me huvid lahku läksid, olen ma ka endast nooremate tüdrukutega kodu mänginud. Aga mitte lausa nukkudega, vaid mänguloomadega, » naerab Tamur. Erinevalt «Uue poisi» suure pere Davithist oli Tamur oma peres ainuke laps. Õdede ja vendadeta kasvanud, algusest peale «üksik hunt». Pärin Tamurilt, kuivõrd see tähelepanuga ärahellitatus on hiljem teatriteel tema kasuks või kahjuks mänginud. «Vaat, seda ma nimetan tagantjärele klassikaliseks puberteediks,» ütleb Tamur. «Kuidas ma vihkasin ja protestisin, kui mu
ema minu mis tahes saavutusi oma sõbrannade ees tutvustas! Mida vanemaks ma sain, seda enam see mulle pinda käis. Alles nüüd, kui ema juba paar aastat lahkunud on… Ma ise korraldasin, rääkisin-
lugesin ärasaatmisel kõik… Siis taipasin, et ma olingi emale tegelikult kõige tähtsam tema elus – vahend ja eesmärk. Mu isa väga tundeliste või perekondlike asjadega nagu ei tegelenud.»
Isa läks ja lõi endale uue pere, kui Tamur oli neliteist, üsna kohe pärast «Uut poissi». «Need olid keerulised ajad,» ütleb Tamur. «Nii et ma pole päris üksik hunt. Tegelikult on mul poolvend ja õde ka.
Priit ja Anneli. Tänaseks juba suht täiskasvanud…Küllap nendega veel näeme.»

Üksik hunt. Ajast aega on veenev kunst sündinud ikka üksiolemise-tundest… Tamur naerab ja tõrjub: «Jah, nii nad ütlevad, et jagatud mure on pool muret. Minuga on mida edasi, seda enam – vastupidi. Raske on, kui pole enda rõõmu oma tegemiste üle kellegagi jagada. Sa pärid siin, kui tugev või nõrk on üksiklapsena kasvanul teatritsunftis läbi lüüa. Aga see küsimus laieneb kogu elu peale. Tekib tunne –

eriti pärast seda, kui su vanemad on juba läinud –, et sul polegi enam kellegagi seda päris ühist

kogemust, mida mäletada ja jagada. Ja siis jääb palju asju enda sisse...»

Mida vanemaks saad, seda enam maksab paarisuhetes ühine või vähemasti sarnane minevikukogemus. «Inimeste lähedus baseerub ühisel kogemusel, mitte millelgi muul. Ja need suhted, kui saadakse
kokku ja elatakse edasi kumbki täiesti eri elu, need ei püsi.» Seda üksi-tunnet annab teatrimängus
lavastajana publikuga jagada. Ja üksiolek on lavastaja ametisse vist sisse määratud?
«Sa võid oma peas ideaalse pildi valmis mõelda, aga see, mis hulga erinevate näitlejate
kaudu lõpuks lavale jõuab… On paratamatult ikkagi natuke teistmoodi. Aga ärme nii tõsi targutavaks lähe!»

Teha oma asja perfektselt, lõpetatult, laitmatult. Kui kellelegi on minust teine mulje jäänud, siis see on nende peas!» Viimast lausub Tamur ägedalt. Näitlejana on Tamurit kutsutud (tänu
kiilaspeale?) seriaalist seriaali mängima jõhkardeid, kui mitte lausa mõrtsukaid.
Tamur tunnistab, et ei mäletagi, millal ta viimati head inimest mängida sai. «Nii see on läinud. Mis teha.» Lapsepõlvest mäletab Tamur oma peas tüütult elektrit täis ja vastikult kleepuvaid
juukseid. Ebapuhtusetunnet. Ja ta jutustab iseloomuliku loo. «Kui ma olin kolmene – seda meenutasid
mu vanemad anekdoodina hiljem –, olin ma iga kord, nii kui mu käed vähegi mustaks
said, kraanikausi all. Vingusin ja vigisesin seal nii kaua, kui keegi mind üles tõstis ja sain oma käed ära pesta. See lõppes sellega, et isa ehitas koju mulle ekstra nii palju madalama kraanikausi, et ma ulatusin
käia ise käsi pesemas – vedas selleks seina spetsiaalsed torud ja…» Tamuri silm löö särama:
«On ju tore!»

«UUE POISI» OLEVIK «Teatris öeldakse:

su tegelaskujul peab olema elatud elu jälg näos.

Päris elu inimesed elavad enamasti tulevikufantaasias

– saab kiire mööda, küll ma siis teen ja olen.

Mina küsin: millal sina ise elad?»

ühistegemise väärtus

Tamur Tohver: teatritund õpetab ühistegemise väärtust. Ja haarab konksu otsa! Foto Siim Lõvi

Kolm aastat tegutsenud Polygoni teatrikool laiendab tasapisi haaret, tänavu lisandub Ühisgümnaasiumi teatriklass

Kaarel Kressa, Eesti Päevaleht
kaarel.kressa@epl.ee


Polygoni teatrikool on tegutsenud kolm aastat. Milliste motiividega alustasite?
Teater ise sündis 2008. aastal natuke juhuslikult - nii mul kui Tarvo Krallil tekkis muudes tegemistes vaakum ja mul oli üks Kristjan Smedsi kirjutatud lugu, mida olin umbes kümme aastat endaga kaasa kandnud. Tegime selle lavastusena ära ja otsustasime, et see ei jää ühekordseks projektiks. Kool tekkis aasta pärast Polygoni teatri loomist.
Olime Tarvoga ise juba kooliteatrist saadik ja seejärel professionaalsete näitlejatena teatriga tegelenud ja enda pealt näinud, mida teatriõpe inimese arengule ja maailmapildile annab. Kuidas see distsiplineerib ja õpetab mõtlema ühiskonnale kasulikus vormis. Lääne demokraatia kasvatab üles küll indiviidi, aga koostöö osa jääb hõredaks. Inimene tegelikult vajab vastutust ja ühistegemist.

Nii et teatritunnid on juba iseenesest väärtuskasvatus?
Teater ei toimiks, kui poleks inimestevahelist kokkuleppet ja vastastikust austust ning usaldust. Teater on ehe tõestus, et üksi ei ole sa tegelikult mitte midagi. Selle tõdemuse omandamisega liituvad näitekunsti alused, tavalised õppeained nagu näitlejameisterlikkus, lavakõne, lavaline liikumine. Suviti on meil laager, kus iga kord käsitletakse erinevaid teemasid, sel aastal oli filmilaager. Lisaks meie oma teatrikoolile alustab sellest sügisest Tallinna Ühisgümnaasiumis esimest korda teatriklass, nende tundides antakse ülevaade ka teatriloost ja tänapäeva teatrist. Nemad hakkavad ka siin majas käima, põhirühmades ja laagrites osalema.

Keda Polygoni teatrikool ootab?
Esimestel aastatel tegime väikese sõela, nüüd oleme aru saanud, et tegelikult meid väga ei hirmuta, kui sisseastujal pole eelnevat kogemust ega ka silmatorkavat annet või kutsumust. Peaasi on soov. Üldiselt ootame nooremasse rühma alates kümneaastaseid õpilasi. Vanem ots on meie stuudio, kuhu oodatakse eelneva kogemusega noori vanuses 19 aastat ja rohkem. Ja 30-aastaselt tulla on natuke hilja, selles vanuses pole nullist alustamisel perspektiivi. Sellest sügisest pakume lisaks avalikke lavakõne ja lavalise liikumise treeninguid, kuhu saab ka ühekordselt enda lõbuks tulla.

Mis nendest noortest pärast saab?
Rõhutaksin kaht asja – esiteks ei ole kellelgi siin mõtet karta, et teda sunnitakse professionaalseks näitlejaks hakkama. Aga need, kellel on selline tahtmine, saavad siin ka selliseid teadmisi, mis aitavad edasi õppima minna. Hästi palju on neid, kes ei taha kunagi näitlejaks saada, aga tahavad terve nooruse näiteringis käia, saada osavaks ja julgeks, arendada eneseväljendust ja loovust. Neist, kes nüüd Ühisgümnaasiumis teatriklassi läksid, tahab enamus proovida kõrgkoolis näitlemist edasi õppida, paljud neist sisse saavad, on iseasi. Teatrikool on tegutsenud kolm aastat, nii et selliseid inimesi pole me veel jõudnud üles kasvatada, kes kümneaastaselt siia tuleksid ja 19-aastaselt lõpetaksid. Vahel helistavad meile castingu-inimesed ja otsivad seriaalidesse näitlejaid, mindud on “Saladustesse” ja mujale. Ja 16-aastane Henri Viies luges tänavu Vikerraadios koos Indrek Ojariga kuuldemängu “Puudutamata”.

Mis tulevikuplaanid on Polygonil kui teatril?
Sügisel loodame mängida eelmise aasta näidendivõistluse võitja Piret Jaaksi “Näha roosat elevanti”, ootamatu puändiga lugu väga kaasaegsel teemal. Seda tahaksime mängida siinsamas Rävala 8 majas, kus ka Polygon Teatri harjutussaalid asuvad. Tahaksime hakata siinset amfiteatrit pisitasa statsionaarse ruumina kasutama ja senisest projektipõhisusest eemale liikuda.


Vastuvõtt Polygoni teatrikooli toimub 1. ja 2. oktoobril kell 18 avatud tunni põhimõttel. On kolm lastegruppi: 10-12.-aastased, 13-15-aastased ja 16-19-aastased, lisaks täiskasvanutele mõeldud stuudio. Eelregistreerimine aadressil kool@poly.ee lõpeb 25. septembril. Vaata lisa leheküljelt www.poly.ee/tule-kooli/

Tulemised ja lahkumised

Tantsud "Majas"

Seekord on Maja põlispärnade all. On treppe ja soppe, on peidikuid ja käike. On hiilgust ja intiimsust. Ainult et... kus on uks? Uks, mis laseb nii sisse kui välja. Mis kaitseb meid külma eest ja annab palaval päeval jahedust. Mis ootab koputust nii varasel hommikul kui hilisel õhtul. Uks, mis vahel sulgub jäädavalt lahkuja selja taga ja lendab pärani valla uue tulija ees. Siin on need põrandad, mis teevad vahel häält ka siis kui astujaid pole. Need põrandad, mis näinud ballikleite ja lihvitud eri aegadel sadade jalgade poolt. Kas ma olen nüüd kodus? Kas siit algab lugu, mis jääb vaid meie looks? Tule mu peole, just Sind olen ma oodanud. Tiigi rohelus helgib vaikuses kuupaistel...
Ilus on. Ootus on õhus.

Tulevik on möödas

SIRP
Kinnikülmunud elu ülessulanud hokiväljakul
Meelis Oidsalu 27.11.2009 
Ülessulanud hokiväljak, tuhanded tühjad plastistmed ja roosteauguline lagi mõjuvad hulga suursugusemana kui Nokia kontserdimaja.
„Tulevik on möödas”, Ivan Võrõpajevi näidendite „Uned” ja „Tulevik on möödas” ainetel. Teostajad Tamur Tohver, Reet Aus ja Päär Pärenson. Mängivad Epp Eespäev, Piret Simson, Elina Pähklimägi, Meelis Rämmeld, Päär Pärenson. Polygon-teatri lavastus. Esietendus linnahalli jäähallis 28. IX.  
Ere prožektorivihk pimendatud hokiväljaku tagumisest otsast. Valgustunnelis marsib rütmilise saapakontsakumina saatel viis musta riietatud inimest, mantlid üll. Võtab oma pool minutit, kuni sünge viisik kolmekümne seitsme tribüünil külmetava vaatajani jõuab. Hargnemine, lähteformatsioon, läks: kordamööda deklameeritakse jõuliselt, selgelt, iga vaatajat üksiti pilguga puurides Ivan Võrõpajevi lühinäidendit „Uned”, mis juhatab sisse  kahe Võrõpajevi näidendi alusel sündinud Tamur Tohvri lavastuse „Tulevik on möödas”. „Uned” kantakse ette luuleetenduse vormis, see on poeem, mitte teatritekst, midagi peale deklamatsiooni ja rütmilise ümberpaiknemise väljakul ei toimu. „Nägin unenägusid,” alustab Neiu, Kes Nägi Unenägusid (Epp Eespäev). „Nendes unenägudes olid inimesed, uks. Nad üritasid mingit ust avada, vahet pole. Inimesed rääkisid, rääkisid erinevatest, täiesti  erinevatest asjadest.” Ust meile hokiväljakul ei näidata, küll aga selle avamise, aegruumist põgenemise katseid. „Unede” lõpus antakse ka tegevustiku psühholoogilised koordinaardid: järgnev lugu – kahe vananeva ja üksildase vene naise armuarvete klaarimine – toimub põrgus, kohas, kus pole uksi, põgenemise võimalusi. „Avaldan saladuse: päris uksed asuvad igal pool, neid pole ainult põrgus. Aga teate, miks? Sest põrgus pole unenägusid.”
Näidendi psühholoogilist tonaalsust silmas pidades on tegijad kohavalikuga kümnesse tabanud. 2008. aastal Tamur Tohvri ja Tarvo Kralli asutatud Polygoni teatriüksuse kodulehel leiab peterbrooklikke ja grotowskilikke lausungeid vaese teatri rikastavast mõjust näitlejatööle. Linnahalli lagunenud jäähall on siiski kõike muud kui vaese teatri lava. Ülessulanud hokiväljak, tuhanded tühjad plastistmed ja roosteauguline lagi mõjuvad  hulga suursugusemana kui Nokia kontserdimaja. Lavastaja on võtnud kasutusse teatris vähe kasutatava ruumimõõtme – sügavuse – ja suutnud mänguväljaku väljakutsuva avaruse kiuste eksistentsialistiku ahtusetunnetuse vaatajani tuua. Katja (Piret Simson) ja Valentina (Epp Eespäev), kes peavad ühes Peterburi korteris Valentina sünnipäeva või siis hoopis nende mõlema endise kallima Valentini (Meelis Rämmeld) surma-aastapäeva, on inimesed,  kelle jaoks kõik võimaluste uksed on sulgunud. Tegemist on armastuskolmnurgaga, ainult et mees, keda mõlemad naised jumaldasid, armastati surnuks ja nii ei jää naistel muud teha kui vaigistada ülejäänud armastust viina, pannkookide ja Valentinist järele jäänud jahipüssiga.

Lavastuse kompositsioon on kummastav ja lummav: pealtnäha ebalineaarse, ajas ja ruumis eksleva esituse seest koorub ajapikku  karm ja ahistavalt lineaarne, isegi mehaanilise sihikindlusega absurdset loogikat kummardav elu. Tamur Tohvril on õnnestunud siduda kahe näidendi erinev tonaalsus kõnekaks tervikuks. Kui esimese, lühikese osa esitus on deklamatiivne, isegi jõnk, näitlejad murravad repliike nagu jääpurikaid, siis teine, armukolmurkne lugu läheb ootamatult üle soojemasse, traditsioonilisemasse, psühholoogilise mängulaadi. Nii jääb sissejuhatuse järsk poeesia jäise kaanena  katma järgnevat lugu, näitlejate hingestatud mäng sulatab ajapikku sellesse augud, tegelased sulavad sellest läbi, kuni vaataja ees seisavad alasti, õnnetud, jäises olevikulõksus lõdisevad inimesed. Tohver kasutab lavastust sisse juhatavat „Unede” viisikut (lisaks eelnimetatuile veel Elina Pähklimägi ja Päär Pärenson) antiiktragöödialiku koorina, nende eesmärk on samuti kujundada vaataja suhtumist: „... need, kes vaatavad draamat (mis ei ole  tegelikkus), meelitatakse osavalt olema subjektiivselt haaratud ja … kohandama ja kujundama oma haaratust viisil, mis võib olla, kuid võib ka mitte olla seostatud draamakirjaniku ja näitlejate kavatsustega”. (Kenneth Mcleish, „Aristotelese poeetika”, Varrak, 2001, lk 22)
Lavastaja kiituseks olgu öeldud, et vaataja saab osa nii kirjaniku kui ka lavastaja kavatsustest ja on tunnistajaks nende nauditavale elluviimisele. Sellega on täidetud kaks olulist  lavastuse õnnestumise eeldust. Kui siia lisada veenvad rollid, Reet A usi minimalistlik ja maitsekalt sünge kujundus ning valgustuse osav kasutamine vaataja tähelepanu suunamisel suures pimendatud ruumis, võiks lavastust suisa suurepärasuses kahtlustada. Õnnestunud lavastamisvõtmele viitab juba seegi, etnäidend „Uned” on kirjandusliku tekstina, must valgel lugedes silmapaistvalt nõrk: näitlejad suudavad selle assotsiatiivse kirjutamismeetodi üsna hädise ja suvalise tulemuse nii veenvalt ette  kanda, et hiljem näidendi teksti üle lugedes jääb üle ainult imestada, kuidas omandas see püdel tekstipuder laval nii jõulise ja kirka olemise. Armukolmik suudab end kõledal hokiväljakul kehtestada haruldase haaravusega: ei Epp Eespäev ega ka Piret Simson jäta kordagi rolli lavale alasti, Valentina (Eespäev) vaigistamatut vimma temalt elu armastuse röövinud Katja vastu soojendab mahajäetud naise elutark iroonia, Katja (Simson) omakorda on aga süüdlase rollist hoolimata  sümpaatne, siiras, nõrk naine, kelles mehe ja naise vahelise armastuse omakasupüüdlikkus ometi seda õudsemal moel avaldub. Meelis Rämmeldi halenaljakas Valentin suudab nii mõnegi fraasiga publikus naeruturtsatusi esile kutsuda, Võrõpajevi iroonia isikupäraselt esile tõsta. Rollijoonised on kargelt selged, tegelaste traagika lähtub äratuntavalt ühest allikast, tõdemusest, et inimsuhetes ja -saatustes ei toimi Pythagorase teoreem, elusate kolmnurkade puhul erineb  kaatetite ruutude summa reeglina hüpotenuusi omast.
Tohvri lavastuse traagikatunnetus sarnaneb klassikalise süllogismiga Sokratese surelikkusest: inimene kui terminus medius, kesktermin, taandatakse järeldusest välja, nii et alles jäävad paljas nimi ja surelikkus. Inimelu on pelk mäletamise, kahetsemise ja leppimise objekt. Kummalisel kombel ei vii see põrgulik äratundmine masendusse. Jääkülmas jäähallis istunud vaataja, kes kahetunnise etenduse lõpuks enam jäsemeis  elu ei tunne, on selle jäise tõe talumiseks vajaliku temperatuurini jahtunud. Mina igatahes olen tulevaste põrgulike äratundmiste tarbeks nüüd üht-teist kõrva taha pannud: järgmine kord võtan Polygon-teatrisse minnes vatiteki kaasa. Igaks juhuks panen ehk ka kiivri ja kaitseprillid pähe ning kuulivesti selga: mine tea, millega polygonlased jälle üllatada võivad.

Aprilliteesid

Meeletu 20.4.12 Tln Linnateater

Eelkõnelejate valguses olen piisavalt süüdimatu ja naivistlik. Oma sõnadele kaalu lisamiseks võin

vaid neid tsiteerida. Aga... „Mina olen ... (Hakkan naerma.) No jah, eks ma vist selleks siin olengi,

et ma ei tea teile kohe öelda, kes ma olen. Ja teisest küljest olen ma selleks siin, et ... (Pikk paus.)

Üldiselt üks segane värk. Aga kindlasti ei ole see kurvameelsus, mis mind siia tõi. Pigem küsimus,

mis edasi saab. Ma usun, et paljudel on aeg-ajalt tekkinud küsimus...“

Muidugi oli see tsitaat- Jaan Tätte, Meeletu.. Hea koht selle küsimiseks, hea maja, head inimesed.

Oli, on ja jääb. Selle maja igapäeva juhataja kindlasti teab ka osa vastusest. Ja julma teatri

vaatenurgast olen ma piisavalt õige inimene seda küsima, ehkki nii kummaline vast kui see täna

minu suust tundub, siis minul endal seda küsimust ei ole. Mina tean, mis minust saab, kus kivi all

järjepidevus peidus on. Mul on õnn tulla esmalt kohast, kus viisteist aastat töötasin toetatud kindla

eelarvega suurettevõttes, kaheksa sellest juhtisin seal kunstiloomet, oman visioone ja suudan

vedada ideed ja koostada eelarveid ca ühe miljoni euro piires, tean, kuidas ja mis kriteeriumeid

järgides tehakse seda naabrite juures. Ma tunnen viit viimast kultuuriministrit argielus ka.

Aselinnapeasid. Kultuurinõunikke. Neli viimast aastat olen rahulikult läinud kahega oma isiklikest

visioonidest, seda on aegajalt stimuleeritud, püsivust on olnud keerulisem ülal hoida, kuid tänu

tasakaalukatele inimestele on rada teada ja julgustandev.

Meeletu, ütlen ma.

Meeletu, kui mõõde, aga ka kui hinnang.

Härra Torop rääkis stabiilsuse olemusest, Ott turust, Hedi-Liis tulemisest ja jäämisest. „Aga

kindlasti ei ole see kurvameelsus, mis mind siia tõi. „

Praktiku Aprilliteesid ellu jäämiseks:

1 MEELETU VEENMINE

Ilma regulaarse stimulatsiooni ja regulaarse lisaressursi allikata peab olema jõudu meeletuks

veenmiseks, et inimesed sinu mõttega haakuks. Brookile kirjutas keegi mees, kes küsis: härra,

kuidas saada lavastajaks. Brook vastas, et sõna otseses mõttes rääkige ära kamp inimesi, veenge

neid, et teie olete lavastaja. Kui õnnestub, oletegi lavastaja. Umbes 4 aastat tagasi ma midagi

sellist tegin ja teen seda siiani iga päev, sest meie skeemides teisi variante eriti ei ole- hoolimata

tagamaadest ja tingimustest, peab alati olema seal „veel midagi“. Samas toobki seesama veenmine

meeletu äratundmise endas, mida siis tegelikult tahad/tahate. See on õige alus. See on hea

proovikivi. Julm värk, kurnav, vahel ka pikaldane- aga aus. Kui te seda suudate, siis pisitasa tekib

lisaks harjumusele ka püsivus ja tasakaal.

2 MEELETUS ISE

Hiljaaegu küsiti minult minu arvamust alustada hetkel oma teatri või grupiga, millised on

võimalused. Tuletame siin meelde tänaseid eelkõnelejaid. Samamoodi oli see 2008. Meie

alustamine toetus ainult tänu inimeste heale tahtele ja toonase stimulatsiooniorgani selgele sõnumile

stimulatsiooni ulatuse näol. Kontaktide hulk ja tehtud tegude jälg oli julgustav ja kindlasti suurem

keskmise kodaniku omast. Püsima on jäädud vaid tänu äratundmise selgusele, isikliku visiooni

jõulisusele ( mida toetab muidugi tagasiside ), kvaliteedile ja headele inimestele. Vastutulekutele sõna otseses mõttes. Kolleegide, kinnisvaraomanike, teenuste osas. See kõik toetab arusaama, et sind

on siiani vaja, et jah, ka sel asjal, mida aetakse kuidagi isiklikumalt, on laiemat kõlapinda. Meeletus

oli masu alguses midagi rajama hakata, kuid siis vähemalt oli silme ees siht, et küll ressurss järele

jõuab. Täna ma alustada ei soovitaks, eriti koolist tulnutel.

3 MEELESTATUD KOHUSTUS

Liigume olemuslikult edasi. Ma mõistestaks selle inetu ja majanduskeelse „stabiilsuse“ ühest

küljest järjekindluseks ja teisalt suutlikkuseks. Teatud toetatud suutlikkus toob kohe ka kohustuse,

kui see regulaarne toetatus puudub, võib tekkida sisemine moraalne kohustus või ka väline surve,

mis omakorda tekitab pideva üle lati hüppamise vajaduse. Teeme palun siinkohal selge vahe

kohustuse ja distsipliini vahel. Kohustus on sund, distsipliin on regulaarsus. Aga alati pole see üle

lati hüppamine tarvilik. Sõnum läheb ses rapsimises kaotsi, inimene väsib- nii sõnumi edastaja kui

vastuvõtja, sõnum hägustub ja ühtäkki näeme, et stimulatsioon on viinud välja simulatsioonini.

Esitatakse arengut, mitte ei areneta. Teatris on koormate viisi hirmu, üks nendest on oskamatus lahti

lasta. Sellisel moel plahvatust ei sünni, seda pärsib kohustus õnnestuda. Mart Juurt feisspukist

parafraseerides: Langi nimekiri- raamatute kohta . Aga meie teame, et on veel üks- ja pole hirmu

sinna sattuda, on hirm sest nimekirjast nr.2 välja kukkuda. Seda võikski nimetada meelestatud,

kunstivärvinguga kohustuseks.

4 MEELSUS

on ise päris eraldi teema ja kas nüüd meie riigis sellest on paslik keset demokraatiat rääkida.

Meenutage Oidsalu Sirbi artiklit- niipea kui teatrist räägitakse, lähevad kõik põlema. Struktuurid,

mis toetavad suutlikkust ja järjekindlat sisulist edasiliikumist, tuleb aegajalt üle vaadata.

Tulemuslikult. Valitseb kaks suhtumist- sa oled kas ringis sees või oled juba eos niikuinii välja

arvatud. Ja vastavalt selle liigitusega enda seesmisest kaasaminemisest lähtuvalt ka organisatsioone

ellu kutsutakse ja kaasa räägitakse. Vaataks korra koos struktuuridega ka meelsused üle- enda,

organite jne. Eile käisin Manfredi Baskini-filmi esilinastusel. Sääl oli 4-5 temaga seotud teatraali,

need olid peamiselt lähedased. Vanalinnastuudio-lugu mäletate? Maestro, kellele kõige viimasena

lubati teatrit Solarise keskusesse, mäletate? 82- aastane guru, keda pole arvatud elutöö preemia

vääriliseks- sest ta pole olnud ühele võimule meelepärane ja teine ei arva temast üldse midagi.

Meelsused puhtalt...

5 PÜSIMEELSUS

Suutlikkus on millegi selge tulem. Küllap ootate ehk, et millal ma hakkan sellest konkreetsest

rääkima ja ütlen välja selle sõna, mis on määrav faktor kõige juures, et luua ja ülal hoida. Aga ei

ütle, ei nimeta üht teatud sõna. Ma olen teatraal ja õpetaja, sõna on alati imaginaarne, sellega

kaasneb ka teatud laetus. Seda laetust ma siia ruumi täna ei soovi, see ei haaku meeletuse

olemusega mingil moel. Sest ennekõike säiligu mõtlemise vabadus, ka ülemõtlemise või

uuestimõtlemise oma. See turvab stagnatsiooni vältimise. Eelpool nimetatud äratundmine, olgu siis

lihtsalt või läbi veenmise. Kuid selge on jah, et ühel päeval saabub hetk, kus stimuleeritu nõuab

jätku, veenmisest enam ei piisa ja püsistruktuure ei saagi olla mõeldud stimulatsioonist arenema.

Siin omandab tähenduse sihikindel regulaarsus, tegevuse mõttestatus loob korra. Tähtis ei ole

otseselt jõu allikas, tähtis on selle kõikumatu olemasolu. See tuleb leida ja fikseerida. Tegelikult

peaks garanteerima ka selle, et see oleks sõltumatu. Mis ei algaks mingi grupi hetketujust ja selle

grupi lagunedes ( nt korralised valimised või rotatsioonikorra möödumine ) jätab teid taas hulga

küsimustega väga halvasti poolele teele, kust tagasi kutsuda on võimatu. Sest sina, kunstnik, oled

rumalalt uskunud, et ka nemad on aatelised lõpuniminejad. Tulen tagasi Vanalinnastuudio loo

juurde. Labaselt öeldes tegi ametnik veretu vaikse paleepöörde, jättes vanad tänavale ja uued

( ennast muusikali taasäratamise või maale toomisega üles töötanud ) hiljem taas lõhkise küna ette.

Muusikaliteater omakorda läks pankrotti seetõttu, et ei suutnud riigi ( loe: minu ja sinu )

pealemakstud piletirahaga konkureerida. Midagi on säilinud- läbi kõigi nende paljude aastate loeme

Teater NO99 ( ametniku uus käik ) esitatud arvete päisest: Vanalinnastuudio. Ka ametnik tahab

looja ja asutaja olla, ainult ta ei adu, et me olemegi erinevalt ehitatud. Tema jaoks on selged valikud

ja ühekordsed projektid, ta liigub edasi järgmisele kohale- meie jaoks aastakümnete pikkune

mõtetstatud elu ja me läheme hauda. Ülepaisutatud? Vastupidi- lihtne ja aus vastus, taandage vaht

ümbert ära. Siinkohal tahan välja tuua aspekti, et järjepidevus ja projektipõhisus ei ole

vastandmõisted. Võib teha stabiilselt ühe lavastuse viie aasta kohta. Võib teha kolm lavastust elus.

Tasuks vaid meeles pidada, et mitte kõik ei ole vabatahtlikult valinud projektipõhisuse ja võimeid

tajudes sooviks ehk osaleda kaalukamalt kultuuriloomes tervikuna. Omades suuremat püsimeelsust

ja järjekindlust kui kolm projekti elus.

Majadest räägime kohe edasi- juba hiilib meil tont ringi, et kõigil võetakse majad käest ära ja tuleb

konkursipõhine truppide ränne. Shakespeare ajal töötas hästi omanikupõhine ja töötab ka täna nt

Madalmaades, kuid see on ikka kasumipõhine. Samal ajal on lubatud järjekordne betooniraha

( nende väljend ) taas leida... ehkki koppa pole maasse veel löödud, projekti on juba kärbitud ja

territooriumi valdaja ning ehitajaga pole lepped lõplikud.

6 MEELETU e. ILMA MEELETA

Hea ei ole järjekindel suutlikkuse õigustamine, õigemini sunnitus selleks- pidev väljast sunnitud

kapitalistlik üle lati hüppamine. Seda ei teki enda silmis, kui kõik on õigetel alustel, kuid on

ebaloomulik kui seda peab tegema publiku, turu ja lõputute priviligeeritud seltskondade silmis.

Turust rääkides- ei tohi seda segada ära loomuliku majandusseaduspära toimimisega, konkurents on

eluterve asi. Aga muus osas on see igavene tujude ja klannide lõputu heitlus. Ülal nimetatud

truppide majaränne on lõputute lahtiste otsadega juba siit vaadates ja ma ei ole sugugi kindel, mida

või keda nt Polygon oma asjadega niiväga tahaks taasasustada. Täna peavad NO99 ja Linnateater

isegi turu- ma kordan: isegi turu- näitajatest hoolimata end pidevalt õigustama. Seda valgustab ehk

ilmekalt nt linnaametniku selgitus: Tohver, me toetame teie etenduse väljatoomist mitte

kultuuriloomel vaid sellepärast, et linnakodanikuna on teil õigus seda teha. Nagu teil on õigus nt

ühistranspordile. Seistes täna siin meenub tahtmatult tõestisündinud anekdoot Kultuurikatlast ja

Linnateatrist. Tekitades ääretu negatiivse fooni, rikkudes lubadusi ja perspektiive, andis linn

populistlikult toona 40 miljonit Kultuurikatla tarbeks. Samal ajal sõna otseses mõttes vedeles EASis

( Ettevõtluse Arenduse Sihtasutuses ) 50 miljonit, mis ei leidnud väärikat projekti. Jätame selle

teema, Raivot säästes- aga paari aastaga kanditi see Kultuurikatla 40 milj, mis oleks ehk võinud

minna nn uue areeni tarbeks, 13ks ja see maksti hiljem lihtsalt palgarahaks ja teate mis seal täna

toimub?

Ärge unustage hetkekski, et ametnik elab sinu jaoks, mitte sina ametniku. Ära lase endaga nii

talitada. Keegi ei pea üle lati hüppama, ei sina, ei tema. Tuleb olla asjade kõrgusel kogu aeg.Väärtusi toota on privileeg, neid jaotada on kohustus.

7 JÄRJE JA MEELE KINDLUS

Siin pole midagi laiendada. Lühidalt- kui vanasti vaatasime oma maja kui võimalust segamatult asju

teha ja oma truppi kui võimalikult ökonoomset inimressursi lahendust, siis vahepeal jõudsime

arusaamale, et maja ja püsitrupp on väga võimas stagneerumise ja tegevuse eesmärgi ähmastumise

allikad. Täna, muutunud oludes, on asjal uus tahk: oma maja on konkreetsemaid omakapitali hankimise võimalusi ning püsiturpp võimaldab jõuda profaanlusest taas harjutuste ja etüüdideni. Nende kahe elemendiga ongi Järje ja Meele Kindlus määratletud. Minu pärast nt Omari küün Naissaarel. Kogu selle saamislugu k.a. - mis algselt plaanis oli...

Vaadake, minul konkreetselt on maru lihtne neid asju rääkida. Ma olen nagu üliõpilane Hiina

rahutustes- ega temaga muud midagi suurt ette võtta saa kui vaid maha lasta. Ei ole peret,

vanemaid, ei töökohta, ei parteid. Aga kes seda viitsib või vajabki- jälle liiga autsaider ja hüüdja

hääl, saab veel märtriks. Olge realistid, vaadake kes siin täna saalis istub ja kes mitte. Kus peegeldused tegelikult toimuvad. Meie meelest on madal, mis nemad seal teevad. Nende meelest on tähtsusetu, mis meie mõtleme. Meie ja nemad- kas pole tuttav vastandus? Mäletate- meie olemegi nemad.

Nüüd siis- proletariaadi ülesannetest praeguses revolutsioonis:

8 MEELEÜLENE e. ÜLEMEELIK

"Aeg liigestest lahti on, mis neetud rist, et nõuab minult paikapanemist." Meie Polygonis

põhimõtteliselt selles ei osale. Stabiilsus on saavutatud teisel tasandil ja reformeerimisi uue parema

nimel ja teiste edasiaitamiseks oleme varemalt vast juba küllalt teinud. Aga me oleme avatud ja

ootel.

Revolutsioon toimub kui vanal moel enam ei saa ja uuel veel ei osata. Kui rõhututel saab mõõt täis

ja rõhujad ei ole suutelised sellega toime tulema. Nii Marxi kui ka kõikides teistes kapitalides ja

sihtkapitalides on ammu aeg luua nii tegutsemise kriteeriumid, printsiip kui ka

stimulatsioonivahendi tegeliku laekumise allikad.

Tänane printsiip- anname natuke igale poole, anname ainult loomingulist vms.... tänane tegelik

stimulatsioon ei tooda majanduslikku taasväärtust, teisisõnu juhuslikult toetatu ei saa iial

elujõuliseks, jääb sõltuvusse ning ärarippuma ja ei vabasta kohta järgmisele. Alati on võimalik

eeltöö ja silmaringi põhjal teha vahet, kes on ühekordne küsija, kes eesmärgistub perspektiivile.

Valitud inimesed selleks ongi valitud ja seatud. Esialgu piisaks kui peetaks kinni omaenda

sõnastatud arengukavast, seegi on printsiip. Kui ei suuda stimuleerida, suuda hallata kodulehte ja

pea kinni tähtaegadest.

Stimulatsioonivahendi tegeliku laekumise allikad- see on ettepanek MTÜ Eesti Vabariigile. Ma

olen kuulnud sõnastatavat aegajalt ja siinseal ka selliselt, et meil on riiklik allikas ja on selle

alternatiiv. On ikka või? Sama kõrgeima täidesaatva võimuga eesotsas? Samast allikast lähtuva

ressursiga? Jah, on pisike alternatiiv teise, peamiselt erakapitalil elava fondi näol. Kordan- see ei ole

see tasand. Loogika- mida raskemad ajad, seda rohkem on loota ressurssi aktsiisidest ning tervist

kahjustavatest maksudest- on eos haige: kunst ja kultuur kui selline peab inimesi noist eemal

hoidma. Seesama loogika ütleb ka, et mida raskem on aeg, seda suuremaks muutub kunsti ja

meelelahutuse turg ( Ott eelnevalt rääkis ), sest kunstnik aktiveerub siis, kui on kitsaskoht. Siis tekib

tõeline sõnum, mitte stagnatsioonis. Siis tekib ka kvaliteetne meelelahutus. Ja koheselt on kõik pea

peal: viina ei jooda, sest muud head asja on turul palju. Jaotatavat ressurssi jääb väheseks ning

isiklik peresisene omakapital on selgelt kasinam pakkujani jõudma. Meie MTÜ skeemid riigi ja

omavalitsuse tasandil näevad vaid ühte allikat. Sellega seoses korraks väike põige: Veikko

Huovinen- Joodiku eetika: joobes olekus avalikus kohas viibimise eest tehakse rahatrahv. Riik saab

topelt makstud- alkoholiaktsiis + haldusrikkumine. Jooge, aga ärge olge purjus!

Aga. Aastakümneid on vingerdatud stimuleerimise vormi ümber, selle asemel, et sätestada ressurss

sarnaselt RO või rahvusringhäälingu seadusele. Ääremärkena eelpool kõnelejale- vaevalt, et RO

Estonia ise vabatahtlikult soomlastele orienteerub, see on nende sundlahend. Tõsi, praegune statuut

ja ka ajalooline sõnastab meie stimulatsiooniorgani riigist täiesti sõltumatuks. Aga ka sel moel on

tahetud minna sellegi tänase laekumisallika kallale. Meeletult saadab ärimaailm signaale, et miks

puudub maksusoodustus sponsorluselt ja seda pareeritakse vätega- vaadake milliseks rahapesuks

läks spordis. Sport sai hiljuti dopinguga ka maailmakuulsaks. Kaljuste ja Klas ja Järvi ja Tüür ja Pärt

on ka maailmakuulsad, ilma dopingujamata?

Meenutan siinkohal teile riigi olemust: riik on vabatahtlik inimeste ühendus, hõlbustamaks

asjaajamist maailmaga. Mittetulundusühing. Meenutan siinkohal raporteid miljardeis kasumlikest

riigiettevõtteist. Meenutan õpetajatest, kultuurist, päästest, arstidest. Nii nagu 1918

iseseisvusdeklaratsiooniga kokku lepiti, võib rahulikult nt rahvahääletusega ka laiali saata. Keegi

nimetas FB-s, et hüvede jaotamine toimub koolkondade suva järgi. Eestis- koolkonnad? Nimetame

neid ikka malevakaaslasteks või lapsepõlvesõpradeks, mis koolkonnad?

Minul on endiselt kaks ettepanekut signaaliks: peatada kolmeks kuuks kogu kultuuri kättesaadavus

Eestis. Ka meedia tasandil. Teiseks: ühendustel ja institutsioonidel loobuda vabatahtlikult täielikult

stimulatsioonist, mis on jaotatud ülalnimetatud printsiibitusest lähtuvalt. Sest ainult nõnda tekivad

olukorrad, kus kutsutud ja seatud on sunnitud oma tegevusi hindama. Neil nimelt on kohustus

stimulatsioon laiali jagada. Raske, kui keegi ei taha saada. Arvate, et see on naivistlik? Meenutage, me

saime hakkama Balti ketiga, meie revolutsioon oli veretu, laulev... Emotsionaalsel alusel

kokkulepe on selle asja nimi. Kas maailm pöördus? Pöördus.

Kui muud ei juhtu, siis te mäletate, et ma seda soovitasin. See on teisse nüüd sisse pandud.

Kui arusaam ja veendumus on olemas, on vaatepunkt- siis on saavutatud suutlikkus ja järjepidevus

ja siis võime südame rahuga öelda:

„Ma ei ole kunagi uskunud ühtainust tõde. Ei enda ega kellegi teise oma. Ma usun, et kõik

koolkonnad, kõik teooriad võivad teatud kohas, teatud ajal kasulikud olla. Kuid ma olen avastanud,

et elada on võimalik üksnes kirglikult, täielikult mingi vaatepunktiga samastudes.

Ent sedamööda, kuidas aeg möödub, kuidas muutume meie ise ja muutub maailm, teisenevad ka

sihtmärgid ja vaatepunkt nihkub paigast. Et vaatepunktist oleks üldse kasu, peab end sellele

jäägitult pühendama, peab seda kaitsma elu ja hinge eest. Ja samal ajal sosistab sisimas üks hääl:

„Ära võta seda liiga tõsiselt. Kui vaja, anna järele.“ Nagu ütles Peter Brook.

Teadlikult või tahtmatult kasutas Andres Noormets oma viimase lasteluulekogu tutvustuses

väljendit: teatritööline- näitleb, lavastab, kujundab, teeb kõike. Kujundab arvamust. Võtab vastu

seadusi.

Teistkordne vabariik algas loomeliitudest. Meil on endiselt see jõud.

Seega, relvile, seltsimehed!

DANZUMEES

LAUPÄEV, MÄRTS 10, 2012

Maja - PolygonTeater

Käsi südamel, ma sõna otses mõttes kartsin seda tükki. Mrožek oma absurdiga ja Fosse... Kas kaks näitekirjanikku, kes pole "minu heinad" võivad kuidagi kakofooniana kokku kõlada harmooniliselt? Kas miinus üks ja miinus kaks summana annavad positiivse lahendi? Näitetrupp on ju põnev - Nukuteatrist tuttav ja vaimustava 20.lennu Karin Rask, kes on kuidagi kogu ülejäänud kambast kõrvale jäänud ning alles viimastel aastatel justkui teatri juurde tagasi saabunud... Üks Eesti teatrite vingemaid meeshääli - Janek Joost, kes absoluutselt igas rollis on siiani minu meelest säranud. Ja Kärt Tomingas, keda võib Eesti teatris näha nagu kuuvarjutust, aga kes Soomes on nii mõnegi armastatud rolliga hakkama saanud. Kas ja kuidas ta oma Muumi-häälega suudab tõsise täiskasvanute tüki jaoks nendest hommikust-õhtuni DVD-delt ja videotelt kõlavatest foonidest lahti rebida ning luust ja lihast karakteri luua... Siiani olen teda vist ainult näinud Pinteri "Sünnipäevapidu" lavaka-aegses lavastuses ning filmis "Need vanad armastuskirjad" ja neidki ju mitte lavalt live-s...

Ma ei oska seletada, mis paneb absurdi elama. See on üks, vabandage väljendi pärast, kuradi keeruline žanr. Ühest küljest peaks see kas jahmatama oma allegooriatega või naerma ajama oma mingis mõttes omapärase naljaga. Mõlemad "toimivad" absurdsed vormid vajavad väga head kirjanikusulge. Võibolla on see ka minu isiklik kiiks, et seda on lihtsalt minule raske "maha müüa" kas usutava, toimiva või mõtteid tekitavana. Võibolla ka lihtsalt sellepärast, et ma pole kõige teravam pliiats pakis ning eriti õhtul, kui tavaliselt on teatrivaatamisaeg, pole meel enam kõige erksam. Sellepärast jõuab kirjutatud absurd võibolla isegi lihtsamalt kohale kui esitatud?!

Fosse-t sai näha-kuulda hiljuti Theatrumi "Üks suvepäev" lavastuses ning see oli ka mu eelmise aasta üks suurimaid pettumusi. Ma muidugi ei osanud ka oodata sellist paigalseisvat tükki, kus elu lihtsalt oli juba enne lavastust sealt välja pigistatud. Fosse stiil oma korduste ja maneeridega, probleemi kihtide vahele peidetud valuga vajab tõelist meistrikätt ja seda mitte ainult lavastajalt vaid eriti näitlejatelt, kes selle elustavad ning tegelikult kogu mosaiik-maali laval tervikuks seovad ja vaataja ette toovad. See on nii stiilne, aga ainult siis kui seal elu sees on. Tähendab lavastaja on suutnud näitlejad ise seda "mängima tahtma" pannud. Ja näitlejad ei väsi nende kordustega selle stiili elustamisest kuni see tõesti laval õide puhkeb. Võrdleks seda enda tööga - kui ma pean esitama mõnda ettekannet, mille tausta ma tugevalt ei tunne, mis on minu jaoks igav ja võibolla ka läbielamata, siis sellest head ettekannet ei tule. Kui ma aga saan selle geniaalsusest aru, võib hoopis ise märkamatult kasvatada endale tiivad ning nautida teistele info jagamist, millesse endal on nii sügav usk ja veendumus või uhkus või mistahes muu positiivne tunne. Sellised ettekanded jõuavad ka kuulajani kohale.

Aitab juba sissejuhatusest...
PolygonTeatri hinge, Tamur Tohvri tõlgendus on sõna otses mõttes geniaalne! Isegi kui Mrožek ja Fosse ongi negatiivsed muutujad, siis sellisel juhul matemaatilisse võrrandisse neid asetades polnud tegemist mitte summa vaid korrutisega, sest see tulemus oli küll igati postiivne.

Kui päris aus olla, siis esialgu ma ehmatasin ära küll, kui Joost ja Rask saabusid majja ning korrutasid ja korrutasid seda "Me oleme siin kahekesi üksi" motiivi ning kui majja sissetunginud pidulised ei leidnud eest pidu, kuhu nad tulnud olid ja ei suutnud ka ise siis mingit pisikest pidu püsti panna... Ebanormaalsed inimesed, ebaloomulik käitumine, väsitav, isegi uinutav... Kuni järsku käis mingi murdumine minu sügaval sisemuses. Ma leidsin ühe iva üles ja teise ning kogu see süsteem muutus minu jaoks stiilseks. Kusjuures tagantjärele tervikule mõeldes oli selle lavastusterviku kõige geniaalsem komponent minu jaoks just nimelt nende kahe näidendi kokkukirjutamine-sobitamine. Mõlema keskmes ehk neljanda tegelasena kaasa mängimas "Maja". Fosse "Keegi tuleb ju ikka" lõikudes on maja, mille üks noorpaar on ostnud, et seal "kahekesi üksi" olla. Kartes, et muu maailm neid üht või teistmoodi teineteisest lahku tahab rebida... ja siis astubki mängu "teine naine"... naine, kes neile selle maja müüs. Kes jõuliselt tungib nende eraellu. Ohumärk nii tegelastele kui vaatajaile sädemeks mõttepoegade sünniks. Kuigi, nagu Fosse ka ilmselt näidata on tahtnud, tekitame me endale sellistes olukordades peamiselt pseudoprobleeme, mille tagajärjel me võimegi ise oma suhted rappa ajada. Või miks ka mitte antud olukorras, nagu ja tihti päris elus, süüdistada mõtete jõudu - kui me midagi mõtleme, siis lõppude lõpuks võibki nii minna. Seda tuleb ju tõesti elu jooksul päris tihti ette... Kas poleks mõtet natuke elu nautida ja lasta sellel omasoodu voolata. See on üks asi, mida ma nüüd varsti neljakümneseks saades, olen hakanud aru saama. Kolmekümneselt ma tahtsin kõige isand olla oma elus ja määrata kõige takti ise. Väljapoole paistab(ja paistis) see vanematele inimestele kärsitusena ja eks see ju mingis mõttes seda võib ka olla, kuigi tegelikkuses on see lihtsalt kontroll... võibolla isegi enesekaitse või hoopis uudishimu. Asju pole vaja tegelikult üle mõelda. Mõelda kindlasti. Mittemõtlevad ja mõttelaisad inimesed on rumalad ja igavad. Kuigi mõnikord on ju mõnus ka peal lasta puhata ja lihtsalt meele ära lahutada mõtlemata...

Nonii aitab kah filosoofeerimisest :)
Mrožeki maja on tühi. Seal peaks justkui toimuma pidu, aga seda pole. Kolm sõpra, kes on seda pidu tulnud sealt otsima arvavad, et nendega mängitakse mingit halba nalja ning pidu on, aga nad ei suuda seda sealt üles leida või ehk on siiski tõesti pidu kusagil mujal või siis juba toimunud ja nad on sellele hiljaks jäänud. Oma pidu üles lüüa nad ei suuda või ei julge, sest äkki ikkagi kusagil on mingi pidu või äkki see kohe tehakse nende eest ära, äkki nad kohe leiavad selle üles... Ja mis pidu see üldse on... äkki see on hoopis matus? Kas matus üldse on pidu? Justkui kolm noort rumalat inimest või miks just noort... kes ootavad alati, et nende eest asjad ära tehtaks, et siis nemad saaks ainult sõitu nautida... Väike elavnemine tekib sellest kui üks neist otsustab ennast üles puua ja oh seda pettumust kui ta hakkab ümber mõtlema... oleks mingigi pidu... Kas see on Mrožeki irvitamine meie - inimloomade - üle? Pidu iga hinnaga? Ja peaasi, et keegi teine selle korraldaks? Keegi teine maksaks kinni?

Kõik kolm näitlejat on mingis mõttes erineva energiaga. Nad on erinevad ka kahes erinevas loos, mis vahelduvad pidevalt. Ja see vahelduvus teeb tüki elavamaks. Õigemini hea, et natuke ägedama loomu ja tunnetusega "Pidu" tasakaalustab väga pinnapealt rahulikku, ent seest siiruviirulist "Keegi tuleb ju ikka"-t. Lavastuse kunstnikutöös on oluline koht ka valgustusel. See pääseb ideaalselt mõjule. Nii see, mis toimub lava kohal kui ka näiteks elavad küünlad eemal laudadel või kasvõi valgus aknataga. Romantika, rahu, ärevus, lõbu ja kurbus - kõik on kuidagi ka valguse kõrvalmõjuga läbi komponeeritud.

Tulles tagasi näitlejatööde juurde, siis kõik kolm osalenud näitlejat teevad ju kaks rolli. Kõige suurema põnevusega ootasin Kärt Tomingase mängu. Kui alguses tundus tema hääl natuke kiiskav ja häirivgi, siis üpris kiiresti harjus sellega ära. Ja kui ta tegi seda "võõra naise" rolli, kes noorpaari rahu ja harmoonia teket tuli rikkuma, seal oli ta hoopis teine tüüp, teistsuguse tooniga. Tema kaks karakterit erinesidki teineteisest vaatet kõige rohkem. Kuigi ta on teada-tuntult seotud muusikaga, siis ma arvasin (võiks vist ausalt öelda, et kartsin), et ühel hetkel ta ka kindlasti hakkab laulma, kuid õnneks seda siiski ei juhtunud. Mitte, et mul midagi Kärdi laulu või muusika vastu oleks - otse vastupidi, aga hea just, et seekord oli tegemist läbi ja lõhki draamarolliga. Ta oli igati usutav ka "Peo" stseenide noorena, kes ju tegelasena mõjus isegi nooremana kui teda esitanud näitleja. Kuid niimoodi tekkis sellesse karakterisse positiivses mõttes sürr dimensioon. Sest mis tüübid need üldse sellised olid seal? :)

Janek Joost on tõesti hea iga kord. Mees kahe tüdrukuga, kes minu meelest kordagi ei pälvi kummagi tüdruku sellesuunalist tähelepanu, et nad seal peo-otsingutel näiteks armuks temasse või teeks oma olemise väikse flirdiga lõbusamaks. Ja sellest hoolimata mõjus see kõik orgaanilise ning õigena just nii. Teine roll - mees, keda naine süüdistab tegudes, mida ta teinud pole - pääses aga ta eriti hästi just loomulikkusega võidule. Temaga oli lihtne samastuda. Üleüldse on tema heas, korralikult mehiselt kõlavas hääles väge ja ka vaikselt rääkides dramaatilist kõla, mis ei vea teda ja tema tegelasi kunagi ilmselt alt.

Karin Rask pääseski minu jaoks eriti tugevalt esile selle neurootilise naisena, kes oma mehes näeb petjat ning teiste naiste võludele allaandjat. Temas on vajalikku energiat, et laval elu ja mingis mõttes isegi närvi lisada. Kuigi tema kaks karakterit olid jällegi minu jaoks teineteisele kõige sarnasemad, siis ega polnudki vaja neid rohkem eristada kui juukseid kokku pannes või lahti lastes (sama tegi ka Kärt oma juustega). Kuigi samas isegi see oli tarbetu detail. Ka ilma selleta sai erinevatest tempodest ja energiatest piisavalt aimu, et kummas tegevuses parjasti laval toimetatakse.

Kokkuvõttes võibki tõdeda, et alguses tundus tükk liikuvat suure hooga suunda, mis minule ei meeldi, ent ometi sai lõppkokkuvõttes sellest kõigest hoopis midagi erilist ja head. Kui alguses ma mõtlesin, et kuidas küll niimoodi kaks erinevat näidendit on teineteisega kokku traageldatud, siis lõppkokkuvõttes oli see hoopis kogu asja võlu, et need kihid kattusid, sobitusid ja täiendasid ja toetasid teineteist. Kui alguses ma mõtlesin, et näitlejate mäng tundub igav ja nad justkui ise ei usuks, mida nad seal teevad, siis lõppkokkuvõttes läksid nad kõik nii hoogu, et selline kasvamine mõjus pige kasvule fantastiliselt kaasa. Ka mõtteid tekkis iga hetkega juurde ning just niimoodi tasapisi kasvades sai nendega sobiva tempoga oma peas tegeleda.

Hinnang: 4 (Esimene vaatus 3+, teine 5-, kokku seega tugev 4. Esimese vaatuse lõppedes kuuldus nii siit kui sealt, et "uni tuleb" seda vaadates. Ma ise jõudsin juba enne esimese vaatuse lõppu selle tüki mõju sisse... Kiusasin oma teatrikaaslast terve vaheaja oma mõtetega, sest tundsin iseenda selles mehes ära... selles mehes, kes naisega uude majja oli kolinud. Mitte, et mu enda naine oleks selline, nagu tema naine, vaid pigem just nimelt iseenese selle mehe mõtetest ja käitumisest, mida ma selle karakteri olekust ja sõnadest välja lugesin. Ma tundsin tema rasket olukorda. Kuidas ta ei saanud kuidagi teise inimesearvamist või pigem tundeid suunata või mõjutada, need olid juba tekkinud. Ja inimene hoiab oma sisemisest häälest kinni ning naljalt ei usalda teisi iseendast rohkem. Mitte siis kui emotsioonid on mängus.
Atmosfäärina jäi tunne, nagu tegemist oleks selle etenduse näol millegi intiimse ja eksklusiivsega. Palju vaatajaid sinna ju ei mahugi ning ega see väga laiadele massidele pole ka mõeldud. Kindlasti on seda vaatama minnes vaja stiiliaistingud teravaks nühkida ja kindlasti ei tasu seda vaadata väsinud peaga. See on teater mõtlevale inimesele. Ja kui see krõps käib ära, nagu minul käis, siis lõpuks on tõeliselt hea meel sellise elamuse üle. Kodutee läks ka vesteldes tüki üle ning siiani võiks veel nii mõnegi mõtte üle arutleda või vaielda :) Selline ongi hea teater!)

PS. Kusjuures nii ehedalt mängisid kõik, et minu taga istuv mees oleks kohe alguses läinud näitlejatele ust avama, kui tema proua poleks suutnud teda tagasi hoida. Ja üpris häälekat kaasaelamist suutsid näitlejad oma eheda mänguga selles mehes veel esile kutsuda :)

Tekst lavastuse kodulehelt:

fosse /mrožek / tohver : maja

„Inimesed! Inimesed! Kus on pidu?“ S. Mroźek, “Pidu”

On maja. Majja murravad sisse kolm sõpra, kes otsivad pidu. Nemad on inimesed, kes otsivad teisi inimesi, ent kas keegi ikka tuleb? On maja. Majja tulevad mees ja naine. Nemad on inimesed, kes ei otsi kedagi. Nemad tahavad olla üheskoos üksinda, kuid keegi tuleb ju ikka? Kolm semu, üks naine ja mees, üks võõras. Kes kelleni jõuab, kas paneme meie pidu või paneb pidu meid?

„Me jääme alati üksinda kokku, hakkame olema üksinda teineteises“ J. Fosse “Keegi tuleb ju ikka”

Slawomir Mroźek (1930) on maailmas üks enim mängitud absurdiklassikuid, Jon Fosse (1959) on kaasaegne norra kirjanik ja dramaturg, keda on nimetatud Samuel Becketti ja Harold Pinteri mantlipärijaks. Nende kahe tugeva 1962. ja 1996. aastal kirjutatud lugude ühenduses pakub “Maja” lõbusaid äratundmisi meie kaasaegsest manipuleerivast tarbijaühiskonnast, mis elatub stampmõtlemisest, lakkamatust uue naudingu otsingust ja glamuurist. Mängust, mis käib meiega ja üle meie peade. Samal ajal meenutab “Maja” , et seesmise valmisolekuta muutusteks saab ihatud üskiolekust üksindus ning algab igatsus… mille järele?

mängivad: kärt tomingas / janek joost / karin rask

dramaturg / lavastaja: tamur tohver

kunstnik: reet aus

helilooja: peeter rebane

valgus: petri parrik / tamur tohver / reet aus

teostus: tamur tohver / keiu virro / kristjan rohioja

esietendus: 17. veebruar 2012 kell 19 laitse graniitvillas, laitses

piletid 13/15 € aadressilt pilet@poly.ee ja telefonil 5281148 Gerli ( ka teave õhtusöögist ) ja Piletilevist

pressiteave etendusest telefonilt 515 8118

lavastaja tamur tohver :

“Üksinda teineteises. Seni kuni enda eest põgeneme, saab keegi meid ikka kätte. Niipea kui püüame teist enda taha varjata, tuleb keegi ju ikka. Keegi koputab, kõik nad on ukse taga, keegi ei lepi kohaga, kus nad on ega inimestega seal! Ainult tõeline on hea. Ilma tõeta pole midagi võimalik. Pidu algab, kui tõeline on kohal. Vaata mulle silma- siis saame valida uksi, millele koputada! Igal pool, kogu aeg ja koos karjaga ei pea kloppima…”

PolygonTeater ja Laitse Graniitvilla jätkavad Talveteatri traditsiooni, mis algas 2011. aasta jaanuaris etendusega Boob teab

Sildid: PolygonTeater, Teater

http://danzumees.blogspot.com/2012/03/maja-polygonteater.html

Näitlejad saavad end välja elada ja vaatajale antakse midagi kaasa ka

01.03.2012 15:34

Ele Pajula

Maja, milles PolygonTeater oma «Maja» lavastab, on suurejooneline. Varakevadises õhtupimeduses Laitse Graniitvillasse jõudmine pole naljaasi, aga juba end istuma sättides ja pilguga interjööri mööda ekseldes on tunda täiesti omapärast kohaspetsiifilist tunnet, millest «Maja» ja näitlejad ilmselgelt inspiratsiooni ja energiat ammutavad. Istumagi on vaatajad sätitud kahele poole keskpõrandat, millest näitlejate saabudes lava moodustub. Nõnda on toimuv kõik haaratavas kauguses, peaaegu peopesal, ja ilmne on, et füüsiline lähedus võiks julgustada ka suuremale kaasaelamisele.

Kaasa saab elada kahekordselt: Tamur Tohver keevitab kokku Slawomir Mrožeki ja Jon Fosse erisuunalised, aga paralleelsed maailmad. Kärt Tomingas, Janek Joost ja Karin Rask saavad end topeltrollides kahekordselt välja elada, vaataja aga saab teineteise peale kihiti asetatud lugudes leida ühtseid niite ning sõlmpunkte. Kuigi Mrožeki ja Fosse tegelased soovivad kardinaalselt erinevaid asju, teevad nad seda ikkagi ühelt inimlikult pinnalt. Samalt pinnalt, aga erinevas suunas kulgevad rollid on näitlejale kindlasti pikantseks väljakutseks, mida laval nähtav trio ilmselgelt naudib.

Vaatajal lubatakse end lõbustada niisiis sõlmpunktide loomisega. Kahendsüsteemis näitlemist on küllaltki huvitav jälgida, ent siiski on oht libiseda omapärasesse kergelt eemaldunud vaatleja rolli.

Enda kinnisideedesse mähkunud tegelased jätavad nii mõneski kohas mind maha, sest jään ükskõikseks. Ühel või teisel hetkel muutub fikseeritud ihalemine lihtsalt tüütuks. Enesekesksus, millele ühendatud lavastus ka rõhutab, viib mindki enesekesksusesse. Liigselt keskendunud indiviidid ei vajagi ju enam mind, vaatajat. Nad ei tegele enam minu, vaatajaga; laval toimuv on kohati nii endassesüüviv, et tegelasedki jäävad üksteisele kaugeks. See on usutavasti ka lavastaja kuri plaan, meile kandikul serveerida just sellist inimest. Aga kandikul ja valmisolevana on seda kõike siiski raske vastu võtta ja seedida. Vaataja redutseerub nii pelgaks nägijaks, kel võimalus küll nähtust tunnistust anda, aga keda pole salakavalalt analüüsijaks vormitud.

Siiski, Tohver ja näitlejatrio ei lehvi lihtsalt publikurividest mööda, ei jäta otsi ka ise sõlmimata ja ei keela toimuvasse mõttega siseneda. Ei saa öelda, et etendus toimuks vaatajaist hoolimata. Enesekesksuse ja tüütuse foon lahustub aegamööda, mida kaugemale etendusega jõutakse. Mida suurema ühtse pinna saavutavad Mrožek ja Fosse, seda hägusemaks muutub publikule väljapakutav pakett. Mida vähem konkreetsust ja ettemääratust, seda suuremaks muutub vaataja enda vastutus etenduse ees. Nii ei lahkugi me oma toolidereast ükskõikselt, võime julgelt öelda, et meile antakse «Majast» midagi kaasa.

«Maja»
Autorid: Slawomir Mroźek ja Jon Fosse
Lavastaja: Tamur Tohver
Osades: Kärt Tomingas, Janek Joost, Karin Rask
PolygonTeater. Esietendus
17. veebruaril Laitse Graniitvillas