Vahendan Jaanus Piirsalu avara Venemaa piiratud võrguühenduse kaudu:
Kas ei ole kummaline, et Tallinnas on nii vahe rahvustevahelisi abielusid, et eestlastest kutid kaivad nii vahe venelastest tydrukutega voi et vene kutt elab harva koos eestlasest pruudiga? Lihtsalt statistiliselt kasvoi.
Ma olen 37-aastane. Minu eestlastest tuttavate seas on moni yksik, kes elab koos venelase voi oleks lausa abielus venelasega. Vahestest venelastest tuttavatest ei ela keegi koos eestlasega. Ei ole eriti loogiline, kui arvestada, et Tallinnas (kust ma parit olen ja enamuse elust elanud) on eestlasi ja venelasi umbes pooleks. Imelik, et noored on elavad isiklikku elu nii “rahvuslikult”.
Kuidagi on lihtsalt nii lainud. Ega sa ei saa ju inimesi sundida, valitakse ju ikka sydamega (vahemalt loodan nii!). Ma ei usu, et keegi kindlasti on otsustanud, et tema venelast/eestlast armastama ei hakka. Voib olla isegi on selliseid inimesi, aga ma ei suuda sellist suhtumist eriti ette kujutada.
Pigem on pohjus selles, et eestlastest ja venelastest noored ei puutu Tallinnas ilmselt eriti kokku. Isegi armastus esimesest silmapilgust nouab, et pilgud vahemalt yhe korra kohtuksid. Vaevalt, et pilkude kohtumisel moeldakse teineteise rahvusest.
See on kuidagi lainud nii, juba minu noorusest 1980-ndate lopust ja 1990-ndatel, et me kaime erinevates kohtades – erinevates baarides, klubides, kontsertitel, pidudel, elame erinevates linnaosades, soidame erinevate bussiliinidega, isegi abiturientide lopukirjandite teemad olid veel paar aastat tagasi erinevad (ma lihtsalt ei tea, kuidas on praegu) . Tallinnas on endiselt “eestlaste kohad” ja “venelaste kohad”. See on nii, kuigi me ehk ei taha seda tunnistada. Koos kaime ehk peamiselt samades kaubanduskeskustes ja kinos - kui nii vaga jamedalt votta.
Ma olen enam kui kindel, et samas me motleme paljuski yhtemoodi. Aga me ei satu lihtsalt kokku!
Mingid kampaaniad seda ei muuda, ainult ehk aeg, kuigi see kolab banaalselt. Naiteks kui ei ole enam nii, et Tallinna firmades tootavad kas pohiliselt eestlased voi siis pohiliselt venelased. Nii on ka kuidagi lihtsalt kujunenud, aga see hakkab kindlasti muutuma. Mida rohkem on firmades “segasem publik”, seda rohkem me hakkame yksteisega labi kaima. Tookaaslastega kaiakse ikka valjas voi muud moodi labi.
Meid ei ole vaja lepitada, meil on vaja rohkem kokku saada.
No comments:
Post a Comment